Goldbergi variatsioonid
Püüan juba pikemat aega kirja panna barokkfestivali raames toimunud kontserdi elamusi, ent seni tulutult.Energiat on vähe ja kirjutamine seega vaevaline.
Otseloomulikult võrdlesin esitatut Glenn Gould`i interpretatsiooniga, kuis muidu. Mitte midagi ei härinud, vastupidi - kõik pakkus meeldivat äratundmisrõõmu võrratult esteetilise keelpillidele seatud arranžeeringu läbi. Aria Da Capo esitus oli kindlasti hõrk pala muusikagurmaanidele. Siinkohal ei saa jällegi läbi omaette muigamata...pruugib vaid mõelda Hannibal Lecter`i õhtusöögile nimetatud pala foonil...
Loomulikult elab G.Gould`i poolt vahetult enne ta lõplikku äralibisemist sissemängitud Aria Da Capo oma elu hoopis teistsuguses ruumis ja tähenduses.
Natuke vingun ka. Raekoda on küll imeilusa interjööriga paik taolise kontserdi läbiviimiseks, ent juba mitmendat korda tajun ebameeldivalt tänavamelu (Raekoja plats!) tungimist kontsertsaali. Ikka väga räige on, kui piano pianissimo ajal lõhestab muusikat kellegi homeeriline naer väljastpoolt... Tunnetad nii publiku kui interpreetide häiritust. Hõhh.
Aga muidu jättis õhtupoolik Raekojas vägagi sügava ja kirgastava mulje, naiskuulajatele pakkus lisaks virtuoossele esitusele silmailu härra tšellist:)
Kohtasin ka üht tuttavat, kellega viimastel aastatel rohkem põgusa teretamise peale ülemindud. Kiire aeg (oi, ma vihkan seda sõnapaari:). Kuidagi kurblikuna tundus ta ja märgatavalt kõhnunud... Eks ta ole.
Otseloomulikult võrdlesin esitatut Glenn Gould`i interpretatsiooniga, kuis muidu. Mitte midagi ei härinud, vastupidi - kõik pakkus meeldivat äratundmisrõõmu võrratult esteetilise keelpillidele seatud arranžeeringu läbi. Aria Da Capo esitus oli kindlasti hõrk pala muusikagurmaanidele. Siinkohal ei saa jällegi läbi omaette muigamata...pruugib vaid mõelda Hannibal Lecter`i õhtusöögile nimetatud pala foonil...
Loomulikult elab G.Gould`i poolt vahetult enne ta lõplikku äralibisemist sissemängitud Aria Da Capo oma elu hoopis teistsuguses ruumis ja tähenduses.
Natuke vingun ka. Raekoda on küll imeilusa interjööriga paik taolise kontserdi läbiviimiseks, ent juba mitmendat korda tajun ebameeldivalt tänavamelu (Raekoja plats!) tungimist kontsertsaali. Ikka väga räige on, kui piano pianissimo ajal lõhestab muusikat kellegi homeeriline naer väljastpoolt... Tunnetad nii publiku kui interpreetide häiritust. Hõhh.
Aga muidu jättis õhtupoolik Raekojas vägagi sügava ja kirgastava mulje, naiskuulajatele pakkus lisaks virtuoossele esitusele silmailu härra tšellist:)
Kohtasin ka üht tuttavat, kellega viimastel aastatel rohkem põgusa teretamise peale ülemindud. Kiire aeg (oi, ma vihkan seda sõnapaari:). Kuidagi kurblikuna tundus ta ja märgatavalt kõhnunud... Eks ta ole.
Kommentaarid