Sahkari talu

Inspireerituna Sjgellest teen minagi selle aasta viimase sissekande. Homne päev kujuneb üksildasest õhtupoolikust hoolimata üsna kiireks. - ärgates kallistan meest ja soovin talle head aastalõppu, sest lõuna paiku ta mandri-Eestist lahkub:( - seejärel lähen tööle, et ühe andmeallikaga veel tegeleda (no vot on graafikujärgselt veel andmelaadimine aasta viimasel päeval:) - lõuna paiku võtan poja sõbrad linnast peale ja siis sõidan koju, kust Mari ning poeg samuti seltskonnaga liituvad ja seejärel pakun neile küüti Juminda poolsaarele, kus neil vanaasta ärasaatmise pidu - siis tulen tagasi oma loomakeste juurde ning katan neile õhtusöögilaua (äkki jõuan veel metsa kuuseoksi tooma?) - väike plaan on sauna kütta ja teha üks mõnus äraolemine seal - toa poole suundudes kuulan kindlasti oma lemmikmuusikat, läidan küünlad, limpsin pisut konjakit või veini või mullivett, eks näis... Võib-olla teen isegi süüa:) - kindlasti unistan ja püüan salamisi "nõiduda", milline võiks tulev aasta ...

Ootasin eile hommikul Tapsat, kes Eestis käimas et "halbade kapjadega" hobusid aidata. Mozart oligi üsna viimse piiri peal - olen täheldanud, et niipea kui kapjade värkimisega viivitada, halveneb ta seisak oluliselt. Ilmselt mõjutavad nö pikad kabjad ta õlalihaseid ja seetõttu ka muutub liikumine ebamugavamaks. Niisiis, kuna ma ei teadnud täpselt, mis kell hommikul Tapsa meile jõuab, jätsin pärast sööda andmist talli, ise lugesin toas. Võimalik, et korraks ka suigatasin, sest öö oli lühikeseks jäänud Kaja ja Jaagu külaskäigu tõttu:) Umbes 13 paiku suundusin talli, et lasen hobud siiski koplisse - ja mis ma näen! kabjaviilud juba hunnikusse pühitud. Mozarti reibas olek lasi samuti oletada, et Tapsa juba spetsialist käega tast üle käinud:) Talveraudadele oli lisaks ka krihvid allakruvitud! Aga põhiline on tõepoolest hobu absoluutselt teine olek - kohe silmnähtavalt erksam oli:) Kuna värkimise, koputamise tulemusena võivad kabjad siiski ööpäeva jooksul pisut hellad olla, siis l...

See lugu on mulle kuidagi eriliselt armas. Hümn.Ilma liialdamata - olen kuulanud seda oma sada korda küll.Juba esimene salm ajab mind peast suhteliselt segi:) I will be there said my friend of a distant life Covered in greens of a golden age, set in stone Follow me "he sounded of dreams supreme" follow me Drifting within the glow and the after-glow of the eve.... Video leidsin tuubist aastaid hiljem ja heameel oli tõdeda, et ka Margus polnud seda varem näinud! Niisiis, kallid Jon_Jes_J.... jne mehed - see on kahtlemata teie lugu...:)

Eks peale Jõulusid saabub ikka väike kokkuvõtete tegemise aeg. Lõppevat aastat veel napilt nädala jagu. Imelik, aga alati valdab mind tunne, et "järgmise aastani" pikk-pikk aeg ning küll jõuab veel jõuda sõprade juurde, vanemate juurde, kontserdile, metsa mõtteid mõlgutama... Aga jah, kuidagi ootamatult "viimne päev" saabub. Milline on olnud minu 2007? Jätkuvalt keeruline aeg sisemiste otsingute valguses. See, mis sai alguse 2005 Kanadast tagasi pöördudes, jätkub... ent õnneks enam mitte nii ekstreemsetes värvides. Isiklikus elus keeruline, valgusega(?) tunneli lõpus. Inimesi olen hakanud taas armastama ja hoidma. Küll diskreetselt,distantsi hoides, aga siiski. Mõned on mu ellu juurde tulnud, mõned lahkunud igaveseks... Surma olemusest sain aimu. Muidugi on mahtunud aastasse palju väikeseid argipäevarõõme ja samapalju ka rahulolemtatust enda ja teistega. Kummaline, aga teatud eas lähevad kõik asjad kuidagi balanssi... niimoodi, et kõik kuidagi iseenesest kujuneb lau...

Olen Tartus Dorpati hotellis. Mõnulen üksinduse, isikliku päevakava ja aknast paistva Emajõe vaate käes. Aastalõpu tõmblused on tekitanud taas tungiva vajaduse kõigest pisut eemal olla ning oma mõtteid korrastada - mis saab olla parimaks paigaks kui jõuluehtes Tartu! Eile, TB-ga mööda jõekallast ning tuledes helklevat linna jalutades, voolas rahu ja tasakaal minusse tasapisi tagasi. Külastasime üsna äraspidist kohta - Genialistide klubi , kus Orelipoisid esitlesid oma uut plaati (ei ole nii head absurdihuumorit tükil ajal kohanud... näiteks lugu Kidravõim pluss täiesti kreisi backround - ohohhhoo:). Selline nihkesolek, mis ses asutuses nii ajas kui ruumis toimus, oli parim valik, pööramaks mu tagurpidiolek taas "õigesse" rütmi. Pöörane koht!:) Pole just palju inimesi, keda sellistel hetkedel enda ligidusse tahan lasta...ent jah, kuidagi hea ja turvaline hakkas. Tänud veelkord! Pealkiri ongi inspireeritud TB poolt demonstreeritud pärlikeest, millesse kuuldavasti lükitud aa...

