Haige

Pill tulevat pika ilu peale... Minu puhul see nüüd igatahes kehtib. Pühapäeva õhtul, kui eakaaslased (!) lahkusid, tundsin kuidas lümfisõlmed pakitsema hakkasid. Öösel ärkasin lämmatavate köhahoogude tõttu korduvalt üles ja hommikuks oli juba kogu rindkeres krõbin. Olgu siis neljakümpsise algavatest rõõmudest detailne ülevaade tehtud:)

Tegelikult olen suhteliselt harva haige. Olen täheldanud, et külmetushaigused ründavadki mind peamiselt siis, kui emotsionaalne müür hõredavõitu. Kogu käesoleva aasta algus on mind kuidagi rahulolematuna hoidnud... peamiselt enese suhtes. Olen hakanud kahtlema viimase aja valikutes. Kogenenumad ütleksid kindlasti, et peamine põhjus on tänavuse talve lumetus ja sellest tulenev heleduse/valguse vaegus. Eks see aurune ja märjast mulksuv maastik kindlasti süvenda masendust ja tekita hämarolekut. Mulle isiklikult aga valmistab raskustunnet jätkuv pidustuste ahel, aastalõpust sujuvalt kuni minu sünnipäevani välja. Rahvarohked seltsiüritused. Kümned lauakatmised ja masinatäied nõusid. Kooselulised aktsepteeringud ja kompromissid...mis teha kui "majanaabriga" sünnipäevade vahe napp:)

Tüdrukutega koos oli igavesti vahva. Tähelepanuväärne oli see, et kui kunagi "hiilgasime" ja šokeerisime üksteist oma kiiksudega, siis nüüdseks on kõik meie kolme puhul kuidagi "paika loksunud". Väga sarnased hoiakud ja hinnangud ümbritseva suhtes. Pikemalt lahkasime just perekondlikku käitumist. Rääkisime ausalt. Üllatavalt sarnaste varjudega lapsepõlvest oleme. Jah, pole ikkagi midagi juhuslikku selles, kuidas inimesed kokku saavad ja kokku jäävad. Tüdrukutega koos olles tundsin väga selgesti - need on inimesed, kellega jään surmani suhtlema...

Aga haigus, jah... hea et olin kunagi novembris turult sattunud hanerasva ostma. Julge hundi rind on rasvane;-) Mesi ja piim. Ibumetin valuvaigistina.