Sahkari talu

Lisaks pikkade sammudega üle lumehangede tõttava kevade teeb mu "rinna rõõmsaks" üks teadmine:) Juba mõni aeg tagasi andis poeg teada edasistest edasiõppimisplaanidest. Muusika!! Kui eksamid ja sisseastumiskatsed õnnestuvad, saab tal olema ääretult põnev... Ehh, ka mina olen saanud ju seda elu pisut nuusutada. Mäletan, millise ahnusega kuulasin omal ajal selgitusi " ätiplaat... see solnik.. see crash... see räkk.. :) Poiss oli neljandat kuud mu kõhus, kui Tartu Levi päevadel ta isa bändi soundchecki aeg hommikul kell 4 kätte jõudis. Püüdsin täislaksuga võimenduse saatel pehmes Vanemuise toolis tukkuda omaette mõeldes, et no see beebi saab oma rockiristsed ikka väga varakult kätte:) Asised inimesed ikka püüavad manitseda, et õppigu ta ikka mingi "leibaandev eriala" samuti kõrvalt. Noh, muusiku eriala ei takista hiljem pidamast mõnd "asist eriala", vastupidi aga on küll vist võimatu. Seetõttu ajab mind ääretult vihale jõrmilik suhtumine "kle, moos

Jah, kui oleks võimalus nautida kohustustevaba elu, kes teab kas see siis niivõrd ahvatlev olekski? Praegu valdab mind küll kihk mittemidagi teha: ei taha tööle minna, sest hetkel terendavad seal vaid probleemid, ei ühtegi töövõitu- või tulemust, mis heameelt valmistaks... Ei taha ka talli minna, sest hetkel näen seal vaid suurpuhastust ootavaid nurkasid ja nurgataguseid. Ei taha ka metsa jalutama minna, sest kohe läheb pimedaks ja vot täna pole ma peale kohustusliku hobustesöötmise suurt midagi teinud... ainult vedelenud ja netis aega surnuks löönud. Ei meeldi mulle ka toas avalduv vaatepilt: käisin eile haiget sugulast Tartu haiglas vaatamas (vaeseke toibub seljaoperatsioonist) ja seetõttu jäid ruumid tolmust imemata ja lilled kastmata. Triikimisnurgast vaatab vastu üüratu triikimata pesuhunnik... Mnjah, täna tunnen, et tahaksin kohustustevaba elu elada. Vähemalt ühe nädala. Kõiges on süüdi... pühapäev ja edasi pööratud kellamäng. Ei taha, et keegi minu aega pöörab/väänab. Vot kui ha

Äkklumi ummistas otseloomulikult ka meie kodu- ja metsarajad. Õnneks "vedeles" talu ees esimesel lumehommikul me peresõbra džiip ja nii saime koos pojaga ikka õnnelikult suure tee peale ja linna tööle/kooli. Töölt kojutulles tegime sama harjutuse läbi - mees ootas neljaveolisega teeotsas ja vedas mind väravani. Õhtul ja öösel hoolitses juba vald, et tee lahti oleks:) Niiet, pole me väga metsaelanikud midagi! Hobud ja kaukad nautisid kohevat lumerohkust silmnähtavalt - püherdati ja sumati nii palju kui jaksati. Isegi sumasin põlvini lumes nii,kaua kui külm näpistama hakkas. Nii võrratut vaatepilti tänavune talv kahjuks ei pakkunud. Metsas oli imeilus - kõike kattis suhkruvatina puhvis lumi. Ei ühtegi metslooma ega inimjälge - peale tööpäeva lõppu seisin lummatult puude vahel. Hingasin karget õhku ja nautisin näol sulavaid helbeid. Kaunis, ent kõik oli pisut...vale, pettepilt, fatmorgaana. Märtsi lõpp ju... Endiselt on majaümbrus valge, ent kui ilmateate plusse usaldada, siis j

Avastasin, et pole hulgal ajal hobuste käekäigust pajatanud... Tundub, et neil on kõik hästi - omavaheline kiindumus on nii suur, et eks tule väikestviisi neid hakata ajutise lahusolekuga harjutama. Hetkel on tegu isegi talliümbruses tiirutamisega, kuniks üks neist boksis kinni. Theo hakkab kohe laamendama või kui Mozart tallis, siis kutsutakse sõpra südantlõhestavate hirnatustega. Niiet - ärahellitatud! Paar päeva tagasi püüdsin Theoga käekõrval trenni teha,isoleerimata Mozartit teise koplisse või boksi. Algus läks vägagi sujuvalt, hobu liikus sujuvalt traavist sammule ja vastupidi. Kuulas mind kenasti. Mozart dubleeris tegevusi kõrvalt kuniks... lõi talle pähe, et nüüd võiks galoppi teha. Noja oligi Theo läinud, koos jalutusrihmaga. Taolisteks juhtudeks olekski vaja paanikaklõpsuga jalutusrihma. Siis ei jää vähemalt pael tolknema. Positiivne oli vast see, et õpilane Theo sai koheselt oma ülemeelikusest aru ja pöördus mu juurde tagasi:) Aga üldiselt jah - vajan abilist, sest ise talit

... tuppa sooja saanud.Olen alatoitumuses ja väga kurb. Palun kutsuge loomakaitsjad!---- Kõlbaks Bonhami poolt manatud ilme pildi allkirjaks:)

Seda ühte lisapäeva nädalavahetuse pikendamiseks oli sedakorda hädasti vaja. Muude tegevuste kõrvale mahtus ka filmielamus "Tüdruk pärlkõrvarõngaga" näol. Kes seda näinud, pole - julgeksin soovitada. Ilus lugu argiaskelduste kõrvale. Täis puhtust, hillitsetud tundeid ja maalilisi kaadreid. Mul igatahes jagus emotsioone ja filmi mõju all olemist terve laupäeva jagu... Ja neljapäeval tabanud tööalane tülpimus ja lootusetuse tunne vajusid samuti tahaplaanile. div> Seetõttu ehk võtsidki möödunud pühade ajal mu käte all vormi erinevad pirukad ja koogid... kaifisin küpsetamist, hakkimist, voolimist erilise innuga... Käeline tegevus aitab peaaegu alati. Vähemalt mõtteisse selguse toomise ja emotsioonidelt "tippude mahavõtmisega". Lõppude lõpuks ei pea ma seda ju taluma ning kui koostöö ning oma kogemuste rakendamine võimatuks osutub, siis tuleb lihtsalt uks enda järel sulgeda. Bonzo sai pikad jalutuskäigud ja hobud puhtaksküüritud künad. Mune ei värvinud, ent pühade hom

