Tööst - ausalt ja ausast

Mind lähedamalt tundvad inimesed teavad, et kipun kõigega süvitsi minema. Ka tööga. Sestap on mulle otsusehetk - töökohavahetus - alati raske. Pole seda ka just sageli teinud, pigem paikselt kui kahepaikselt. Tõttöelda pole ma end kunagi eriti säästnud ja otsinud mugavat äraolemist. Lihtsalt, hommikune varajane ärkamine töölemineku eesmärgil tundub suhtkoht mõttetu, kui sinna lihtsalt munema/suhtlema või arvutimänge mängima minna.
Mu viimane töökoht on võimaldanud kodus töötamist, kui pole koosolekuid ning kohtumisi. Iseenesest ju tore, et ei pea hommikustes ummikutes stressama ning saad töötada harjunud keskkonnas, kodukontoris, samuti saan silma peal hoida meie mittejustväiksel majapidamisel. Ent... "kurat, teadagi, peidab end detailides":) Minu kodutöö komistuskiviks sai alul kindlasti fakt, et ei osanud oma aega kuigi hästi jagada. Püüdsin kolleegidele olla võimalikult kättesaadav ning niimoodi õigustada oma kodutööd. See tähendas seda, et hommikutunnid möödusid märkamatult arvuti vahendusel selgitades ja arutledes ja niimoodi mitu tundi jutti. Kuna projektis üpriski mitu liiget, siis tekkis "pinu" - niipea kui üks lõpetas, võtsin järgmise ette ja niimoodi märkamatult hiliste lõunatundideni välja. Peale taolist kribamismaratoni tunneb iga normaalne inimene end üsna kurnatuna. Tavaliselt tegingi seejärel pikema pausi süüa valmistades ning õues asjatades. Piisas vaid seejärel pilk postkasti heita, kui tuli hakata taas probleeme lahendama. Ja niimoodi kuni õhtuni välja... mingil ajal tahtsin ka n.ö "oma tööd" teha - analüüsidokumendid, testide ettevalmistamine, juhendite kirjutamine, projekti- ja lepinguhaldus jne jne Nii juhtuski, et pereliikmed nägid mind arvuti taga. See tekitas omakorda pingeid. Hiljem õppisin küll häbenematult kolleegidega kindlatel kellaaegadel suhtlema ning msn-i offlines hoidma, aga ilmselt siiski liiga hilja...

Mõtiskledes "ideaalse töökoha" üle meenub ühest blogist kohatud mõte (vist Parasiili?), et töötaja peamiseks motivaatoriks pole ei palk ega töötingimused, vaid äratundmine, et ta on asutusele (firmale) väga vajalik. Selle tunde "külvamiseks" ükskõik mis moel peab nägema vaeva firma juhtkond ja personalijuhid ja selle teatavaks tegemine ei tohiks kokku langeda hetkega, kui töötaja on otsustanud lahkuda, vaid ikka kordi varem:) Me kõik tahame oma tehtud töö eest saada tunnustust. Need, kes pingutavad, julgevad vastutatada ning on nõus vajalikul hetkel "kastanid tulest välja tooma", neid peaks ju hoidma?

Tunnistan ausalt, et mulle meeldib eesmärgipäraselt töötada ja mulle meeldib mu töö. Kõlab küll ühe meili teel liikunud naljana, mis tipneb "valges kitlis meeste järeletulemisega":), aga nii see on. Hetkel ei kujutaks ette igapäevaelu ilma kollegiaalse suhtluse, tööalaste võitude ja kaotuste ning mõnusa lisaväärtuse - oma kindla sissetulekuta. Usun end ka praeguseks piisavalt kogemusi omandanud olevat, et võin lubada endale valikuid, kus ja kuidas jätkata. Jah, peab möönma, et kunagine hirm "järgituleva" hirmtarga ja andeka põlvkonna pärast on teatud määral alusetu. On väga palju alasid, kus oluline just töökogemus... mitte hunnikute viisi haridusdokumente ja litsentse. IT on kahtlemata üks nendest.

Igal juhul - vaatan lootusrikkalt tulevikku ja ootan uuelt töökohalt rohkelt uusi väljakutseid. Küllap nad tulevad, kuhu nad ikka jääda saavad...:) Workacholic ja rahutu hing nagu ma olen. Mis eriti meeldiv - sain esmakordselt oma ametialase karjääri puhul osaks kohtlemisele, kus küsiti millistel tingimustel olen ma nõus koostööd tegema hakkama? Mitte nii, et meie PAKUME seda ja toda...