R.M.Rilke`t lugedes

Pean kohe tunnistama, et ega ma ilukirjandust enam eriti loe... Sellel on mitmeid põhjusi. Üks kindlasti see, et kunagi lugesin arutult palju:) Ilmselt tekkis mingisugune küllastusmoment. Nii ongi juhtunud, et mu öökapil oma järge ootamas virn raamatuid, mida tuju tulles vahes sirvin, ent lõpuni lugemise motivatsioon puudub. Teisalt, eks maailmakirjanduses valitse enam-vähem sama seis nagu ükskõik, millises teises kunstiliigis - üllatada on väge raske, ilukirjanduses eriti.. Kõikvõimalikke formaate ju juba katsetatud. Nii ongi juhtunud, et ma väga pikka ilukirjanduslikku teosesse enam süüvida ei jaksa, eriti kui kompositsioonis tunnetan deja vu´ efekti.
Viimasel ajal loengi peamiselt esseistikat ("Avatud raamatu" sari) või siis "vanu häid" (Woolf, Bulgakov,Hesse, Eco).

Seda enam naudisklesin haiguse ajal juhuslikult kätte sattunud Rilke "Armastusest" saatel.Loomingu Raamatukogus ilmunud vihikusse on koondatud poeetiliusest ja sümbolitest tüüned novellid:)
Kõik üleliigne on eemaldatud, jäänud vaid olulised tipud: elu-surm-armastus,sordiiniks hingematvad looduskirjeldused. Tervendav lugemine:)

Toon siinkohal ühe näite novellist Ohverdus(saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve):

"...Ütle! Oled sa kõndinud septembrilõpu hommikul mööda mõnd Kesk-Böömimaa maanteed? - Udust tiine, madal ja ängistav taevas on torgatud nagu hall määrdunud telkkatus elutute, köndistatud hobukastanite otsa, mis palistavad pähklikarva, sügavatest vankriroobastest vaolist teed. Punane päike on mähkinud oma udujoobes näo tihedatesse looridesse; paar eksinud kiirt libisevad üle pilveseina ja ääristavad tänavapori kollaste peenikeste joontega. Tusane tuul veeretab siia-sinna kollaseid lehti ja keerutab peenikesi suitsuniite, mis immitsevad välja kaugete külamajade katustest - see on sõnul väljendamatud, kirjeldamatult abitu nukrameelsuse pilt..."