Ükski jalutuskäik pole mul jäänud pimeduse või muu põhjuse pärast olemata. Juba Tallinnas elades võisin olenemata kellaajast võtta Bibi paela otsa ja näiteks Kadrioru parki patseerima minna. Kõikvõimalikud inimkooslused hoidusid minust ja kaukaaslasest ohutusse kaugusse. Kaukaasia lambakoerte halvast kuulsusest tingitud privileeg? Küllap vist. Üldiselt ma pole selle poolt, et koer võiks inimesele ohtlik või hoiatav olla, ent... kõik sõltub. Kas ma tahaksin, et valvekoeraks aretatu soovimatut tülitajat või kutsumata külalist korrale aitaks kutsuda? Juhul, kui inimkõne ja veenmine mõju ei avalda? Arvatavasti. Kaukaasia lambkoera kasvatamine pole raketiteadus, ent mõnigaid olulisi tõdesid peab järgima. - kindlasti on see koer n.ö "ühe karja" koer. Vahepeal levis ka müüt, et suisa "ühe peremehe" koer - nii see ei tohiks olla. Kauka peaks kõiki leibkonna liikmeid võrdselt kohtlema. Loomulikult on ka temal omad lemmikud, keda ta oma silmis karjajuhi staatusesse tõstab ni

Lõpuks ometi sain pildid arvutisse tõmmatud. Ütlen kohe alguses ära, et mulle väga meeldis. Kanaari saarestikust olin ~15 aastat tagasi käinud Gran Canaria`l, Playa de Inglesis. Nüüd siis Playa de Las Americas:) Loodus oli mitmekülgsem ning ilmaga vedas samuti rohkem - minu mäletamist mööda oli Gran Canarial päeval liiga palav ja öösel suhteliselt jahe. Tenerifel päeval 22 - 30 ja öösel ~20. Vesi ookeanis oli samuti 20. Eriti sügava mulje jättis väljasõit lähedalasuvale La Gomera saarele. Kes juba Tenerifele sattunud, soovitan soojalt ka sinna minna. Panen kirja mõned märksõnad, mis mulle reisi ka kunagi hiljem meenutaks: * imeilusad metstuvid (pruunikad)ja nende häälitsemine kahe vahelduva põhirütmiga * kus oli asustus, seal kõik õitses ning haljendas. Promenaadid olid ääristatud pöetud põõsaste ja muruga, kõnniteed plaaditud ja läikivpuhtad. Õhk oli lihtsalt nauditavalt õhuline:) * kolme jalaga emane kass, kes hotelli kõrval asuval kaljurinnatisel peesitas. Hommikuti turnis ta alla e

Raadio Mania sünnipäeva raames astusid Rock Cafes üles tõelised Eesti metal hiiud:) Shower `i algkooosseisust olid küll järgi vaid grand-old trash-man Tamur Marjasoo ja bassimees. Kunagise star trummari Ardo Põder`i oli väljavahetanud Atso ja teise kitarristi Toomas Vanem`a - 8-keelse kitarri keevitamise oskusega Karu:). Kahju, muidugi et Ardo Põtra näha/kuulda ei õnnestunud. Mõningate väitel olevat ta esinenud möödunud aasta detsembris ja üldse mitte halvasti. Atso on küll vägev, ent hakkab juba häirivaks muutuma ühe ja sama trummimehe ekspluateerimine metalli viljelevates bändides... Kes vähegi vägemavamat topeltbasstrummi soundi tahab, kasutab Atsot. Aga muidu oli Shower heas vormist, ilmselt oldi vaeva nähtud tempode ja kokkumängu osas, ei tuldud niisama lavale kokku, et vaatame mis saab:) Mulle meeldis juba 15 aastat tagasi Tamuri diskreetsed ja inisevad kitarrisoolod muu kõmaka taustal:) Sama tase. Igal juhul püüan neid uuesti tabada - värskelt ja toniseerivalt mõjusid Eesti k

Olen tagasi ja hästi puhanud:) Blogimine jäi sellest hoolimata soiku, sest kodune elu vajas taas sisseelamist. Samuti töine. Õnneks olen seda tüüpi inimene, kel sündumuste koldest eemal olles õnnestub tõeline reset teha. Tõesti-tõesti, ei ühtegi painavat mõtet või pelutavaid tööülesandeid minuni reisiloleku aja jooksul ei jõudnud. Reisimuljetest kunagi pikemalt, esmalt tuleb pildid arvutisse tõmmata ja mingi valik teha nii elamustest kui piltidest:) Juba teist nädalat (siiani on olnud uude töökohta sisseelamise aeg) olen püüdnud saada sotti, mismoodi ja millise andmekoosseisuga luua uut infosüsteemi. Arvestades andmete mitmekülgsust ja rohkust (!) , pole see teps mitte lihtne ülesanne. Metadata kirjeldus on üks asi, ent kõigepealt nagu ikka, tuleks selgeks teha, mida üldse kirjeldada, eks ole. Jah, DW on tore asi selgete äriloogiliste funktsioonidega organisatsioonidele, ent kui andmetöötluse eripärad lähevad kuni isikute tasandini välja, siis on suht raske DW püsistruktuuri normalisee

Tulemas on väike blogimispaus. Sain tööandjaga kokkuleppel (väljateenitud aastad;-) pisut puhkust, et teha teoks soov, mida seoses hobude lisandumisega leibkonda polegi õnnestunud teha. Mõneks ajaks juhe seinast välja ja sugulastele-sõpradele pisut peavalu seoses loomaaia ülalpidamisega. Loodetavasti õnnestub kunagi "tagasi teha":)

Pean kohe tunnistama, et ega ma ilukirjandust enam eriti loe... Sellel on mitmeid põhjusi. Üks kindlasti see, et kunagi lugesin arutult palju:) Ilmselt tekkis mingisugune küllastusmoment. Nii ongi juhtunud, et mu öökapil oma järge ootamas virn raamatuid, mida tuju tulles vahes sirvin, ent lõpuni lugemise motivatsioon puudub. Teisalt, eks maailmakirjanduses valitse enam-vähem sama seis nagu ükskõik, millises teises kunstiliigis - üllatada on väge raske, ilukirjanduses eriti.. Kõikvõimalikke formaate ju juba katsetatud. Nii ongi juhtunud, et ma väga pikka ilukirjanduslikku teosesse enam süüvida ei jaksa, eriti kui kompositsioonis tunnetan deja vu´ efekti. Viimasel ajal loengi peamiselt esseistikat ("Avatud raamatu" sari) või siis "vanu häid" (Woolf, Bulgakov,Hesse, Eco). Seda enam naudisklesin haiguse ajal juhuslikult kätte sattunud Rilke "Armastusest" saatel.Loomingu Raamatukogus ilmunud vihikusse on koondatud poeetiliusest ja sümbolitest tüüned novellid:)