Sattusin tuubis kolistades ühe kunagise "projekti" peale. Shakira on siin eriti võluv...:) Edit: kahjuks polnud Cheri, Celine Dioni jne muuvi enam saadaval ja asendasin selle Shakira väljavõttega. See on muidugi nael omaette.

Läinud laupäeval seadsid Mari ja poeg sammud metsa - kuuseoksi tooma. Mari soovitusel sidusin need boksivarbade külge. Niimoodi tehtavat vahetult enne 26.detsembrit, mis olla kõikide hobude pühaku, Tapanipäev. Enne okste paigutamist harjasin boksiseinad ja aknaääred tolmust puhtaks. Mõnus puhtuse ja kuuseokste lõhn sai talli! Poisid tegid suured silmad, kui õhtul oma kambritesse pugesid. Nagu rohelisse koopasse. Tea, kas see on Tapanipäeva kombestikukohane käitumine, ent täna õhtuks pole alles enam kuuseoksa rootsugi. Mozart ja Theo pistsid kõik kinni:) Ju siis saadi vajalikke vitamiine kasvudest. Samal põhjusel ei taha ka mu metsaäärne kuusehekk eriti jõudsalt kasvada... kitsemammal ja papal on tänavu 2 talle, eks käiakse kuusekeste päid kärpimas. Ka hobusid endid tabanud meeletu ehtimismaania. Mozart ilmselt pole rahul raudjate laikude arvukusega kehal ning niipea kui maapind taas sulanud, alustas ta ulatuslike poris püherdamissessioonidega. Ainus viis tema valge värvi taastamiseks o...

Tänu pojale leidsin selle bändi. Viimastel nädalatel on hommikuti plaadimasinas Fear of a Blank Planet ja NIL Recurring mänginud. Tegelikult olen ka loomulikult varem PT-d kuulanud. Progemuusika (eriti psühhedeelikute!) austajatele jäävad nad kahtlemata silma/kõrva. Muidugi on äratuntavaid pinkfloydilikke elemente, ent siiski on nad piisavalt oma käekirjaga ja avastamis- ning kuulamisrõõmu jätkub küllaga. NIL Recurring`ut austab oma soundscapinguga ka vanameister Robert Fripp , väga põnev helide värvispekter tekib helimaastikelt metalile üleminekul ja vastupidi. Igal juhul jah, pole mõnda aega nii raputavat ja üllatavat kuulanud. Margus, mu meelest on nimetatud plaadimaterjalil (NIL Recurring) ka vastus Su väitele, et kitarr on vähese väljendusrikkusega instrument ning praktiliselt iga süntesaator võib selle soundi "üle mängida";-) Ja muidugi pole vähetähtis sõnum, mida 21.saj progemuusikud PT-s kannavad... reaalsusest irreaalsusesse kaduv matrixi põlvkond. Lisaks PT vaimse...

Jõuluimed toimivad ka talli poolel... Nimelt, juba mitmel hommikul talli sisenedes avastame, et Theo on end järjekindlalt lahtiriietanud:) Jätan öösiti siseukse lahti, et õhk liiguks ja poistel "kopsud lahti" oleks. Öökülmade tõttu olen neid tallimantlitesse pakkinud. Mozartil püsib kaadervärk kenasti seljas, ent Theo jah - mitmel hommikul tuli ta tervitama niimoodi, et mantel oli kaelas nagu põll:) Kuidas tal see õnnestub - pole suutnud väljanuputada. Algselt kahtlustasin, et asi on tekis - Eskadroni fliis, millel kinnitused vaid saba all ja rinnaku ees. Kõhu all kinnitused puudusid. Aga ikkagi - mismoodi saab ta teki iseseisvalt sabaalusest kinnitusest eemaldada? Kusjuures kinniti on endiselt suletud... kuidagimoodi ülepea, ilmselt. Neljapäeval seadsin sammud Peterburi mnt kauplusesse ja rääkisin probleemist. Mailis sõnas, et tegelikult pole fliisid üldse üleöö seljas hoidmiseks head: võtavad saepuru külge, juhul kui hobu pikali kavatseb visata ja ei hinga korralikult niisk...

Reedel, tööasjadesse süvenenuna, sain ootamatu telefonikõne mehelt, kutsega lõunasöögile. Rõõmustasin meeletult, sest esiteks olin materjalidest läbipuurimisest suht väsinud ning teiseks, pole just sage nähtus sellist kutset saada... Mis teha, meie töögraafikud ei lase just sagedasti teineteise seltsi nautida... Läksime sinna , võluv koht juba interjöörilt. Sobib just lõunatamiseks mu meelest, kuna on päevaselt asine ja hoiab meeles, et pead veel päevatoimetuste juurde tagasi pöörduma. Algul häiris meid pisut administraatori soovitatud einestamise asukoht, mis oli lärmakate muulaste vahetus naabruses, kes häälekalt arutlesid, kuskohas ja millal "jolku" teha ning lõhestasid aeg-ajalt sumedat jazz-muusikat hüüatustega "pojehhali"...:) Aga noh, püüdsime asjast üle olla ja süüvisime menüüsse ja oma juttudesse. Valik oli järgmine: eelroaks kuningkrabi mousse punases pestos marineeritud artishokiõite, musta aioli ja peterselli - küüslaugu jusiga põhiroaks g rillitud veise...

