Hiir tegi piimapudelist uue automudeli...

Olen lapsepõlvemõjude ohver. Vähemalt, mis hiirtesse puutub... Jah, ma ei pelga neid hüsteeriliselt ega suuda teisi nimetada kohutavateks elukateks või võigasteks närilisteks. Mäletan siiani, milliseid "pilte" minus tekitasid lastelaulud "Hiir tegi piimapudelist uue automudeli..." või siis "Hiiretips läks putru keetma, tipa-tapa tibule...", Miki ja Minni Hiirest rääkimata.

Nii tunnengi end suhteliselt abitult kui mõni hiirepoiss või -tüdruk põllult majja hakkab end näkitsema. Tänane hommik oli eriti markantne - ärkasin nimelt tuttavliku krõbistamise peale ja otsides heli põhjust, kohtusid silmad imetillukese hiiretipsuga öökapil, peadpidi šokolaaditahvli paberist välja vaatamas. Ei ütleks, et ma vaatepildist erilises vaimustuses olin:) Nii ülbeks ikka ei maksa minna, eks ole.

Niisiis, kitusin mehele ootamatu külaskäigu ära. Kogemused on näidanud, et mürgi laotamine põhjustab siiski (olenemata paljutõotavast reklaamist) paaripäevase hingematva haisulaine. Parimateks tõrjevahenditeks on siiski õigeagne maja vundamendi ventilatsiooniavade sulgemine (mille me maha magasime) ja tavaline hiirelõks. Mina kahjuks ei oska lõksu seadistada, sest tean et minust hilisemat ohvri eemaldajat nii ehk naa pole. Sestap kannatan pigem häälekat pisi-ehitustegevust kusagil lae või seinavoodri sees.

Aga igal asjal on piirid. Šokolaadivargust ma niisama lihtsalt ei andesta.

Niiet, hiiretips - kui seda lugema juhtud - äkki pead ikkagi turvalisemaks eluks endale talveks kusagile puujuure alla pesa uuristama:)