Püüan juba pikemat aega kirja panna barokkfestivali raames toimunud kontserdi elamusi, ent seni tulutult.Energiat on vähe ja kirjutamine seega vaevaline. Otseloomulikult võrdlesin esitatut Glenn Gould`i interpretatsiooniga, kuis muidu. Mitte midagi ei härinud, vastupidi - kõik pakkus meeldivat äratundmisrõõmu võrratult esteetilise keelpillidele seatud arranžeeringu läbi. Aria Da Capo esitus oli kindlasti hõrk pala muusikagurmaanidele. Siinkohal ei saa jällegi läbi omaette muigamata...pruugib vaid mõelda Hannibal Lecter`i õhtusöögile nimetatud pala foonil... Loomulikult elab G.Gould`i poolt vahetult enne ta lõplikku äralibisemist sissemängitud Aria Da Capo oma elu hoopis teistsuguses ruumis ja tähenduses. Natuke vingun ka. Raekoda on küll imeilusa interjööriga paik taolise kontserdi läbiviimiseks, ent juba mitmendat korda tajun ebameeldivalt tänavamelu (Raekoja plats!) tungimist kontsertsaali. Ikka väga räige on, kui piano pianissimo ajal lõhestab muusikat kellegi homeeriline naer välj

Juba mõnda aega on Theo`l igav ja õigustatult. Kahjuks pole ma hetkel võimeline talle kordetki tegema... Novembrikuus vigastatud käsi annab tänaseni tunda ja oheliku otsa jooksma teda ei söanda panna. Piisab ühest järsust tõmbest kui käsi taas paigast (järgiproovitud). Milles igavlemine seisneb? Kõige ehtsamas koolipoisilikus laaberdamises...:) Paar nädalat tagasi vedasime temaga vägikaigast saepurukoti juures. Tema arvas, et peab ilmtingimata saama järgi uurida, mida ~1,5 m kõrgune kott endas sisaldab. Selleks oli vaja esijalgadega kotile tõusta ja koormakilet ära rebida. Teda ära ajades ja karmimat häält tehes vastas ta ulja galopiga ning isegi üritas tagajalgadega miskit susida... Va pukitaja! Eile märkasin aknast, et talle on hakanud huvi pakkuma talli nimesilt, mis kettidega müüri külge kinnitatud, vot oli vaja seda sealt hammastega alla sikutada. Sellega ta õnneks hakkama ei saanud. Enne tüdines või tuli parem mõte. Distsipliiniga on samuti probleeme, seda pani tähele Mari, kelle

Ma pole absoluutselt vastu väitele, et inimene, kes peab avalikku blogi, peab arvestama ka tema kirjutiste identifitseerimisega. Loomulikult tekitab loetu mingil määral suhestamist ning on üliinimlik, et mõnede lugejate sooviks on kokku viia pilt-tekst-nimi. Eesti ju väike. Samas olen ju enne blogipidamist mõelnud formaadile...vaaginud, kas kirjutan avalikult või mitte. Mina valisin sellise "poolavaliku" variandi koos anonüümse kasutajanimega, ma pole nimme avaldanud enda kohta täpseid andmeid - ja leian, et sellist privaatsusetahet võiks siiski arvestada. Mul pole olnud kunagi soovi lahata avalikus blogis väga isiklikke teemasid. Ma lihtsalt pole nii vabameelne, et neid mõtteid jagada tahaksin. Teisalt, isiklike mõtete sõnastamine - sageli jään sellega hätta iseendagi ees, saatiks siis lugejatele vahendamisega. Ja mõtete väljakirjutamise teraapia minu puhul ei toimi:) Seega, pole justkui midagi varjata... või siiski? Aga suletud blogis ma kirjutada ei taha - leian, et minu k

Pill tulevat pika ilu peale... Minu puhul see nüüd igatahes kehtib. Pühapäeva õhtul, kui eakaaslased (!) lahkusid, tundsin kuidas lümfisõlmed pakitsema hakkasid. Öösel ärkasin lämmatavate köhahoogude tõttu korduvalt üles ja hommikuks oli juba kogu rindkeres krõbin. Olgu siis neljakümpsise algavatest rõõmudest detailne ülevaade tehtud:) Tegelikult olen suhteliselt harva haige. Olen täheldanud, et külmetushaigused ründavadki mind peamiselt siis, kui emotsionaalne müür hõredavõitu. Kogu käesoleva aasta algus on mind kuidagi rahulolematuna hoidnud... peamiselt enese suhtes. Olen hakanud kahtlema viimase aja valikutes. Kogenenumad ütleksid kindlasti, et peamine põhjus on tänavuse talve lumetus ja sellest tulenev heleduse/valguse vaegus. Eks see aurune ja märjast mulksuv maastik kindlasti süvenda masendust ja tekita hämarolekut. Mulle isiklikult aga valmistab raskustunnet jätkuv pidustuste ahel, aastalõpust sujuvalt kuni minu sünnipäevani välja. Rahvarohked seltsiüritused. Kümned lauakatmise

Nädalavahetuse retkelt tagasi sõites, kuulsin autoraadiost allolevat lugu ja ohkuipaljumälestusi meenus sellega seoses. Nendes soundides on noorusaeg, kahtlemata. Meeletu ootusärevus tantsusaalis ja seletamatu õnnetunne, kui ootus täkkesse läks. Ülikõva lugu tänaseni, mu meelest:) Kõikvõimalikku energiat sisendab... Ja nostalgiat. Nostalgiaks on ka põhjust, sest täna tulevad mu tüdrukud mind õnnitlema!

Leelo sõnastas läbi Shoyen Shaku, esimese Ameerikasse jõudnud mõtlusõpetaja läbi kuldsed tõed: * Hommikul enne riietumist, süüta lõhnarohi ja mõtlusta. * Maga alati kindlal ajal. * Söö korrapäraste vaheaegade tagant. * Söö mõõdukalt, mitte kunagi küllastumiseni. *Külalise juuresolekul säilita sama hoiak, mis üksi olles. *Üksi olles ole samasugune nagu külalist vastu võttes. *Jälgi, mida sa räägid ja mida tahes sa ütled, seda tee. *Kui on vaja tegutseda, siis ära viivita, kuid mõtle enne kaks korda järele. * Ära kahetse minevikku. *Vaata tulevikku! *Võta omaks kangelase kartmatus ja lapse armastav süda. *Puhkama heites maga nii nagu oleks see sinu viimane uni. * Ärgates jäta kohe voodi nagu heidaksid kõrvale vana kingapaari. Tõttöelda, kõiki loetletud mõtteid olen püüdnud teadliku elu jooksul (alates 30-ndast eluaastast:) alateadlikult järgida ja suutlikkusest neid täita või mitte täita sõltub mu tuju(tus). Jah, neid on rohkem kui 10 käsku . Ent olgem ausad, ka kümnest käsust tehakse s

Tehtud:) Noored:) Vennalastega Karl-Erik Tänud kõikidele õnnitluste edastajatele! Teate ju küll, et mulle meeldiks sellistel juhtudel end hästi väikseks teha ja kusagile ära peita! Sugulaste eest see ei õnnestunud:) Meelolukas oli ja tuiskas nagu ikka. Täna puhkan rahus.