Ikka mitmeid-setmeid aastaid olen püüdnud enda ümber leida inimesi-mõttekaaslasi, hingesugulasi. Mingil ajajärgul isegi suisa paaniliselt, tunnistan. Jah, püüdsin neid leida töökaaslaste, juhuslikest seltskondadest, põgusatest kokkupuudetest. Otsinguisse oli tahtmatult kaasatud mu abikaasa, kes märgates mu piinlemist, püüdis mind tutvustada "vot just sinu tüüpi inimestega". Ei ütleks, et taoline "paaritamine" just viljakas oli. Miks mul selline "inimeste põud" oli, tean vägagi hästi... - sõprussuhe, mis ületas perekondliku taluvuspiiri. Kui ikka sõbrale pühendada oluliselt rohkem aega, kui perekonnale, siis varem või hiljem kusagilt käriseb. Mina ilmselt teistmoodi sõbrustada tollal ei osanud. Olin siis pealt kahekümne. Kiindusin, sõltusin, usaldasin, armastasin oma sõpra kogu hingest. Kui põnevaid ja uskumatuid seiku me koos läbi elasime!! Siiani kisub suu muigvele. Ületamatud mälestused... Ja kuidas me ka pole püüdnud "pealiskaudsemalt" suheld...

Olen alati teadnud, et kodutunnet ei tee uhke majapidamine, vaid inimesed, kes ühe katuse alla kogunenud. See äratundmine tuli üpris vara, eelkõige seetõttu, et meil väga kaua oma isiklikku ulualust materiaalsel kujul ei omanud - mu väikse perekonna nimel vast omalaadne rekord - oleme Tallinna linnas ja ümbruses kokku kolinud ~15 korda...:) Meenub üks jõuluõhtu, poeg oli meil pisut üle aasta vana ja elasime tollal kingsepa töökojast koduks kohandatud korteris Pelgulinna piiril - selline kööktuba, kus kemps koridoris. Toanurk kippus talvel ikka vägisi jäässe minema. Korterinaabriteks olid kinnipidamiskohast äsja vabanenud naisterahvas (hästi abivalmis ja tore!) ja paarike, kel kombeks nädalavahetuseti nina umbe tõmmata. Jooming tipnes tavaliselt sellega, et mees tuli mingil ajal kemmergusse ja naine teda enam korterisse tagasi ei lasknud:D Mees karjus siis koleda häälega "Ubjuuuuu,..." ja hakkas kirvega ust maha lööma kuni ülaltkorruse vanapaar (neil oli telefon!), miilitsa ku...

Kahjuks ei näinud kogu Tähelaeva saadet, ent see vast polegi oluline. Peamine, mis minu jaoks kõlama jäi, oli Aili Vindi poolt sõnastatud mõte, et inimesed suruvad oma emotsioone raamidesse, kus värvid must-valgel kujul. Rohkem värvilisi emotsioone! - kõlas ta soovitus. Niisiis, see "paksu naha kasvatamise" teema taas. Vot pole ikkagi minu tee, see allasurutud emotsioonide elu. Tuleb ikkagi julgeda tunda, kui miskit vapustavalt head või vapustavalt halba...ja suuta tundmusi kogeda erinevas värvigammas. Ahjaa, väga hea väljendi vedas Aili veel päevavalgele: "...aastaid istume auto süles...". Jah, see näiline turva- ja heaolutunne ning sisemine rahulolematus, paistab paljudes kaugele-kaugele. Kes oskab vaadata. Ja paraku pean tunnistama, et ka minagi aeg-ajalt end "näilisuse" virvarri ära kaotan... Meenub Aili Vindi kohta ammu-ammu kusagilt naistekast loetu. Nimelt, rajas ta vanaema staatusesse jõudnuna, oma koduaeda päikseringi , mis tähendas taluhoovi rin...

Täna tundsin end vanana. Vaat esimest korda elus!:) Istusin Viru keskuses, Mari kingitus põlvede peal, vahtisin möödasõeluvat rahvast ja tundsin, et olen olen mingist üldisest tempost ja kiirustamisest eemalejääja. Õõnes ja painav hakkas. Kõike oleks justkui olnud ja üllatusi on ilmselt väga vähe varuks jäänud. Selline tunne siis. Et kui midagi peaks juhtuma, äkkhaigestumise või avarii või mõne muu õnnetusjuhtumi läbi... eks ole ikka igasugu hetki nähtud, kogetud oldud ning karta on, et "elu parimad aastad" vast juba seljataga. Kas see ongi nüüd siis see lõplik teadmine ja pöördumatu protsess, kus kaotatakse kontakt ümbritsevaga ning pöördutakse enesesse. Sisemine apaatsus. Ma olen näinud sellist "äraolemist" just eakatel inimestel - ilme nagu kuulaks sind, ent tegelikult tunnetad et ta mõtted rändavad omasoodu. Ja silmad! Tõesti-tõesti, suutsin enne nende sära abil "ümbritseva ära petta". Täna vaatasin oma peegelpilti - kurnatud, väsinud ja tühi pilk... K...

Tõttöelda ei kujutagi maaelu ette ilma korraliku pliitata. Nimme ütlen "pliita", sest vaid nii saan selle sõna soojust täiega nautida. Sõnade friik nagu ma olen:) Pliita oli olemas ka mu vanaemal - selline erinevate potisuuruste rõngastega, mida siis anuma tulega otsese kokkupuute saamiseks eemaldati spetsiaalse hargiga. See pliidirõngaste kolin on kahtlemata nostalgiline...eriti suvehommikud ja kolinaga kaasneva pannkoogilõhn. Niisiis, olgugi et remondi käigus sai vana pliita ja soemüür väljalõhutud ning vaagisime igasugu "põnevaid" küttesüsteeme, sai otsustavaks ikkagi keskkütte sisseseadmise hind ja aja- ja närvikulu x-ehitusmmeeste talumisel. Väike arvutus näitas ka, et meie eluajal taoline investeering ära ei tasu.... ja pärast meid tulgu või veeuputus, eks ole:) Tuligi pottsepp Andrus ja tegi meile pliita koos uue soemüüriga. Õige valik! Eks paar nädalat tegelesime vaikselt sissekütmisega , et pliidi vuugid mitte kuumusest lõhki ei praguneks ja 10 ämbritäit ...

