Hobud 18.12.2007
Läinud laupäeval seadsid Mari ja poeg sammud metsa - kuuseoksi tooma. Mari soovitusel sidusin need boksivarbade külge. Niimoodi tehtavat vahetult enne 26.detsembrit, mis olla kõikide hobude pühaku, Tapanipäev.
Enne okste paigutamist harjasin boksiseinad ja aknaääred tolmust puhtaks. Mõnus puhtuse ja kuuseokste lõhn sai talli! Poisid tegid suured silmad, kui õhtul oma kambritesse pugesid. Nagu rohelisse koopasse.
Tea, kas see on Tapanipäeva kombestikukohane käitumine, ent täna õhtuks pole alles enam kuuseoksa rootsugi. Mozart ja Theo pistsid kõik kinni:) Ju siis saadi vajalikke vitamiine kasvudest. Samal põhjusel ei taha ka mu metsaäärne kuusehekk eriti jõudsalt kasvada... kitsemammal ja papal on tänavu 2 talle, eks käiakse kuusekeste päid kärpimas.
Ka hobusid endid tabanud meeletu ehtimismaania. Mozart ilmselt pole rahul raudjate laikude arvukusega kehal ning niipea kui maapind taas sulanud, alustas ta ulatuslike poris püherdamissessioonidega. Ainus viis tema valge värvi taastamiseks ongi õhtused tolmutamised - suga kätte ja algab trenn umbes nagu Karate Kidis:) Puhastatavat pinda ikka jätkub, sest ega Theo kehvem pole olnud...
Oleme nüüd Bonhami näol saanud tõelise tallikoera. Ta meeletult ootab neid hetki, mil ta talli kaasa luban tulla (igaks juhuks viin hobud enne boksidesse). Seejärel jookseb ta mõlema hobu boksiukse juurde, kus siis korraks ninad tervituseks kokku pannakse. Niikaua kui ma talitan, luusib ta talliümbruses ja kui ma veel lõpetanud pole, siis lamaskleb ja jälgib iga mu toimetust. Tundub, et ka hobud on oma karjakoeraga rahul - käitutakse igatahes aupaklikult.
Theo on praegu üsna kõbus, ainult et massi ei taha mujale kui kõhtu juurde tulla. Näeb teine üsna varsaohtu välja, hoolimata oma suurest kasvust. Selline naljakalt ebaproportsionaalne veel. Pubekas, mis muud. Mozarti prei vanu haavu tohterdan taas. Üsna tulemuslikult, tundub. Heina läheb kahe peale üks 250 kg rull nädalas. Purustatud odra asendasin Havens Reformiga (vähemalt ühe koti jagu), kuna Uno käest vaja tellida uus laar ja see võtab sutsu aega. Kaera päevane kogus ~4-5 liitrit näkku. Karv on mõlemal ilus tihe, Theo on endale lõpuks ka saba kasvatanud. Suvel hea kärbsepiits.
Enne okste paigutamist harjasin boksiseinad ja aknaääred tolmust puhtaks. Mõnus puhtuse ja kuuseokste lõhn sai talli! Poisid tegid suured silmad, kui õhtul oma kambritesse pugesid. Nagu rohelisse koopasse.
Tea, kas see on Tapanipäeva kombestikukohane käitumine, ent täna õhtuks pole alles enam kuuseoksa rootsugi. Mozart ja Theo pistsid kõik kinni:) Ju siis saadi vajalikke vitamiine kasvudest. Samal põhjusel ei taha ka mu metsaäärne kuusehekk eriti jõudsalt kasvada... kitsemammal ja papal on tänavu 2 talle, eks käiakse kuusekeste päid kärpimas.
Ka hobusid endid tabanud meeletu ehtimismaania. Mozart ilmselt pole rahul raudjate laikude arvukusega kehal ning niipea kui maapind taas sulanud, alustas ta ulatuslike poris püherdamissessioonidega. Ainus viis tema valge värvi taastamiseks ongi õhtused tolmutamised - suga kätte ja algab trenn umbes nagu Karate Kidis:) Puhastatavat pinda ikka jätkub, sest ega Theo kehvem pole olnud...
Oleme nüüd Bonhami näol saanud tõelise tallikoera. Ta meeletult ootab neid hetki, mil ta talli kaasa luban tulla (igaks juhuks viin hobud enne boksidesse). Seejärel jookseb ta mõlema hobu boksiukse juurde, kus siis korraks ninad tervituseks kokku pannakse. Niikaua kui ma talitan, luusib ta talliümbruses ja kui ma veel lõpetanud pole, siis lamaskleb ja jälgib iga mu toimetust. Tundub, et ka hobud on oma karjakoeraga rahul - käitutakse igatahes aupaklikult.
Theo on praegu üsna kõbus, ainult et massi ei taha mujale kui kõhtu juurde tulla. Näeb teine üsna varsaohtu välja, hoolimata oma suurest kasvust. Selline naljakalt ebaproportsionaalne veel. Pubekas, mis muud. Mozarti prei vanu haavu tohterdan taas. Üsna tulemuslikult, tundub. Heina läheb kahe peale üks 250 kg rull nädalas. Purustatud odra asendasin Havens Reformiga (vähemalt ühe koti jagu), kuna Uno käest vaja tellida uus laar ja see võtab sutsu aega. Kaera päevane kogus ~4-5 liitrit näkku. Karv on mõlemal ilus tihe, Theo on endale lõpuks ka saba kasvatanud. Suvel hea kärbsepiits.
Kommentaarid
aga ega ma väga asine olegi olnud. Eestis käik on mind muutnud. ma sain aru, et 2 aastat ja 3 kuud on liiga lühike aeg unustamaks. või unistamaks. kõik on alles. kõik on endine. aga parem.
ja ma tänan Sind kommentaari eest minu blogis. see kutse Terevisiooni pea otse lennukilt oli üllatus. aitäh Sulle tagasiside eest. ma veel küll ei tea, mis edasi saama hakkab.
Naljakas, olin Sind kuidagi füüsiliselt suuremaks kujutlenud! TV-st vaatas aga selline õrn ja habras naine Hiinamaalt, kel "silmad justkui söed". Tõeline eksootika!
Kust ja mil moel jõudsid sellise elustiili juurde?
tõenäoliselt tundub ka mulle endale taoline elustiil tunduvalt romantilisemana kui see paljude jaoks reaalsuses oleks. Võimalik, et olengi alateadlikult loonud "oma maailma", mulle meeldiva mõnusa ja turvalise paiga...
Selle elustiili juurde jõudsin tegelikult läbi oma vanema koera:) Lihtsalt... nii suurele koerale polnud linnakeskkond just parim paik elamiseks. Ka meie elu muutus kuidagi väga koerakeskseks:) No ja nii see tuli... esmalt rentisime talu ja nüüdseks siis oma "tõotatud maal".
Nii et kõikidel valikutel siinilmas on oma tagajärg.... Koer Bibi saabumine oli jah, väga erilise tähendusega. Päästis ta ju ka me poja elu...
Soovin kõige paremaid jõulutundeid Sulle ja lähedastele inimestele, keda ma veel saatuse tahtel tunnen. Muide, mulle meenub aeg-ajalt jutte, mida olen kunagi kuulnud Sinu kadunud äia suust(rahu talle sinna...). Märksõna "tulekahju". Ega ma ei eeldagi, et Sa peaksid millestki kirjutama, mis Sulle privaatne tundub.
Elu ongi imeline ses mõttes, et kõigil on kõigega(kõigiga) seos.
http://fotozon.com/fotoview.cgi?292