Esmaspäeval sai fotograaf Tiiduga fotosessioon ajakirja Lemmik jaoks kokkulepitud. Pakkusin küll kolmapäeva, ent Tiit uuris ilmateadet ja mainis, et neljapäev tundub ainus sademetevaba päev olevat. Nii täpselt oligi! Kokkulepitud ajaks oli Tiit kohal ja alustasime tallist, Bonham sai eriloa päevavalges talli sisenemiseks. Tegime mõned klõpsud Mozarti ja Bonhami nuusutamise rituaalist. Siis sai hobud paela otsa võetud ja suurde koplisse sammutud. Niipea, kui koplivärav seljataga sulgus, läks lahti tõeline möll. Ei teagi, mis oli nii suure elevuse põhjuseks, kas eilne boksis konutamine lausvihma tõttu, superilus ilm või Tiit oma suure kaameraga! Igal juhul hobud olid sõna otseses mõttes pöördes! Küll püherdati kordamööda, tehti võimsaid hüppeid, kõnniti tagajalgadel... Tiit muudkui pugises naerda ja klõpsis. Sugugi ei tahetud "ilutulestikku" lõpetada:) Viimaks, kui häid kaadreid piisavalt arvasime olevat ja koplist ära liikuma hakkasime, korraldas Mozart enneolematu galopishow

Kunagi,mõned kuud tagasi olles erakirjvahetuses mr Costello `ga, lubasin kirjutada ühest legendaarsest loost seoses Salvadore Dali ja Luis Buñue l`iga:) Kuulsin seda legendaarset lugu ~15 aastat tagasi tolleaegselt sürrealismi ja avangardismi sõltlaselt, Ervin Õunapuult . Ervin mõistagi, on meisterlik story teller, ent püüan siinkohal võimalikult autentselt loo kirja panna. ********************************* Teada on, et Luis ja Salvadore olid pikaaegsetes sõprussuhetes. Tänu sürrealistlikule sünergiale pandi nii mõnigi märk maailma kultuurikaardile (Andaluusia koer, näiteks). Siis aga tekkis sõprusesse mõra. Buñuel, va kiimakott, hakkas Dali selja taga ajama liini Dali muusa, Galaga . Dali tõlgendas lähenemiskatset kui lõplikku reetmist ning katkestas igasugused suhted Luis`ga. Aastakümneid hiljem, seilates juba rahunenud 70-ndates eluaastates, hakkas tüllipööramise lugu Buñueli vaevama. Ta otsustas pakkuda lepitust, kirjutades Dalile: Armas Salvadore, oleme juba üsna eakad mehed nin

Ootasin eelseisvat nädalavahetust väga. Pidi tulema üks neist, mis rutiinist eemale ning argisusest väljaspoole aitavad. Kahjuks on planeeritud sündmustel omadus vahetevahel alla jääda planeerimatutele... Tänane heitlik ilm toetas mu sisimas toimuvat - hommik äratas katuseaknaile trummeldava vihmaga. Öösel sai kursusevennaga umbes 2-ni ja 2-he pudeli veini seltsis jutustatud, tõmbasin teki üle pea ja vajusin taas unne. Ärkamise teine katse - lauspäike! Kohvi tulele ja kellegi blogist leitud (kahjuks ei mäleta, kelle;)tuunikala-lehttaigna pirukad sooja. Püüdsin end kuidagi eelseisvaks häälestada ja tundsin, et ei suuda...liiga palju ja äkki kõike. Hobusid koplisse sätitades, "tervitas" meid lai lumelörts. Hopsidele meeldis:) Tehti paar kiiremat ringi ümber talli ja nügiti üksteist mõnuga. Mossu oli eriliselt elevil - näksas Theod tagumikust, hüples ja kepsles nagu noor vasikas. Roosamannat tahtsin:) - külmkapis seisev punasesõstramahla pudel inspireeris. Tegingi. Suure poti

Tuiskab ja mõnusalt... Omamoodi eksootika on istuda küdeva pliidi läheduses, kuulatada korstnas vallatlevat tuult ja kribada tööasju. Bonham tundub heldet lumesadu samuti nautivat. Korraks lipsas ta küll kööki sooja, ent kasukas sulav lumi ja õuest kostuvad põnevad hääled kihutasid ta üsna pea taas tagasi lumehange. Eesti Energia kiituseks peab mainima, et elektriühendus on viimaste tormidega jätkuvalt up püsinud:) Piisas vaid ühest suvisest tormijärgsest telefonikõnest, kui paari nädala jooksul saadetigi tehnik liine kontrollima. Tuligi välja, et postide tipud puhta mädad ning vajavad tõsist remonti. Remont teostati oktoobris ning selle käigus vahetati välja ka elektrikaablid (mitme asemel üks voolik). No ja nüüd saan iga ilmaga ja kohtumiste puudumisel kodus töötada. Mõnus ja inspireeriv, arvestades tänast päeva ja hullumeelsete ummikute tõenäosust. Vanast harjumusest varusin mitu ämbritäit puhast joogivett. Isikliku puurkaevu olemasolu kaotab kahjuks oma praktilise väärtuse siis, k

... just niimoodi tabasin end poolvaljusti ümisemas, liikudes Rahvusraamatukoguga külgnevat tänavat pidi töökoha parklasse. Tulin Pinginaabri sünnipäevalt ministeeriumi seltskonnaga. Pidu oli lõbus, hoolimata sellest et peale Pingipooliku ei tundnud ma ühtegi inimest. Mälestuste tolmu sai taas üleskeritud. Meenutasin üht klassiõhtut pärast suvevaheaega, kus mu Pinginaabrist oli ühtäkki tõeline kaunitar sirgunud. Pikad jalad, kõrge büst, päevitunud... Lihtsalt ilus! Klassiõhtu toimus kodualevikust veidi väljaspool ning range kodukorraga Pinks pidi ühtäkki lahkuma - kell kukkus. Seejärel hakkas ka väga mitmel klassivennal kojuminekuga kiire:) Kõigi tüdrukute meelehärmiks ka klassi "ihalusobjektil". Ja saigi pidu ootamatult otsa. Soojas septembriöös kodupoole jalutades tekkisidki n.ö esimesed paarid. Esimene suudlus... Kummaline, aga mäletan sellest peamiselt seda, et tahtsin et tema asemel oleks keegi teine... "...kuid on neid, mida minna ei lasta!" Palju õnne veelko

