Porcupine Tree
Tänu pojale leidsin selle bändi. Viimastel nädalatel on hommikuti plaadimasinas Fear of a Blank Planet ja NIL Recurring mänginud. Tegelikult olen ka loomulikult varem PT-d kuulanud. Progemuusika (eriti psühhedeelikute!) austajatele jäävad nad kahtlemata silma/kõrva. Muidugi on äratuntavaid pinkfloydilikke elemente, ent siiski on nad piisavalt oma käekirjaga ja avastamis- ning kuulamisrõõmu jätkub küllaga.
NIL Recurring`ut austab oma soundscapinguga ka vanameister Robert Fripp, väga põnev helide värvispekter tekib helimaastikelt metalile üleminekul ja vastupidi. Igal juhul jah, pole mõnda aega nii raputavat ja üllatavat kuulanud. Margus, mu meelest on nimetatud plaadimaterjalil (NIL Recurring) ka vastus Su väitele, et kitarr on vähese väljendusrikkusega instrument ning praktiliselt iga süntesaator võib selle soundi "üle mängida";-)
Ja muidugi pole vähetähtis sõnum, mida 21.saj progemuusikud PT-s kannavad... reaalsusest irreaalsusesse kaduv matrixi põlvkond.
Lisaks PT vaimsele liidrile on nii minu kui ka mu poja lemmikuks bändi trummar, Chris Maitland. Nii täpselt punktueeritud rütmi imehea soundiga kuuleb harva.
Täna annavad nad Helsinkis kontserdi ja tõttöelda, see üks väheseid bände, kelle kontserdile oleksin väga tahtnud minna, ent olude sunnil pean preagu nad "mööda laskma":( Ehk mõni teinekord...
Aga jah, Eesti kui banaanivabariigi staatus hakkab vähemalt progemuusika maaletoomise suhtes silma. Vaevalt Saku Suurhall põrandagi välja müüks. Helsinki kontserdi puhul ilutseb internetis juba mõnda aega silt SOLD OUT...
Kahjuks ei leidnud tuubist näidet oma hetke lemmikust Anesthetize.
NIL Recurring`ut austab oma soundscapinguga ka vanameister Robert Fripp, väga põnev helide värvispekter tekib helimaastikelt metalile üleminekul ja vastupidi. Igal juhul jah, pole mõnda aega nii raputavat ja üllatavat kuulanud. Margus, mu meelest on nimetatud plaadimaterjalil (NIL Recurring) ka vastus Su väitele, et kitarr on vähese väljendusrikkusega instrument ning praktiliselt iga süntesaator võib selle soundi "üle mängida";-)
Ja muidugi pole vähetähtis sõnum, mida 21.saj progemuusikud PT-s kannavad... reaalsusest irreaalsusesse kaduv matrixi põlvkond.
Lisaks PT vaimsele liidrile on nii minu kui ka mu poja lemmikuks bändi trummar, Chris Maitland. Nii täpselt punktueeritud rütmi imehea soundiga kuuleb harva.
Täna annavad nad Helsinkis kontserdi ja tõttöelda, see üks väheseid bände, kelle kontserdile oleksin väga tahtnud minna, ent olude sunnil pean preagu nad "mööda laskma":( Ehk mõni teinekord...
Aga jah, Eesti kui banaanivabariigi staatus hakkab vähemalt progemuusika maaletoomise suhtes silma. Vaevalt Saku Suurhall põrandagi välja müüks. Helsinki kontserdi puhul ilutseb internetis juba mõnda aega silt SOLD OUT...
Kahjuks ei leidnud tuubist näidet oma hetke lemmikust Anesthetize.
Kommentaarid