Kordamine - tarkuse ema
Juba mõnda aega on Theo`l igav ja õigustatult. Kahjuks pole ma hetkel võimeline talle kordetki tegema... Novembrikuus vigastatud käsi annab tänaseni tunda ja oheliku otsa jooksma teda ei söanda panna. Piisab ühest järsust tõmbest kui käsi taas paigast (järgiproovitud).
Milles igavlemine seisneb? Kõige ehtsamas koolipoisilikus laaberdamises...:) Paar nädalat tagasi vedasime temaga vägikaigast saepurukoti juures. Tema arvas, et peab ilmtingimata saama järgi uurida, mida ~1,5 m kõrgune kott endas sisaldab. Selleks oli vaja esijalgadega kotile tõusta ja koormakilet ära rebida. Teda ära ajades ja karmimat häält tehes vastas ta ulja galopiga ning isegi üritas tagajalgadega miskit susida... Va pukitaja! Eile märkasin aknast, et talle on hakanud huvi pakkuma talli nimesilt, mis kettidega müüri külge kinnitatud, vot oli vaja seda sealt hammastega alla sikutada. Sellega ta õnneks hakkama ei saanud. Enne tüdines või tuli parem mõte.
Distsipliiniga on samuti probleeme, seda pani tähele Mari, kelle käest ta ükspäev kordel lihtsalt plehku pani, ohelik taga lohisemas. Puhastamisel, kui noorhärra kinnituste vahel seismisest tüdis, laamendati endal lihtsalt päitsed peast...
Distsipliini taastamisega on isegi lihtsam, tuleb olla lihtsalt järjekindel. Rahustada hobu jalutamisega maha ja soovitud tegevust lühikese aja jooksul siiski jätkata. Kui hobu vähegi koostööaldis, paneb selline järjepidevus ta paika. Vähemalt Theo puhul see aitab. Talle tohutult meeldib kiitus. Oh, see vaga nägu, mis ette manatakse!
Palju suuremad probleemid on aga igavuse peletamisega. Theole on vaja tema vanusele ja tasemele vastavat liigutamist ehk algratsastust. Kahjuks aga ei pidanud seda lubanud talliomanik sõna... Mozart on võtnud ta mingil määral oma isaliku hoole alla ja suures koplis mängitakse pidevalt põnevaid ja kiireid jooksumänge (üks peidab end võpsikusse ja teine otsib, kiirusega 100 km/h :)
Algratsastusega pean aga tõenäoliselt ootama kevadeni, kui päevad pikemad, jooksukoplid kuivemad ja eratreeneril tahtmist ja aega siiapoole tulla.
Milles igavlemine seisneb? Kõige ehtsamas koolipoisilikus laaberdamises...:) Paar nädalat tagasi vedasime temaga vägikaigast saepurukoti juures. Tema arvas, et peab ilmtingimata saama järgi uurida, mida ~1,5 m kõrgune kott endas sisaldab. Selleks oli vaja esijalgadega kotile tõusta ja koormakilet ära rebida. Teda ära ajades ja karmimat häält tehes vastas ta ulja galopiga ning isegi üritas tagajalgadega miskit susida... Va pukitaja! Eile märkasin aknast, et talle on hakanud huvi pakkuma talli nimesilt, mis kettidega müüri külge kinnitatud, vot oli vaja seda sealt hammastega alla sikutada. Sellega ta õnneks hakkama ei saanud. Enne tüdines või tuli parem mõte.
Distsipliiniga on samuti probleeme, seda pani tähele Mari, kelle käest ta ükspäev kordel lihtsalt plehku pani, ohelik taga lohisemas. Puhastamisel, kui noorhärra kinnituste vahel seismisest tüdis, laamendati endal lihtsalt päitsed peast...
Distsipliini taastamisega on isegi lihtsam, tuleb olla lihtsalt järjekindel. Rahustada hobu jalutamisega maha ja soovitud tegevust lühikese aja jooksul siiski jätkata. Kui hobu vähegi koostööaldis, paneb selline järjepidevus ta paika. Vähemalt Theo puhul see aitab. Talle tohutult meeldib kiitus. Oh, see vaga nägu, mis ette manatakse!
Palju suuremad probleemid on aga igavuse peletamisega. Theole on vaja tema vanusele ja tasemele vastavat liigutamist ehk algratsastust. Kahjuks aga ei pidanud seda lubanud talliomanik sõna... Mozart on võtnud ta mingil määral oma isaliku hoole alla ja suures koplis mängitakse pidevalt põnevaid ja kiireid jooksumänge (üks peidab end võpsikusse ja teine otsib, kiirusega 100 km/h :)
Algratsastusega pean aga tõenäoliselt ootama kevadeni, kui päevad pikemad, jooksukoplid kuivemad ja eratreeneril tahtmist ja aega siiapoole tulla.
Kommentaarid