Kui täpne olla, siis 2 kuud veel pealekauba... aga see selleks. Tähtis on fakt, et mina, kes ma eales isegi hobusepidamisest unistanud pole, olen saatuse ja olude tahtel kahe "eluka" kasvataja/hoolitseja. Palju on mulle hobud ise õpetanud ja palju olen ka ise õppinud - lugedes foorumeid, erialaseid raamatuid, targematelt nõu küsides. Suurt abi tõi Mariga tutvumine - hirmudest ülesaamine, nipid ja praktilised oskused hobuste treenimisel. Telefoni mällu on ilmunud punt uusi numbreid - Kaera_Unn, Dr_Aibolit, Värkija_Reimo, Saepuru_Jaan... Tean nüüd vägagi hästi "kui sügav jäneseurg olla võib". Mõtlen siinkohal hobuste eest hoolitsemist, nende õpetamist. Samas olen ka mõistnud, et hobustega tegelevaid inimesi ei erista "muudest inimestest" mittemiski, kuigi see esmapilgul nii näikse olevat (kes suudab nende elukate toime tulla, peaks justkui imeinimene olema!).Intriigide, omakasu ja narruste rohke seegi valdkond. Nagu ikka kõik, kuhu "looduse kroon"

Hobune kuulub koduloomade hulka, kes oma igapäevaseid tundeid silmatorkavalt ei demonstreeri. Näiteks koera puhul on koheselt näha tema meeleolu - kas ta on rõõmus, tige, igavlev... selleks liputab ta saba, kraapsab sind käpaga, vastavalt meeleolule uriseb, haugatab jne. Hobused annavad esmapilgul enda tujudest üsna vähe märku. Põhilised emotsioonid, edastatakse üsna põgusalt - liigutatakse kõrvu, pead, üht-teist võib ka silmist välja lugeda ( advanced level :). Inimesel, kel hobustega vähe kokkupuudet, toimubki peamine suhtlus vast antava leiva või suhkrutüki läbi. See võetakse üldjuhul tänulikult vastu. Ainus suhtlus algajatega on - "Palun!...Aitäh!" tasand. Kõik on näinud filmidest, lugenud raamatutest, kuidas käitub hirmunud hobu - "pukitab" ehk tõuseb tagajalgadele ning vehib võimalikku vaenlase poole esijalgadega. Soovimatust ärritajast vabanemiseks võetakse appi tagumised jalad - seegi maast-madalast inimlapsel selgeks õpitud ("kunagi ei tohi seista hob

Kui ma veel inimestesõltlane olin, kuulus igasse nädalalõppu "kohustuslik" pidu. Pidu tähendas alati uusi põnevaid inimesi, Eesli Talli või von Krahli või Kukut, alkoholi... millega sai vahest ka liialdatud, piiramatutes kogustes muusikat - nii lives kui plaatidelt, vaidlusi, lõputuid arutlusi elu, filosoofia, kirjanduse jpm teemadel. Nüüd: ammu on vaiksemaks jäänud, mis ei tähenda aga seda, et pidusid enam ei peetaks. Peetakse küll ja üsna samas raamistikus kipuvad nad õnneks kulgema:) Sel nädalalõpul sai üle hulga aja korralikult pidutsetud. Reede õhtul istusin ekskolleegidega (täpsemalt oma projektirühmaga) köögilaua ümber ning tundsime endid hästi. Veini ja viina voolas jõena ... isu aitasid üleval hoida erialane jutt (oh, mulle meeldib tarkvara teemadel asjatundjatega polemiseerida!:) ja tatrapliinid kalamarjaga, mida mu abikaasa meile järjest juurde küpsetas. Igal juhul, pidu lõppes minu jaoks viimasel ajal uskumatul hommikusel ajal... nimelt kella 6 paiku. Mitu korda s

Ego suurus või väiksus lööb vast enim välja suheldes ja suhetes kollektiiviga. Tõttöelda on mul paganama raske ümberharjuda kaastööga ja faktiga, et uues töökohas on inimesi, kelle käest ametialast nõu küsida. Raske seetõttu, et viimased aastad on tulnud olla ametikohtadel, kus küsivat pilku pole peaaegu kellegi suunas läkitada (kõlab üsna egomaniakaalselt, eks ole!). Innovaator ja ideede generaator on küll ääretult tore olla, ent kui sellega kaasneb ka (ainu)täitmine, siis kindlasti kurnav ja suuri energiavarusid nõudev Mida ju kellelgi pole ülearu... kui just millegi, kellegi arvelt. Viimastel nädalatel olen kokkupuutunud paari hoiatava egolaksuga enda aadressil. Esiteks, oli mul suhteliselt ebamugav tunne, kui minu tööd parandati. Minu, kes ma ju olen selliseid "asju" kümneid, kui mitte sadu kordi teinud... Teiseks, mu ühe kolleegi automaatne pingesse tõmbumine kui mina koosolekul rääkima hakkan. Ta repliigid ja kehakeel lubavad seda järeldada. Järelikult olen olnud (tahtm

Hommikune meikimine on sama harjumuspärane kui hambapesu, vähemalt minu jaoks. Toonitan kulme, pintseldan pisut silmi, põski... rituaal. Muidu oleks kuidagi lage. Tõsi küll, pisut tagasihoidlikumaks olen aastatega muutunud: karmiinpunast huulepulka kasutan vaid erandjuhtudel. Enamasti kusagil õhtusel üritusel... järjest harvem, ühesõnaga. Loodus on andnud mulle üsna kahvatu jume, mistõttu puuderdamine pole mulle kunagi väga vajalik olnud. Minu jaoks on oluline just silmade ja suu "väljajoonistamine". Kunagi kannatust ja aeganõudev tegevus võtab nüüdseks loetud minutid. Täna hommikul tabasin end mõttelt, et kui ma tavapärast meikimisprotseduuri enam läbi ei viiks... ju siis on saabunud vanaduspõlv. Arvan, et kuulun nende naiste hulka, kes mingis elueas meikimisest loobuvad. Samas, imetlen vanemaid naisi, kes seda kunsti oskuslikult valdavad ning end silmatorkavalt jumestavad. Elonna Spriit meenub esimesena. Põnevat dramaatilisust eraldab maitsetust maskist õhkõrn piir. Mnjaa,

