Soledad

Täna tundsin end vanana. Vaat esimest korda elus!:) Istusin Viru keskuses, Mari kingitus põlvede peal, vahtisin möödasõeluvat rahvast ja tundsin, et olen olen mingist üldisest tempost ja kiirustamisest eemalejääja. Õõnes ja painav hakkas.

Kõike oleks justkui olnud ja üllatusi on ilmselt väga vähe varuks jäänud. Selline tunne siis. Et kui midagi peaks juhtuma, äkkhaigestumise või avarii või mõne muu õnnetusjuhtumi läbi... eks ole ikka igasugu hetki nähtud, kogetud oldud ning karta on, et "elu parimad aastad" vast juba seljataga.

Kas see ongi nüüd siis see lõplik teadmine ja pöördumatu protsess, kus kaotatakse kontakt ümbritsevaga ning pöördutakse enesesse. Sisemine apaatsus. Ma olen näinud sellist "äraolemist" just eakatel inimestel - ilme nagu kuulaks sind, ent tegelikult tunnetad et ta mõtted rändavad omasoodu.

Ja silmad! Tõesti-tõesti, suutsin enne nende sära abil "ümbritseva ära petta". Täna vaatasin oma peegelpilti - kurnatud, väsinud ja tühi pilk... Kas see ongi see, mida nimetatakse "paksu naha kasvatamiseks"? Et omamata emotsioone, suudad olla tugev...aga mille või kelle jaoks? Mõõdad treppe, tänavaid, pead viisakat tête à tête vestlust, sest sulle on lihtsalt kõik nii kuradima ükskõik...

Nuuks, põgenen nüüd talli oma emotsioone üles leidma. Ehk paneb Mozart pea õlale ja nuhutab pisut.... Ehk hakkab parem. Seda vaja, sest ees veel sõit Kolgasse, kus ootamas disaineripere ja kala neljale.

Ja vot see lugu on kohe kindlasti tänase päeva jaoks (sry, TB:)