Kodu

Olen alati teadnud, et kodutunnet ei tee uhke majapidamine, vaid inimesed, kes ühe katuse alla kogunenud.
See äratundmine tuli üpris vara, eelkõige seetõttu, et meil väga kaua oma isiklikku ulualust materiaalsel kujul ei omanud - mu väikse perekonna nimel vast omalaadne rekord - oleme Tallinna linnas ja ümbruses kokku kolinud ~15 korda...:)

Meenub üks jõuluõhtu, poeg oli meil pisut üle aasta vana ja elasime tollal kingsepa töökojast koduks kohandatud korteris Pelgulinna piiril - selline kööktuba, kus kemps koridoris. Toanurk kippus talvel ikka vägisi jäässe minema. Korterinaabriteks olid kinnipidamiskohast äsja vabanenud naisterahvas (hästi abivalmis ja tore!) ja paarike, kel kombeks nädalavahetuseti nina umbe tõmmata. Jooming tipnes tavaliselt sellega, et mees tuli mingil ajal kemmergusse ja naine teda enam korterisse tagasi ei lasknud:D Mees karjus siis koleda häälega "Ubjuuuuu,..." ja hakkas kirvega ust maha lööma kuni ülaltkorruse vanapaar (neil oli telefon!), miilitsa kutsus.

See selleks. Aga jah, tol jõuluõhtul oli ilus pehme talveilm. Olime terve päeva koristanud ja tuba kaunistanud. Panin akende vahele valget vatti ja lõikusin sinna värvilisi lõngatripsusid peale. Õhtuks olime kutsutud sõprade juurde kostile.
Sõpradel oli tollase aja kriteeriumide järgi käsi väga hästi käinud: soomes miskit ostnud-müünud-vahetanud ja nii oligi neil kogu korter "välismaa nasvärki" täis, pakuti kallist konjakit... aga mitte kõigile. Vaid ühele, "prominendile". See hakkas silma ja mitte ainult mulle. Üldse kujunes kogu õhtu kuidagi sunnituks ja kõledaks. Niiet, ega me seal kaua olnudki. Koju tulles ja oma pisikesse tuppa pugedes kallistas mind abikaasa ja ütles "Nii hea ja hubane on oma koju tulla!". Meil oli imekaunis jõuluöö. Ei unusta seda kunagi.

Hakkan nüüd oma "teise koju", Viljandimaale sõitma. Homme olen ametiasjus Viljandis ning seon kasuliku meeldivaga - lähen vanematekoju.

Inspireerituna Sinise Kaevu muusikast, "kummitab mind" ilmselt Jon Andersoni ja Vangelise SEE lugu:)