Jaani Krossi lahkumistseremoonia oli südamesseminev. Järelehüüded tekitasid hulgaliselt mõtteid olemisest selsinatsel maamunal. Inimene, kes oli suutnud luua kompromissi loomingulisuse ja võimuloliajatega, ilma eetilist piiri rikkumata, midagi/kedagi reetmata... ning kõigest hoolimata viies oma sõnumi inimeste-lugejateni... see väärib igavest imetlust. Olen alati pidanud võrratuks tema väljendusoskust ja väga kõrgetasemelist keele valitsemist - seda nii avalikkusega suhtlemisel, kui ka ilukirjanduses. Ka kõrges eas. Temad mõtted kõnetasid ja kõnetavad paljusid. Temasugused inimesed on rahva südametunnistuseks, loodan. Haritlaskond ei tohiks nii kergekäeliselt loobuda oma sõnumi edastamisest... Ääretult kahju oleks, kui võimulolijad ja nende seljatagune ärikate ringkond kujundakski Eesti Mõtlemist meedia hääletoru läbi. Iga mõtlev inimene saab ka ise end aidata, loobudes kuulamast " kõrvad lukus " ja nägemast " silmad pärani kinni ". Ja kõik asuvad teele sest kõik

Urr... kuidagi liiga tormakalt on uus aasta alanud. Isegi blogida pole jõudnud:) Lugesin Maalehest enda tähemärgi kohta käivat horoskoopi ja sellekohaselt peaksin jaanuari keskpaigani rahulikult ürditeesid jooma ja "enda sisse vaatama". Tahaks küll, aga ei saa. Jõulujärgne letargia tegi restardi ka mu kiirelt pähevoolanud tööasjades ning nüüd on vaja mõnda aega nädalavahetused appi võtta, et järjepeale saada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vanaaasta viimasel päeval oli mul siiski olemas kauaoodatud omaette olemise aeg. Sorisin plaadiriiulites ning sattusin oma ammuse lemmiku peale - Nikolai Rimski-Korsakovi "Šeherezade", op.35, sümfooniline süit "1001 ööd" Kirill Kondrašini dirigeerimisel. See vast muusika, mis tekitab pilte mälestusi lapsemõlvemaalt! Olin suur vene muinasjuttude huviline. Lood Ilja Murometsist, Röövel Ööbikust, Surematust Kaštšeist, tsaar Saltaanist jne jne - kõik need pildid elustusid seda muusikat kuulates. Teos on komponeeri

Inspireerituna Sjgellest teen minagi selle aasta viimase sissekande. Homne päev kujuneb üksildasest õhtupoolikust hoolimata üsna kiireks. - ärgates kallistan meest ja soovin talle head aastalõppu, sest lõuna paiku ta mandri-Eestist lahkub:( - seejärel lähen tööle, et ühe andmeallikaga veel tegeleda (no vot on graafikujärgselt veel andmelaadimine aasta viimasel päeval:) - lõuna paiku võtan poja sõbrad linnast peale ja siis sõidan koju, kust Mari ning poeg samuti seltskonnaga liituvad ja seejärel pakun neile küüti Juminda poolsaarele, kus neil vanaasta ärasaatmise pidu - siis tulen tagasi oma loomakeste juurde ning katan neile õhtusöögilaua (äkki jõuan veel metsa kuuseoksi tooma?) - väike plaan on sauna kütta ja teha üks mõnus äraolemine seal - toa poole suundudes kuulan kindlasti oma lemmikmuusikat, läidan küünlad, limpsin pisut konjakit või veini või mullivett, eks näis... Võib-olla teen isegi süüa:) - kindlasti unistan ja püüan salamisi "nõiduda", milline võiks tulev aasta

Ootasin eile hommikul Tapsat, kes Eestis käimas et "halbade kapjadega" hobusid aidata. Mozart oligi üsna viimse piiri peal - olen täheldanud, et niipea kui kapjade värkimisega viivitada, halveneb ta seisak oluliselt. Ilmselt mõjutavad nö pikad kabjad ta õlalihaseid ja seetõttu ka muutub liikumine ebamugavamaks. Niisiis, kuna ma ei teadnud täpselt, mis kell hommikul Tapsa meile jõuab, jätsin pärast sööda andmist talli, ise lugesin toas. Võimalik, et korraks ka suigatasin, sest öö oli lühikeseks jäänud Kaja ja Jaagu külaskäigu tõttu:) Umbes 13 paiku suundusin talli, et lasen hobud siiski koplisse - ja mis ma näen! kabjaviilud juba hunnikusse pühitud. Mozarti reibas olek lasi samuti oletada, et Tapsa juba spetsialist käega tast üle käinud:) Talveraudadele oli lisaks ka krihvid allakruvitud! Aga põhiline on tõepoolest hobu absoluutselt teine olek - kohe silmnähtavalt erksam oli:) Kuna värkimise, koputamise tulemusena võivad kabjad siiski ööpäeva jooksul pisut hellad olla, siis l

See lugu on mulle kuidagi eriliselt armas. Hümn.Ilma liialdamata - olen kuulanud seda oma sada korda küll.Juba esimene salm ajab mind peast suhteliselt segi:) I will be there said my friend of a distant life Covered in greens of a golden age, set in stone Follow me "he sounded of dreams supreme" follow me Drifting within the glow and the after-glow of the eve.... Video leidsin tuubist aastaid hiljem ja heameel oli tõdeda, et ka Margus polnud seda varem näinud! Niisiis, kallid Jon_Jes_J.... jne mehed - see on kahtlemata teie lugu...:)

Eks peale Jõulusid saabub ikka väike kokkuvõtete tegemise aeg. Lõppevat aastat veel napilt nädala jagu. Imelik, aga alati valdab mind tunne, et "järgmise aastani" pikk-pikk aeg ning küll jõuab veel jõuda sõprade juurde, vanemate juurde, kontserdile, metsa mõtteid mõlgutama... Aga jah, kuidagi ootamatult "viimne päev" saabub. Milline on olnud minu 2007? Jätkuvalt keeruline aeg sisemiste otsingute valguses. See, mis sai alguse 2005 Kanadast tagasi pöördudes, jätkub... ent õnneks enam mitte nii ekstreemsetes värvides. Isiklikus elus keeruline, valgusega(?) tunneli lõpus. Inimesi olen hakanud taas armastama ja hoidma. Küll diskreetselt,distantsi hoides, aga siiski. Mõned on mu ellu juurde tulnud, mõned lahkunud igaveseks... Surma olemusest sain aimu. Muidugi on mahtunud aastasse palju väikeseid argipäevarõõme ja samapalju ka rahulolemtatust enda ja teistega. Kummaline, aga teatud eas lähevad kõik asjad kuidagi balanssi... niimoodi, et kõik kuidagi iseenesest kujuneb lau