Niih, juhendite skoop tähtaegselt täidetud! Reedel andsin vanas töökohas (nüüd juba!) maiboksi sisu ja failid tööasjadega üle, samuti tühjendasin tööarvuti. Ainus, mis tööalaselt veel seob, on rahalaevukese üle purjetamine juhendite eest ning siis... finito . Oma tiimiga tahaksin kindlasti veel kohtuda, plaanin enda juures väikse sauna- veini-kringli õhtu teha, et ilus punkt panna. Reedel lihtsalt ei jõudnud, sest käisin ka uues töökohas, viisin tööle vormistamiseks vajalikud dokumendid ning sain vastu parklakaardi ja töötõendi ruumides liikumiseks. Ja raamatu sain kui uuele tööletulijale! Mis ma ütlen - kuidagi eriliselt elevil tunnen end hetkel... Esiteks, väga tähelepanelik ja asjalik oli suhtumine personaliosakonna poolt - kõik dokumendid ja avaldused said vormistatud kiiresti. Samuti leppisime uute kolleegidega väikse koosolemise kokku esmaspäeva hommikuks, kus siis aastalõpu tegevused paika paneme. Sõnaga, olen väga põnevil. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt, avasta...

Kuni päikseloojanguni jälgis mu ponnistusi akna tagant üks tähelepanelik testuser. Imekspandav, ent ta teadis silmapilkselt, millal mul plaanis väike paus teha ning metsa jalutuskäigule siirduda:) Bibi seevastu ei huvitunud loodavast infosüsteemist mitte üks teps, vaid viibimis peamiselt hibernate olekus...

Mul on nädalake puhkust enne uuele töökohale siirdumist ja arvake ära, mida ma teen?Tööd, otseloomulikult... :) Võtsin vastu "väikse" lisatöö, nimelt tarkvarajuhendite kirjutamise. Olen testkeskkonnaga ühenduses remote desktop abil, mõtlen sünonüüme verbidele " siirduge ", " pöörduge ", " järgnevalt liikuge" , edin screensote ja kirun endamisi oma otsust. Õues on helevalge, mõnus oleks hoopis hobudega lumes sahistada ju. Tegelikult on juhendite tippmisega saadav lisateenistus seotud järgmiste planeerimata väljaminekutega. Nimelt, on mul ikka kindel plaan hakata veel selle aastanumbri sees Theo ratsastamisega tegelema. Hobufoorumis teema välja hõigates, leidsin et kulutused tulevad üsna soliidsed. Eelkõige seetõttu, et ei tahaks teda saata "suurde talli". Esiteks, hingamisprobleemi pärast, mille ta hiljaaegu üle elas ja teiseks, kindlasti Mozarti pärast - no üsna suurt ümberkorraldust nõuab Theo asendamine mõne teise hobuga ja muidugi...

Iga sajand on muusikasse andnud uusi vormilisi elemente. Suurimaks mõjutajaks uuenduste vallas vast religioon ja ümbritsev elustiil (näit. sakraalmuusika, õukonnamuusika, barokk jne). Muusika kui terviku "kuldlõiget" vaadeldes võib subjektiivselt väita, et peamine areng on toimunud kompositsioonis, arhitektuuris. Inimmõistuse abil on loodud suur rida korrastatud vorme, mis kestavad tõepoolest sajandeid... sest meie, inimesed, oleme harjunud neid kuulma... 20.saj lõpp ja 21. algus viitavad " klassikalise kompositsiooni ja arendatud muusika tähtsuse vähenemisest ja selle asendumisest millegi muuga, kus kompositsiooni asemel on heli (soundi) enda arendus" . Tsiteerisin siinkohal Margust, kellega meil paljuski sarnane maitse ja vaated muusikale:) Temaga väideldes oleme jõudnud ka tõdemuseni, et proge muusika oma olemasoleval kujul "aja äraelanud" ning samasuguses võtmes juurdetulijatel, tituleeritagu end siis proge metal `iks või neo-proge `ks, midagi eriti...

Nädal on möödunud matuse meeleolus. Olen palju mõtisklenud elust, surmast, hetkedest nüüd ja praegu ning kaduvikku vajuvast... Marise lahkumisel tundsin eriti selgelt kuivõrd vähetähtis on keha, maine kest. Kuna ma lapsena surma ja kõike sellega seonduvat paaniliselt kartsin (surnuaiad, ristid, õõvastav puhkpillimuusika jne), soovitas mul vanaema hirmust ülesaamiseks lahkunut puudutada.... See võtvat ängi. Hoides peos kallist kätt ja tundes elusoojust lahkuvat, meenus mulle see. Kummaline, ent võimalus hüvasti jätta, täitis mind suure rahu ja kindlustundega. Tundsin lihtsalt, et kuhu iganes ta ei lennelnud, jõudis ta pärale. Sellest kõneles rahulik ja kergendunud ilme... Muidugi on mahajääjatel lein ja kohatine raskustunne, seda eelkõige mälestuste tõttu. Kahjutunde tõttu...et palju jäi ütlemata ja arutamata... Samas tundsin 2 nädalat tagasi teda hüvastijätul kallistades, et ta teab väga hästi kui tähtis ja kallis mulle on. Lihtsalt... õrn pigistus rääkis rohkem kui sõnad. Hüvastijä...

