Usaldus ja koostöö

Üks omadus, mida ma hobude puhul olen täheldanud ja mis tasub ka inimelus järgimist, on õpitav usaldamine. Nii näiteks usaldavad koerad mind enamasti - nad jälgivad mind ja mu reaktsioone ning kui nad hädas on, pöördutakse abi saamiseks minu poole. Aga ma olen neid ka kutsikast peale kasvatanud ning aeg on olnud piisav tundmaõppimiseks ning usalduse tekkeks.

Olen siin kirjutanud, et enne kui Theo ja Mozart meie "karja liikmeteks" said, käisin ligi 3 kuud Kurtnas hobude eest hoolitsemist õppimas. Theoga puutusin väga sageli kokku, viisin talle ikka porgandeid ja leiba... julguse kasvades käisime ka paaril korral koos käekõrval jalutamas, tõin teda koplist talli jne jne. Ja ikkagi oli tunda, et ma talle suhteliselt ükskõik olen... Endamisi lootsin, et olukord paraneb momentaalselt, kui nad meile elama asuvad ning kokkupuude nendega mitmeid kordi päevas. Tegelikkus oli aga selline, et loomulikult nad kogunesid õhtuti talliukse taha sisselaskmist ootama ning sörkisid sabas kui viglatäie heinaga nende ees käisin. Boksis olles ei tahetud lubada eriti end silitadagi... pöörati taguots ette. Ühesõnaga, kontakti ja usalduse puudumine....

Alles nüüd peaaegu aastajagu hiljem, olen hakanud nägema märke "õhkkonna soojenemisest". Ja seda eelkõige vanema ja targema - Mozarti käitumise läbi. Olgu mõningad siin äratoodud.

• Hommikul või hilisõhtul talli minnes võetakse mind vastu tervitusega - häälekalt "muhhahhaa" teeb vaid Theo. Mozart on vait, ent kaapsab esijalaga. Samas, Theod võtab ta boksi tuues alati hirnatusega vastu - niiet...ju ma pole veel ärateeninud:)
• Metsas ja maastikul käekõrval jalutamas käies püüab Mossu minuga silmsidet hoida. Selleks ta kas aeglustab või kiirendab sammu, kohe tunda on et ta tahab kontakti - eks ta kergelt pabistab uusi radu ja olukordi... Ükspäev näiteks ehmatas ühe suure kivi peale pärist tõsiselt. Ent sugestiivselt ja laulvalt lausutud (Mari poolt õpetatud!) "Rahu, rahu...!" rahustab ta tõepoolest üsna kähku maha.
  Vahest harva toetab ta isegi pea mu pea peale või õlale...
• Treeningul püüab ka Theo võimalikult palju silmanurgast piiluda, et mida järgmiseks. Mingi probleem on tal pea katsumisega - eriti ei taha lubada ei silitamist ega ka päitsete panekut. Sellega veel arenguruumi. Ent julge on Theo küll - ei kõhkle ta hetkekski kui vaja minu järel ojast läbi jalutada või siis üle tõkke karata:)
• Kui Mozartil on prei kärnad, lubab ta mul probleemideta salvidega askeldada. Olen tähelepannud, et ta püüdlikult hoiab jalga paigal, isegi kui tahab end pöörata. Arvestab sellega, et olen seal "all" ja püüan teda tohterdades aidata.
• Kui olen koplis, hoiavad nad vaistlikult minu lähedusse - kõnnivad mul järel ning peavad mind silmas... isegi auto tuntakse ära ja joostakse vahest pikki kopli äärt kaasa.
  

Loomulikult on see kõik loodetavasti suurema usaldamise algus, milleni jõuame koostöös ja mille tulemuseks ongi koostöö:) Mida muud siis ratsutamise olemus ongi?

Ja mulle niiväga meeldib see aeglane, ja tundmaõppiv rütm, see et nad lasevad endale lähemale kukesammu haaval. Ise olen sageli olnud kimpus just selle pimesi usaldamisega. Jah, tahaks ju läbematult kiiresti ja kõike korraga, ent seda üürikesemaks ka usaldamise aeg kipub jääma.