Värvilised emotsioonid: Aili Vint

Kahjuks ei näinud kogu Tähelaeva saadet, ent see vast polegi oluline. Peamine, mis minu jaoks kõlama jäi, oli Aili Vindi poolt sõnastatud mõte, et inimesed suruvad oma emotsioone raamidesse, kus värvid must-valgel kujul. Rohkem värvilisi emotsioone! - kõlas ta soovitus. Niisiis, see "paksu naha kasvatamise" teema taas. Vot pole ikkagi minu tee, see allasurutud emotsioonide elu. Tuleb ikkagi julgeda tunda, kui miskit vapustavalt head või vapustavalt halba...ja suuta tundmusi kogeda erinevas värvigammas.

Ahjaa, väga hea väljendi vedas Aili veel päevavalgele: "...aastaid istume auto süles...". Jah, see näiline turva- ja heaolutunne ning sisemine rahulolematus, paistab paljudes kaugele-kaugele. Kes oskab vaadata. Ja paraku pean tunnistama, et ka minagi aeg-ajalt end "näilisuse" virvarri ära kaotan...

Meenub Aili Vindi kohta ammu-ammu kusagilt naistekast loetu. Nimelt, rajas ta vanaema staatusesse jõudnuna, oma koduaeda päikseringi, mis tähendas taluhoovi ringikujulise päevalillede armaada rajamist. Plaanis oli tal veel kevadeks sinnasamma istutada kirsiring. Ilus ja värviline idee ning nagu ta abikaasa, Toomas Vint väitis (mälu järgi tsiteerin)et igasugustest tegemistest esteetilist tulemust ei saa, Aili omadel on alati struktuur ja idee.

Mu lahkunud sugulase sõbraga matusepäeval vesteldes, selgus et Marisel olevat olnud komebeks öelda: "Oleme ilusti!". Lihtne, aga kuradima õige. Kui lihtsalt püüda oma elu elada ilusti, küllap siis tulevad ka värvid ja õiged emotsioonid ning ununeb autosülelus...