Palun kõneta mind!


Hobune kuulub koduloomade hulka, kes oma igapäevaseid tundeid silmatorkavalt ei demonstreeri. Näiteks koera puhul on koheselt näha tema meeleolu - kas ta on rõõmus, tige, igavlev... selleks liputab ta saba, kraapsab sind käpaga, vastavalt meeleolule uriseb, haugatab jne.

Hobused annavad esmapilgul enda tujudest üsna vähe märku. Põhilised emotsioonid, edastatakse üsna põgusalt - liigutatakse kõrvu, pead, üht-teist võib ka silmist välja lugeda (advanced level:). Inimesel, kel hobustega vähe kokkupuudet, toimubki peamine suhtlus vast antava leiva või suhkrutüki läbi. See võetakse üldjuhul tänulikult vastu. Ainus suhtlus algajatega on - "Palun!...Aitäh!" tasand.

Kõik on näinud filmidest, lugenud raamatutest, kuidas käitub hirmunud hobu - "pukitab" ehk tõuseb tagajalgadele ning vehib võimalikku vaenlase poole esijalgadega. Soovimatust ärritajast vabanemiseks võetakse appi tagumised jalad - seegi maast-madalast inimlapsel selgeks õpitud ("kunagi ei tohi seista hobuse taga!").

Läheb aega, mil õpid oma hobuse meeleolusid ja tujusid lugema. Samas on see ülioluline, sest kuidas muidu aru saada, kas tegu lihtsalt väsimuse või tervisehäirega. Kuldreegel vast see, et niisama ei loobu ükski hobu söödast, eriti kaerast.

Palladiumist vändatud filmist inspireerituna olen "kuulnud" ka oma hobusid "rääkimas", mitte küll Raivo E. Tamme häälega, aga siiski. Hobuste ilmekad silmad ja näomiimika lubavad oletada rohkemat, kui vaikiv pantomiim seda tegelikkuses välja paista laseb.

Millise "tuntud häälega" mu hobud mind kõnetavad? Mozartile on omane aeglane kõnemaneer... selline selge, lakooniline, pisut pilklik - Rudolf Allabert`i hääl. Muideks, ka Mozarti hirnatus on selge, kõlav, kõiki registreid läbivõttev...

Theole "kuulub" hetkel ühe mu 10-aastase sugulase hääl, selline poisiklutilik, lagistab naerda, vahepeal tujukas ja vastuvaidlev.

Kommentaarid

Liana ütles …
Issand, kui armas:) Kusjuures, mina olen ka Lõvile hääle kujutanud ja isegi mõtted talle pähe arvanud. See hääl..kuidagi seletamatu ja ma ei oska isegi määrata, kellele sarnaneb, aga ta kumiseb mu peas isegi nüüd, pärast sinu postituse lugemist.

Tunnistan üles - ma olen Lõvi tagumiku taga liiga julge, kammin saba täpselt nii, et kui ta mind vihkaks, oleks ma ammu talli seinas kinni.:)
Heli ütles …
Liana, ma vist samuti liiga julge, aga tõttöelda ei kujutagi ette, et mu oma hobud mind lööma peaksid. Kui miskit ei meeldi, siis antakse seda ikka "pehmemate" vahenditega teada:) Näiteks Theole ei meeldi aeg-ajalt, et päitsmed pähe pannakse ja jalutab lihtsalt eest ära või keerab tagumiku ette. Mõne aja pärast uuesti proovides jällegi laseb - niiet see on selline "mäng" tema jaoks.