Pliita

Tõttöelda ei kujutagi maaelu ette ilma korraliku pliitata. Nimme ütlen "pliita", sest vaid nii saan selle sõna soojust täiega nautida. Sõnade friik nagu ma olen:)

Pliita oli olemas ka mu vanaemal - selline erinevate potisuuruste rõngastega, mida siis anuma tulega otsese kokkupuute saamiseks eemaldati spetsiaalse hargiga. See pliidirõngaste kolin on kahtlemata nostalgiline...eriti suvehommikud ja kolinaga kaasneva pannkoogilõhn.

Niisiis, olgugi et remondi käigus sai vana pliita ja soemüür väljalõhutud ning vaagisime igasugu "põnevaid" küttesüsteeme, sai otsustavaks ikkagi keskkütte sisseseadmise hind ja aja- ja närvikulu x-ehitusmmeeste talumisel. Väike arvutus näitas ka, et meie eluajal taoline investeering ära ei tasu.... ja pärast meid tulgu või veeuputus, eks ole:)

Tuligi pottsepp Andrus ja tegi meile pliita koos uue soemüüriga. Õige valik! Eks paar nädalat tegelesime vaikselt sissekütmisega, et pliidi vuugid mitte kuumusest lõhki ei praguneks ja 10 ämbritäit niiskust saaks aeglaselt tsemendisegust lahkuda.

Aga nüüd on pliita hooaeg alanud... Õhtuti köögis askeldades või lihtsalt pimedusest tuuleulgu kuulates on ääretult mõnus kuulata puude põlemise vaikset praksumist ja tulevuhinat lõõrides. Kogu köögis ja kõrvalasuvas poja toas levib õdus soojus.

Süüa pole veel harjunud pliital tegema, ent jõulukokkamisel tuleb kõik podisevad pinnad kasutusse võtta. Pisike praeahigi on olemas, kus juba vaimusilmas väikseid lihapirukaid kerkimas näen. Üks kokanduslik unistus on veel seoses pliitaga:) - nimelt karamellkisselli tegemine. Millegipärast olen kindel, et seda saabki vaid pliita peal valmistada...ja koorekomme (maitsesid nagu lehmakommid) ka, mida mu vanaema mulle ikka vahest valmistada viitsis. Õudne mängimine oli, aga tahaks ikkagist ära proovida...