Olen Tartus Dorpati hotellis. Mõnulen üksinduse, isikliku päevakava ja aknast paistva Emajõe vaate käes. Aastalõpu tõmblused on tekitanud taas tungiva vajaduse kõigest pisut eemal olla ning oma mõtteid korrastada - mis saab olla parimaks paigaks kui jõuluehtes Tartu! Eile, TB-ga mööda jõekallast ning tuledes helklevat linna jalutades, voolas rahu ja tasakaal minusse tasapisi tagasi. Külastasime üsna äraspidist kohta - Genialistide klubi , kus Orelipoisid esitlesid oma uut plaati (ei ole nii head absurdihuumorit tükil ajal kohanud... näiteks lugu Kidravõim pluss täiesti kreisi backround - ohohhhoo:). Selline nihkesolek, mis ses asutuses nii ajas kui ruumis toimus, oli parim valik, pööramaks mu tagurpidiolek taas "õigesse" rütmi. Pöörane koht!:) Pole just palju inimesi, keda sellistel hetkedel enda ligidusse tahan lasta...ent jah, kuidagi hea ja turvaline hakkas. Tänud veelkord! Pealkiri ongi inspireeritud TB poolt demonstreeritud pärlikeest, millesse kuuldavasti lükitud aa

Sattusin tuubis kolistades ühe kunagise "projekti" peale. Shakira on siin eriti võluv...:) Edit: kahjuks polnud Cheri, Celine Dioni jne muuvi enam saadaval ja asendasin selle Shakira väljavõttega. See on muidugi nael omaette.

Läinud laupäeval seadsid Mari ja poeg sammud metsa - kuuseoksi tooma. Mari soovitusel sidusin need boksivarbade külge. Niimoodi tehtavat vahetult enne 26.detsembrit, mis olla kõikide hobude pühaku, Tapanipäev. Enne okste paigutamist harjasin boksiseinad ja aknaääred tolmust puhtaks. Mõnus puhtuse ja kuuseokste lõhn sai talli! Poisid tegid suured silmad, kui õhtul oma kambritesse pugesid. Nagu rohelisse koopasse. Tea, kas see on Tapanipäeva kombestikukohane käitumine, ent täna õhtuks pole alles enam kuuseoksa rootsugi. Mozart ja Theo pistsid kõik kinni:) Ju siis saadi vajalikke vitamiine kasvudest. Samal põhjusel ei taha ka mu metsaäärne kuusehekk eriti jõudsalt kasvada... kitsemammal ja papal on tänavu 2 talle, eks käiakse kuusekeste päid kärpimas. Ka hobusid endid tabanud meeletu ehtimismaania. Mozart ilmselt pole rahul raudjate laikude arvukusega kehal ning niipea kui maapind taas sulanud, alustas ta ulatuslike poris püherdamissessioonidega. Ainus viis tema valge värvi taastamiseks o

Tänu pojale leidsin selle bändi. Viimastel nädalatel on hommikuti plaadimasinas Fear of a Blank Planet ja NIL Recurring mänginud. Tegelikult olen ka loomulikult varem PT-d kuulanud. Progemuusika (eriti psühhedeelikute!) austajatele jäävad nad kahtlemata silma/kõrva. Muidugi on äratuntavaid pinkfloydilikke elemente, ent siiski on nad piisavalt oma käekirjaga ja avastamis- ning kuulamisrõõmu jätkub küllaga. NIL Recurring`ut austab oma soundscapinguga ka vanameister Robert Fripp , väga põnev helide värvispekter tekib helimaastikelt metalile üleminekul ja vastupidi. Igal juhul jah, pole mõnda aega nii raputavat ja üllatavat kuulanud. Margus, mu meelest on nimetatud plaadimaterjalil (NIL Recurring) ka vastus Su väitele, et kitarr on vähese väljendusrikkusega instrument ning praktiliselt iga süntesaator võib selle soundi "üle mängida";-) Ja muidugi pole vähetähtis sõnum, mida 21.saj progemuusikud PT-s kannavad... reaalsusest irreaalsusesse kaduv matrixi põlvkond. Lisaks PT vaimse

Jõuluimed toimivad ka talli poolel... Nimelt, juba mitmel hommikul talli sisenedes avastame, et Theo on end järjekindlalt lahtiriietanud:) Jätan öösiti siseukse lahti, et õhk liiguks ja poistel "kopsud lahti" oleks. Öökülmade tõttu olen neid tallimantlitesse pakkinud. Mozartil püsib kaadervärk kenasti seljas, ent Theo jah - mitmel hommikul tuli ta tervitama niimoodi, et mantel oli kaelas nagu põll:) Kuidas tal see õnnestub - pole suutnud väljanuputada. Algselt kahtlustasin, et asi on tekis - Eskadroni fliis, millel kinnitused vaid saba all ja rinnaku ees. Kõhu all kinnitused puudusid. Aga ikkagi - mismoodi saab ta teki iseseisvalt sabaalusest kinnitusest eemaldada? Kusjuures kinniti on endiselt suletud... kuidagimoodi ülepea, ilmselt. Neljapäeval seadsin sammud Peterburi mnt kauplusesse ja rääkisin probleemist. Mailis sõnas, et tegelikult pole fliisid üldse üleöö seljas hoidmiseks head: võtavad saepuru külge, juhul kui hobu pikali kavatseb visata ja ei hinga korralikult niisk

Reedel, tööasjadesse süvenenuna, sain ootamatu telefonikõne mehelt, kutsega lõunasöögile. Rõõmustasin meeletult, sest esiteks olin materjalidest läbipuurimisest suht väsinud ning teiseks, pole just sage nähtus sellist kutset saada... Mis teha, meie töögraafikud ei lase just sagedasti teineteise seltsi nautida... Läksime sinna , võluv koht juba interjöörilt. Sobib just lõunatamiseks mu meelest, kuna on päevaselt asine ja hoiab meeles, et pead veel päevatoimetuste juurde tagasi pöörduma. Algul häiris meid pisut administraatori soovitatud einestamise asukoht, mis oli lärmakate muulaste vahetus naabruses, kes häälekalt arutlesid, kuskohas ja millal "jolku" teha ning lõhestasid aeg-ajalt sumedat jazz-muusikat hüüatustega "pojehhali"...:) Aga noh, püüdsime asjast üle olla ja süüvisime menüüsse ja oma juttudesse. Valik oli järgmine: eelroaks kuningkrabi mousse punases pestos marineeritud artishokiõite, musta aioli ja peterselli - küüslaugu jusiga põhiroaks g rillitud veise