Reedel, kella 17-19 vahel, täitus Sahkari köök inimestega, kel ühine minevik. Pateetiline algus, ent sündmus oli tõepoolest suuri tundmusi esilekutsuv... Viimaselt töökoosolekult koju jõudes "avastasin" esmalt eest Thea, Sirtsu ja Endli. Üsna pea jõudsid kohale ka Margus, Lauri, Indrek, Urmas ja Hillar. Ajalooline õhtusöök koos Proov 583 ja P-3 koosseisudega võis alata. On uskumatu, kuidas mõned inimesed ei muutu. Jah, kunagise Tallinna Juveelitehase ansambli liikmed on kõik äratuntavad oma endises säras. Paljud neist endiselt muusikaga tegelema jäänudki: Indrekut seob LedR-nimeline kollektiiv ning töö helidega Linnahalli stuudios, Thea süstib laulupisiku edasi noortesse (kes ei teaks Vaiko Eplikku, eks ole!), Tarvi uhab Lamendiga mööda erinevaid Eesti paiku, Margus tegeleb IT kõrvalt muusika kompositsiooniliste küsimustega:) ja kollektsioneerib vanu analoogsüntesaatoreid (korrastas näiteks vana Linnahalli Prohveti!), Endli muusikalised projektid nii Rohelisel mandril ...

Möödunud laupäeval, kui masendunult haige sugulase juurest tagasi tulime, ootas mind postkastis üllatus amazonase karbikese näol - Jeff Beck`i "Jeff" (2003) ja Cecilia Bartoli " The Art of Cecilia Bartoli ". Jeff Beck`i plaat oli mul küll juba kohe, pärast ilmumist olemas, ent tiheda kuulamise tõttu on jäänud alles vaid plaadiümbris. C. Bartoli plaadi tellisin jätkuna oma eksirännakutele ooperiradadel. Tegelikult, üsna sihipärane ja loogiline teekond:) Koloratuursoprani järel mezzosopran. Tänasel jäisel hommikul Viktoriga kohtuma sõites, lasin muusikal endast läbi voolata... Händeli aaria Lascia Ch'io Pianga (filmist "Farinelli" massisdesse läinud:), Gluck`i, Mozarti, Vivaldi jt aariad tõid küll suurepäraselt välja C.B. hääle nüansid, ent kuidagi kommertslik koogelmoogel tundus lugude valik olevat. See vaid minu subjektiivne arvamus, mis võib vabalt ka hetkemeelolust kantud olla. Aga solist on muidugi võimas! Barokkpillid soosivad ta häält või vastup...

*************************************************************************************** Kuulsin läbi Jaagu ja no nii hea lugu, et pean kohe jagama...:) Olnud nii. Pärast MTV gaalal väljakuulutatud võitu olla mustanahaline muusikaajakirjanik Londonist küsinud poistelt: - Olete pärit kusagilt Eestist.... Eesti, see on ilmselt seal Venemaa kandis, jah?! Trummimees polnud aga suu peale kukkunud, olla vastu teatanud: - Sa oled neeger. Ilmselt siis Aafrikast, jah? ***************************************************************************************

Möödunud reedese Rock Cafe kontserdi kohta saaks ühesõnalise kirjeldusega piirdudes öelda "lummav". Jah, just niimoodi mõjus muusika-esituse-sõnumi süntees. Lootust andist samuti - et maailmas on veel ilusaid hetki ja tõelisusest arusaamist. Majakovski + Volkonski = Majakonski Fr. Zappa kastmes, see oleks vast hästi lihtsustatud vormi kirjeldus. Selge see, et ilma Vürstita seda toimet poleks. Kes muu siis suudaks äratada tavalises eestlases emotsioone nii Robert Johnsoni delta bluesi venitades (Mille poolest me erineme Rock-Hotellist? Aga sellepoolest, et neil on Robert Gordon ja meil on Robert Johnson) kui ka tangolikku Бумажные ужасы etendades... Kahjuks ei tea ma loo nime, mis kõlast kontserdil eelviimasena (enne "Kuulake!" esitamist). Viki soolo oli ihukarvu püstiajav ja finaalis kõlanud Bachi fuugaga kaasnenud valgusefektid viisid korraks mõttele, et tegu polegi sellesinatse maailmaga... kus keegi piinleb ja kus mitte keegi aidata ei suuda. Lõplikult jõudis...

Järgnev palve on mu lugejatele, kel kokkupuude alternatiivmeditsiiniga. Mu lähedast on alates septembrikuust piinanud raske tõve eriti agressiivne ja kiiret laastamistööd tegev vorm. Tavameditsiin on andnud oma hinnanguks - liiga hilja. Kallis inimene on praegu glükoosilahuse ja morfiumiplaastri faasis. Magada ja pisutki jõudu koguda haigus kahjuks ei lase, kuna kogu organismi tagurpidi käik ajab pidevalt öökima. Tavameditsiin piinu leevendada ei suuda. Ka kiirituseraviks on haige liiga nõrk. Palun kõiki, kel olnud kokkupuude alternatiivmeditsiini positiivse mõjuga vähihaige olukorra leevendamisel, jätta ravitsejate kontaktid aadressile: metsap11ga@hot.ee Tänan.

