Minu inimesed

Ikka mitmeid-setmeid aastaid olen püüdnud enda ümber leida inimesi-mõttekaaslasi, hingesugulasi. Mingil ajajärgul isegi suisa paaniliselt, tunnistan.

Jah, püüdsin neid leida töökaaslaste, juhuslikest seltskondadest, põgusatest kokkupuudetest. Otsinguisse oli tahtmatult kaasatud mu abikaasa, kes märgates mu piinlemist, püüdis mind tutvustada "vot just sinu tüüpi inimestega". Ei ütleks, et taoline "paaritamine" just viljakas oli.

Miks mul selline "inimeste põud" oli, tean vägagi hästi... - sõprussuhe, mis ületas perekondliku taluvuspiiri. Kui ikka sõbrale pühendada oluliselt rohkem aega, kui perekonnale, siis varem või hiljem kusagilt käriseb. Mina ilmselt teistmoodi sõbrustada tollal ei osanud. Olin siis pealt kahekümne. Kiindusin, sõltusin, usaldasin, armastasin oma sõpra kogu hingest.
Kui põnevaid ja uskumatuid seiku me koos läbi elasime!! Siiani kisub suu muigvele. Ületamatud mälestused... Ja kuidas me ka pole püüdnud "pealiskaudsemalt" suhelda - see ei õnnestu enam. Sest nii palju on mindud süvitsi.
Usun et kauaaegne sõbratargi teab - oleme teineteisel väga sügaval südamesopis. Heh, mäletan et sõprusperioodil tundsin kohati nagu lapsepõlves - kui suureks saan, hakkan koos elama naabri-Pillega vms. Jah, niivõrd hea oli koos olla, et raske oli lahku minna ja lahus olla.... Ei midagi seksuaalset, vaid lihtsalt suur-suur kiindumus...

Temast ilma jäädes, polegi õigupoolest "regulaarset sõbrustamist" ette tulnud. Kindlasti olen alateadlikult seda suisa vältinud... mis ei tähenda seda, et ma "minu inimesi" enda ümber ei vaja. Aga neid ei pea otsima, nad ju olemas olnud koguaeg. Lihtsalt, mina ei osanud neid näha. Selleni, et usud taas inimeste sõbralikkusesse ja heasoovlikkusse, tuleb lihtsalt kasvada. Usk aitab.

Ja nii ongi äktiselt tulnud mu ümber inimesed, keda usaldan, kellega hea ja lihtne ükskõik millest rääkida ning kellele silma vaadates tunnetan, et minagi neile oluline olen.