Kolleegid

Töökohavahetuse raskemaiks osaks on minu jaoks kindlasti kolleegide kaotus... Inimesed, keda seob töömure- ja rõõm - see on suhteliselt jagamatu. Üldiselt kipub nii olema, et muutes töökollektiivi, hääbuvad ka suhted endiste töökaaslastega. Kahju, aga nii see on, sest liivakellast vajub uus annus kohe peale:)
Praegusest töökohast jään kindlasti taga igatsema koostööd Dm.-ga. Ühist keelt oli alulu raske leida, kuna tegemist üsna enesessetõmbunud ja tehnilise inimisega. Pisitasa hakkasime suhtlema, eelkõige pikematel reisidel kliendi juurde teises Eesti otsas. Ilmnes, et meil üsna sarnane muusikamaitse. Paar korda seletasin talle üldiselt muusika "tehnilisest ülesehitusest" - viiulivõtmest, bassivõtmest. "Nagu programmeerimine!"- tõmbas ta paralleele -"... class, method`i väljakutsumine...":) Dm. omapärane huumorimeel...mnjah, kindlasti hakkan puudust tundma. Tema omakorda tutvustas mulle erinevaid programmeerismiskeeli ja oma eesmärki, kunagi oma põhihuviala, arvutimängude disainimisega, hakata tegelema.

Või siis A., kellega koostööd teeme alates suvest, ent temaga lõunalkäimistest või reedeõhtusest long dringist on kujunenud väike sõltuvus - just teemade pärast, mida lahkame. Krüptograafiast kuni kvantfüüsikani ja kvantosakeste mõõtmise tehnikast vaakumis.., Enigma leiutise geniaalsusest, sekka ka üliinimlikke teemasi kuni toiduretseptideni välja. ..

Ja siis muidugi nendest ühistest jõudude mobiliseerimistest tähtaegade lähenemisel...kui kontorisse sisenedes ükskõik mis kellaajal, kostub vaid kurjaendelist klahvide klõbinat ja protsessorite surinat... Ja susside reast fuajees, kui kõik on majast lahkunud.... Ka sellest hakkan kindlasti puudust tundma.