Töökohavahetuse raskemaiks osaks on minu jaoks kindlasti kolleegide kaotus... Inimesed, keda seob töömure- ja rõõm - see on suhteliselt jagamatu. Üldiselt kipub nii olema, et muutes töökollektiivi, hääbuvad ka suhted endiste töökaaslastega. Kahju, aga nii see on, sest liivakellast vajub uus annus kohe peale:) Praegusest töökohast jään kindlasti taga igatsema koostööd Dm.-ga. Ühist keelt oli alulu raske leida, kuna tegemist üsna enesessetõmbunud ja tehnilise inimisega. Pisitasa hakkasime suhtlema, eelkõige pikematel reisidel kliendi juurde teises Eesti otsas. Ilmnes, et meil üsna sarnane muusikamaitse. Paar korda seletasin talle üldiselt muusika "tehnilisest ülesehitusest" - viiulivõtmest, bassivõtmest. "Nagu programmeerimine!"- tõmbas ta paralleele -"... class, method `i väljakutsumine...":) Dm. omapärane huumorimeel...mnjah, kindlasti hakkan puudust tundma. Tema omakorda tutvustas mulle erinevaid programmeerismiskeeli ja oma eesmärki, kunagi oma põhih...

Susserdasin õhtupoolikul arvutis tööasju, kui telefon helises. Esimene reaktsioon, ilmselt tulise koosoleku järelkajad, ei pidanud paika. Hoopis mees helistas tallist. - Tule appi! - Mis juhtus? - Hobused panid mind luku taha... - ???? - Jah, riiv on väljastpoolt ees ja ma ei saa välja! Läksin - ja nii tõesti oligi:) Kuna hobud olid täna väikses talliümbruse koplis, siis konutasid nad inimtegevuse järel oodates (kuniks bokse tehti ja sööta pandi) talliukse taga...ju siis hakkas igav ja oli vaja peadpidi ukse kallal askeldada... kuni mingil ajal õnnestus riiviga ühele poole saada. Jälle targem! Järelikult peaks tallis askeldades ikka igaks juhuks telefon kaasas olema. Mine tea, mis järgmine kord välja mõeldakse:) Aga muidu tunnevad nad hetkel end üsna hästi - Mozart seisab oluliselt paremini kui näiteks kevadel. Samm on vaba ja liigesed naksuvad samuti vähem. Theo aga on end lihtsalt paksukeseks nosinud. Hingamishäired on praktiliselt kadunud. Öösiti uks lahti, tallitekid seljas.

Olen lapsepõlvemõjude ohver. Vähemalt, mis hiirtesse puutub... Jah, ma ei pelga neid hüsteeriliselt ega suuda teisi nimetada kohutavateks elukateks või võigasteks närilisteks. Mäletan siiani, milliseid "pilte" minus tekitasid lastelaulud " Hiir tegi piimapudelist uue automudeli.. ." või siis " Hiiretips läks putru keetma, tipa-tapa tibule...", Miki ja Minni Hiirest rääkimata. Nii tunnengi end suhteliselt abitult kui mõni hiirepoiss või -tüdruk põllult majja hakkab end näkitsema. Tänane hommik oli eriti markantne - ärkasin nimelt tuttavliku krõbistamise peale ja otsides heli põhjust, kohtusid silmad imetillukese hiiretipsuga öökapil, peadpidi šokolaaditahvli paberist välja vaatamas. Ei ütleks, et ma vaatepildist erilises vaimustuses olin:) Nii ülbeks ikka ei maksa minna, eks ole. Niisiis, kitusin mehele ootamatu külaskäigu ära. Kogemused on näidanud, et mürgi laotamine põhjustab siiski (olenemata paljutõotavast reklaamist) paaripäevase hingematva haisulaine...

Avastasin, et esimese lume auks on jõulutäht õienupud avanud. Lähemal vaatlemisel märkasin teisigi õisi.... Eks tuletati meelde, et ühist territooriumi jagame nüüd täpselt 1 aasta.

Ilmajaamade poolt paljutõotatud lumi ongi kohal! Hommikul magamistoaknast möödudes nägin hahhetuses tuttavat valget kuma - oligi lumi kogu kopli valge vaibana katnud.... Ja suuri räitsakaid langeb aina juurde. Tegelikult ootas mind täna teinegi üllatus (õigupoolest küll esimene, see ju kõige tähtsam!). Nimelt, soe kohv voodisse ja "tuunitud" võileivad. Nimetame abikaasa tehtud ilusaid ja fantaasiarikkaid võileibu just niimoodi:) See tähendab seda, et leib ja või on vähim, mis sealt leida võib - ikka hulgaliselt tomatit, kurki, sinki, juustu, majoneesi.... Ilus on taas olla! Eks kutsun oma hingekesed täna küünlavalgust sööma. Eile sain hulgaliselt hingevalgust teistest blogidest: Kukupai, Liana, Tiiauspaikka...

Sain täna jubeda teate Theo ema mära Fuxia II surmast. Kusjuures... tegu pole ilmselt loomuliku surmaga, kuna hobune oli täna öösel talutatud boksist välja, vahekäiku. Ilmselt oli süstitud ka rahusteid. Püüti varastada? Kurat, ei teagi kes sellise tembuga hakkama suudab saada.... Igatahes oli Fuxia varsaootel - isaks Winnetou, Rauli endine võistlushobu. Algatatud on kriminaalasi. Taas üks hobu inimese käe läbi taevastesse kõrgustesse kappama saadetud. Kurb.

