Ahjusuu ees

Olen leidnud omale pikaks laupäevahommikuks uue "altari" - ahjusuu. Saalituba oli täna kaunis jahe, niisiis vedisin tugitooli tulele lähemale ja nüüd ma siin jalad keras konutan, seltsiks läpakas ja kõlaritest Pingipoolikult saadud Adiemus. Mõtlesin hommikusi toimetusi tehes imetlevat oma mehe peale.... et kui palju ta jõuab - kõike ilusamaks ja paremaks muuta. Vahest on mul hirm ta tervise pärast, pidevalt lühikeseks jäänud ööd...sõidud ühest Eesti otsast teise, siis kodused toimetused. Kust ta küll võtab jõu ning energia? Väidetavasti minust ja kodust....siinkohal tunnengi end vahest mannetuna, sest kui olen ise väsinud, vot ei suuda mind ükski vägi sundida head nägu tegema. Nagu eilegi. Õnneks olin küll üksi, end client acceptance testidelt saabudes olin surmani väsinud, suutsin vaid hobud talli viia ja magasin jutti kohe paar tundi järjest. Kuna ka poeg oli hoopistükis Tartusse sõbratari juurde kulgenud, lubasin endale täielikku väljalülitust ning rahu. Aga tema.... üsna harva näen teda teleka ees istumas või siis midagi lugemas. Ja kui, siis kostub mõne aja möödudes mõnusat unenohinat. Püüan siis hiirvaikselt olla, sest mulle on tõepoolest tema uni püha.

Kuuldes hirmu-õuduslugusid noortest töö poolt läbipõletatud meestest (ka naistest!), mõtlen alati kartusvärinaga tema peale. Kuidas sundida teda puhkama nii nagu mina seda teen, käies looduses, blogides, võrkiiges kõikudes, kusagil vahemere plaažil peesitades... Ükski neist tegevustest pole tema jaoks. Oma sõnul puhkab ta õues rassides... puid saagides, kiviaeda kõpitsedes, sõpradega napsutades. Kõik sellised tegevused, mis mind näiteks väsitavad.
Nii tänagi, saabunud veerand seitse hommikul (kuna pill ütles eile 1000-pealise rahvamassi juures üles, siis püüdis ta koos elektroonikuga öösel pilli taas töökorda saada), äratus kell 12, kohtumine lõunalauas (või hommiku?), ahi kütte ja soundchecki... Õnneks saabub ta täna pisut varem kui keskööl. Ja homne päev on tõesti hingamispäev ja saame koos olla. Kasvõi mittemidagi tehes.