Ikka mitmeid-setmeid aastaid olen püüdnud enda ümber leida inimesi-mõttekaaslasi, hingesugulasi. Mingil ajajärgul isegi suisa paaniliselt, tunnistan. Jah, püüdsin neid leida töökaaslaste, juhuslikest seltskondadest, põgusatest kokkupuudetest. Otsinguisse oli tahtmatult kaasatud mu abikaasa, kes märgates mu piinlemist, püüdis mind tutvustada "vot just sinu tüüpi inimestega". Ei ütleks, et taoline "paaritamine" just viljakas oli. Miks mul selline "inimeste põud" oli, tean vägagi hästi... - sõprussuhe, mis ületas perekondliku taluvuspiiri. Kui ikka sõbrale pühendada oluliselt rohkem aega, kui perekonnale, siis varem või hiljem kusagilt käriseb. Mina ilmselt teistmoodi sõbrustada tollal ei osanud. Olin siis pealt kahekümne. Kiindusin, sõltusin, usaldasin, armastasin oma sõpra kogu hingest. Kui põnevaid ja uskumatuid seiku me koos läbi elasime!! Siiani kisub suu muigvele. Ületamatud mälestused... Ja kuidas me ka pole püüdnud "pealiskaudsemalt" suheld

Olen alati teadnud, et kodutunnet ei tee uhke majapidamine, vaid inimesed, kes ühe katuse alla kogunenud. See äratundmine tuli üpris vara, eelkõige seetõttu, et meil väga kaua oma isiklikku ulualust materiaalsel kujul ei omanud - mu väikse perekonna nimel vast omalaadne rekord - oleme Tallinna linnas ja ümbruses kokku kolinud ~15 korda...:) Meenub üks jõuluõhtu, poeg oli meil pisut üle aasta vana ja elasime tollal kingsepa töökojast koduks kohandatud korteris Pelgulinna piiril - selline kööktuba, kus kemps koridoris. Toanurk kippus talvel ikka vägisi jäässe minema. Korterinaabriteks olid kinnipidamiskohast äsja vabanenud naisterahvas (hästi abivalmis ja tore!) ja paarike, kel kombeks nädalavahetuseti nina umbe tõmmata. Jooming tipnes tavaliselt sellega, et mees tuli mingil ajal kemmergusse ja naine teda enam korterisse tagasi ei lasknud:D Mees karjus siis koleda häälega "Ubjuuuuu,..." ja hakkas kirvega ust maha lööma kuni ülaltkorruse vanapaar (neil oli telefon!), miilitsa ku

Kahjuks ei näinud kogu Tähelaeva saadet, ent see vast polegi oluline. Peamine, mis minu jaoks kõlama jäi, oli Aili Vindi poolt sõnastatud mõte, et inimesed suruvad oma emotsioone raamidesse, kus värvid must-valgel kujul. Rohkem värvilisi emotsioone! - kõlas ta soovitus. Niisiis, see "paksu naha kasvatamise" teema taas. Vot pole ikkagi minu tee, see allasurutud emotsioonide elu. Tuleb ikkagi julgeda tunda, kui miskit vapustavalt head või vapustavalt halba...ja suuta tundmusi kogeda erinevas värvigammas. Ahjaa, väga hea väljendi vedas Aili veel päevavalgele: "...aastaid istume auto süles...". Jah, see näiline turva- ja heaolutunne ning sisemine rahulolematus, paistab paljudes kaugele-kaugele. Kes oskab vaadata. Ja paraku pean tunnistama, et ka minagi aeg-ajalt end "näilisuse" virvarri ära kaotan... Meenub Aili Vindi kohta ammu-ammu kusagilt naistekast loetu. Nimelt, rajas ta vanaema staatusesse jõudnuna, oma koduaeda päikseringi , mis tähendas taluhoovi rin

Täna tundsin end vanana. Vaat esimest korda elus!:) Istusin Viru keskuses, Mari kingitus põlvede peal, vahtisin möödasõeluvat rahvast ja tundsin, et olen olen mingist üldisest tempost ja kiirustamisest eemalejääja. Õõnes ja painav hakkas. Kõike oleks justkui olnud ja üllatusi on ilmselt väga vähe varuks jäänud. Selline tunne siis. Et kui midagi peaks juhtuma, äkkhaigestumise või avarii või mõne muu õnnetusjuhtumi läbi... eks ole ikka igasugu hetki nähtud, kogetud oldud ning karta on, et "elu parimad aastad" vast juba seljataga. Kas see ongi nüüd siis see lõplik teadmine ja pöördumatu protsess, kus kaotatakse kontakt ümbritsevaga ning pöördutakse enesesse. Sisemine apaatsus. Ma olen näinud sellist "äraolemist" just eakatel inimestel - ilme nagu kuulaks sind, ent tegelikult tunnetad et ta mõtted rändavad omasoodu. Ja silmad! Tõesti-tõesti, suutsin enne nende sära abil "ümbritseva ära petta". Täna vaatasin oma peegelpilti - kurnatud, väsinud ja tühi pilk... K

Tõttöelda ei kujutagi maaelu ette ilma korraliku pliitata. Nimme ütlen "pliita", sest vaid nii saan selle sõna soojust täiega nautida. Sõnade friik nagu ma olen:) Pliita oli olemas ka mu vanaemal - selline erinevate potisuuruste rõngastega, mida siis anuma tulega otsese kokkupuute saamiseks eemaldati spetsiaalse hargiga. See pliidirõngaste kolin on kahtlemata nostalgiline...eriti suvehommikud ja kolinaga kaasneva pannkoogilõhn. Niisiis, olgugi et remondi käigus sai vana pliita ja soemüür väljalõhutud ning vaagisime igasugu "põnevaid" küttesüsteeme, sai otsustavaks ikkagi keskkütte sisseseadmise hind ja aja- ja närvikulu x-ehitusmmeeste talumisel. Väike arvutus näitas ka, et meie eluajal taoline investeering ära ei tasu.... ja pärast meid tulgu või veeuputus, eks ole:) Tuligi pottsepp Andrus ja tegi meile pliita koos uue soemüüriga. Õige valik! Eks paar nädalat tegelesime vaikselt sissekütmisega , et pliidi vuugid mitte kuumusest lõhki ei praguneks ja 10 ämbritäit