Mind lähedamalt tundvad inimesed teavad, et kipun kõigega süvitsi minema. Ka tööga. Sestap on mulle otsusehetk - töökohavahetus - alati raske. Pole seda ka just sageli teinud, pigem paikselt kui kahepaikselt. Tõttöelda pole ma end kunagi eriti säästnud ja otsinud mugavat äraolemist. Lihtsalt, hommikune varajane ärkamine töölemineku eesmärgil tundub suhtkoht mõttetu, kui sinna lihtsalt munema/suhtlema või arvutimänge mängima minna. Mu viimane töökoht on võimaldanud kodus töötamist, kui pole koosolekuid ning kohtumisi. Iseenesest ju tore, et ei pea hommikustes ummikutes stressama ning saad töötada harjunud keskkonnas, kodukontoris, samuti saan silma peal hoida meie mittejustväiksel majapidamisel. Ent... "kurat, teadagi, peidab end detailides":) Minu kodutöö komistuskiviks sai alul kindlasti fakt, et ei osanud oma aega kuigi hästi jagada. Püüdsin kolleegidele olla võimalikult kättesaadav ning niimoodi õigustada oma kodutööd. See tähendas seda, et hommikutunnid möödusid märkama...

Theo on varsana põdenud raskekujulist kopsupõletikku, mistõttu teda vahest piinab hingeldustõbi - rahvakeeli teatud ka puuslaki või emfüseemina. Inimestel on analoogne haigus astma. Haigushoo võib vallandada mingi allergeen - tolmune hein, tolmav allapanu (okaspuu saepuru). Theol on mingi seos siiski ilmastikuga - kui õhu niiskusprotsent ülikõrge, siis ta ka "kõhuga hingama" hakkab. Õnneks on seda juhtunud harva - s.t seda et enamasti on haigus peiteseisundis ning ei sega teda nautimast täisväärtuslikku hobuseelu koos uljaste galoppide jms-ga. Samas on haigushoo võimalus alati olemas, sest RAO on ravimatu. Olukord on hobuse jaoks kehv kui ta seisab tammudes kohapeal ning kere vappub hingamise rütmis, kõrvad on üldjuhul pealigi ning võib kaasneda ka isutus. Õnneks isupuudust Theo puhul pole täheldanud. Kuidas olen Theod aidanud n.ö esmaabi korras? Üsna teada-tuntud meetodidega, aga ehk mõned nipid lisaks:) hoian teda võimalikult pikalt värskes õhus (oleneb ka ilmast, sest näit...

... sest pidutsesid pikalt nagu nooruses on kohane:) Ootan siin Sinu ja Mari ärkamist, et kingiga üllatada. Minule oled Sa üks suur kingitus läbi elu. Palju õnne ja julgust edasiste valikute tegemiseks! Heh, kallis oled... Koos vanaisaga aasta tagasi

Nädal on möödunud tšaardaši rütmis, osalt peatsest töökohavahetusest tingitud töökiire suhtes ning osalt ka isikliku elu hõivatusest tingituna:) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Panen kirja pea nädalase hilinemisega sepa külaskäigu. Mul on hea meel, et kohtusime Tapsaga (Tapio), kes hariduselt hoopistükis ehitusinsener, ent kes mingil ajal pöördus täiesti "hobuusku". Ühel päeval ta lihtsalt mõistis, et hobused on tema jaoks tähtsam kui hoonete ehitusjärelvalve. Tapsa hobulugu algas sellest, et ta hakkas ratsatundides käima... kokkupuude kujunes vajaduseks ning nii treenis ta üksvahe suisa iga päev, mis tipnes osalemisega Soome meistrivõistlustel, kus ta väga hästi esines. Siis tulid juba oma hobud ning ühel päeval tekkis vajadus sepatöö oskuste järele. Soomes ja ka Eestis on professionaalsete seppade põud. Vahest venivad järjekorrad kuupikkuseks, ent kui hobul viletsad kabjad, pole vahest võimalust oodata, seda enam kui enamik Eesti seppasid ravi- ja profülaktikag...

Üks omadus, mida ma hobude puhul olen täheldanud ja mis tasub ka inimelus järgimist, on õpitav usaldamine. Nii näiteks usaldavad koerad mind enamasti - nad jälgivad mind ja mu reaktsioone ning kui nad hädas on, pöördutakse abi saamiseks minu poole. Aga ma olen neid ka kutsikast peale kasvatanud ning aeg on olnud piisav tundmaõppimiseks ning usalduse tekkeks. Olen siin kirjutanud, et enne kui Theo ja Mozart meie "karja liikmeteks" said, käisin ligi 3 kuud Kurtnas hobude eest hoolitsemist õppimas. Theoga puutusin väga sageli kokku, viisin talle ikka porgandeid ja leiba... julguse kasvades käisime ka paaril korral koos käekõrval jalutamas, tõin teda koplist talli jne jne. Ja ikkagi oli tunda, et ma talle suhteliselt ükskõik olen... Endamisi lootsin, et olukord paraneb momentaalselt, kui nad meile elama asuvad ning kokkupuude nendega mitmeid kordi päevas. Tegelikkus oli aga selline, et loomulikult nad kogunesid õhtuti talliukse taha sisselaskmist ootama ning sörkisid sabas kui vi...

Ootame endiselt Theo järjekorda algratsastusse suundumiseks, ent egas me seetõttu õppele käega pole löönud. Nädalavahetusel tegin siis teoks väikese takistustrenni. Küll "käekõrval", aga siiski. Tegelikult pole see Theole päris võõras asi - nimelt olla ta Kurtnas olles vabahüppeid teinud juba ka 120 cm takistuse üle... No aga meil läheb sellise kõrguse tõstmiseni veel pisut aega. Kõigepealt peavad olema 2 tingimust täidetud: hüppetunnel (vaja kõksida jooksukoplisse mõned vaiad ja lindid ning sinna takistus ehitada) ja perenaise kindlus, et madalamad kõrgused pole hobule vastuvõtmatud. Aga jah, möödunud laupäeval turnisin pisut mööda metsaalust ja leidsin sealt "keskkonnasõbralike inimeste" poolt jäetud autokumme. Veeretasin paar tükki siis koplisse ja rajasin algatuseks umbes 30 cm kõrguse "takistuse", et lihtsalt üle sammumist harjutada. Eks metsateedelgi ole seda juba praktiseeritud, sest pärast suuremaid torme ikka juhtub, et mõni puu ristseliti üle tee...

Olen leidnud omale pikaks laupäevahommikuks uue "altari" - ahjusuu. Saalituba oli täna kaunis jahe, niisiis vedisin tugitooli tulele lähemale ja nüüd ma siin jalad keras konutan, seltsiks läpakas ja kõlaritest Pingipoolikult saadud Adiemus . Mõtlesin hommikusi toimetusi tehes imetlevat oma mehe peale.... et kui palju ta jõuab - kõike ilusamaks ja paremaks muuta. Vahest on mul hirm ta tervise pärast, pidevalt lühikeseks jäänud ööd...sõidud ühest Eesti otsast teise, siis kodused toimetused. Kust ta küll võtab jõu ning energia? Väidetavasti minust ja kodust....siinkohal tunnengi end vahest mannetuna, sest kui olen ise väsinud, vot ei suuda mind ükski vägi sundida head nägu tegema. Nagu eilegi. Õnneks olin küll üksi, end client acceptance testidelt saabudes olin surmani väsinud, suutsin vaid hobud talli viia ja magasin jutti kohe paar tundi järjest. Kuna ka poeg oli hoopistükis Tartusse sõbratari juurde kulgenud, lubasin endale täielikku väljalülitust ning rahu. Aga tema.... ü...

Olen täheldanud, et juba mitmendat sügist järjest kuni lumetulekuni "ilmuvad" mu plaadimängijasse W.A.Mozarti klaverikontserdid ja ikka mu lemmik-Mozarti-interpreteerija, Friedrich Gulda, esituses. Samu kontserte on mul õnnestunud kuulata ka Kalle Randalu elavas esituses. Hoopis teine "käekiri", ent ääretult tundlikult ja suure respektiga temagi poolt esitatud. Fr. Gulda seevastu on mu meelest ääretult jõulise ja sügava klahvilöögiga, kohati tekib tapva heli efekt:), nii vahedalt lõikab.... Ükskõikseks ta esitused kohe kindlasti ei jäta. Sobrasin Youtubes ja leidsin ka oma kunagise lõpueksami pähkli üles. Kummaline oli seda nii paljude aastate tagant taas kuulata. Olen teost küll Klassikaraadiost või mujalt kuulama juhtunud, ent nii üksipulgi mitte. Huvitav kogemus igatahes. Teada enam-vähem iga "käiku" ette. Muidugi mitte nii dramaatilisi pause...ent pisukese uhkusega pean tunnistam, et sain ka mitte kehvasti hakkama. Mäletan, et komisjon igatahes aplod...

Olen mitmeid kordi alustanud ja pooleli jätnud Sellest Maalist kirjutamise... Täna öösel oli kinkija mu unenäos, võtsin seda kui märki ja püüan nüüd loo kirja panna. Kõik toimus ammu-ammu... peaaegu 15 aastat tagasi :) Pidasin Kukus paari sõbratariga oma 25-ndat sünnipäeva kui nagu maa-alt ilmus minu ette mees, kes väitis mind ammu tundvat. Võtsin seda kui abitut lähenemiskatset (olin selline ülbe bitch tollal:) ja palusin tal lahkuda, ent järjekindlalt väideti, et peab teada saama, kust ma pärit olen ju kus me võinuksime kohtuda. Noh, teatasin siis et kust... selle peale laksas mees endale vastu otsmikku ja hakkas rääkima lugu . Et kuidas ta x mõisas suvel restauraatorina töötas ja kuidas ta kord metsavaheteed mööda järve äärde suundudes kohtas üht piigat, kes rattaga talle vastu tuli, vilistades laulujuppi ja samal ajal trikood vastu heina kuivaks peksis:) Noh, see piiga olin mina. Mäletasin uduselt, kuidas keegi mees mind kinni pidas, järve äärde teed küsis ja veel mingit kummalist ...

Kogu nädalavahetuse veetsime internetivabalt, kuna reedene torm väänas wifi taldriku valesse suunda. Minu kui netisõltlase jaoks, oli see raske katsumus:) Paar korda päevas ikka kiigata vaja või siis mingit fakti otsida... või näiteks, kuidas täpselt bubertit teha (Sjgellle!). A katusele olukorda uurima ei jaksanud meist kah keegi ronida. Aga torm oli vägev! Juba pärastlõunal, umbes kolme paiku, pidasin targemaks hobud sisse kablutada - tekid olid neil küll üll, ent tormi undamine oli nad parasjagu ärevaks teinud, vihm piitsutas samuti järelejätmatult. Abikaasa alarmeerisin töö juurest appi, kuna hobuste söödalt hakkas kate vägisi ära lendama. Jah, kuna talvel on hobudele vajalikku kvaliteetheina suhtkoht raske leida (vähemalt eelmisel talvel olime hädas), siis tellisime seekord kogu heinalaadungi korraga. Kokku siis 30 tk 300 kg-st heinarulli. Üks hobune sööb keskeltläbi 20 kg heina päevas... Heina ladustasime talli kõrval asuvasse müürivahesse, ent katuse asemel olime sunnitud ko...