Reedene torm ehk minu kallis maaelu vol2

Kogu nädalavahetuse veetsime internetivabalt, kuna reedene torm väänas wifi taldriku valesse suunda. Minu kui netisõltlase jaoks, oli see raske katsumus:) Paar korda päevas ikka kiigata vaja või siis mingit fakti otsida... või näiteks, kuidas täpselt bubertit teha (Sjgellle!). A katusele olukorda uurima ei jaksanud meist kah keegi ronida.

Aga torm oli vägev! Juba pärastlõunal, umbes kolme paiku, pidasin targemaks hobud sisse kablutada - tekid olid neil küll üll, ent tormi undamine oli nad parasjagu ärevaks teinud, vihm piitsutas samuti järelejätmatult. Abikaasa alarmeerisin töö juurest appi, kuna hobuste söödalt hakkas kate vägisi ära lendama. Jah, kuna talvel on hobudele vajalikku kvaliteetheina suhtkoht raske leida (vähemalt eelmisel talvel olime hädas), siis tellisime seekord kogu heinalaadungi korraga. Kokku siis 30 tk 300 kg-st heinarulli. Üks hobune sööb keskeltläbi 20 kg heina päevas... Heina ladustasime talli kõrval asuvasse müürivahesse, ent katuse asemel olime sunnitud koormakilet kasutama. Noh, olime kõikidesse aukudesse kinnitanud tuhaplokid. Tuli välja , et tuul on neist tugevam, sest kinnitusnöörid olid juba lahti rebitud. Turnisime siis oma tund aega mööda palle, kilet uuesti peale vedades ja nööre traatide vastu väljavahetades. Jube tuul ulus kõrvus, tõeline looduse stiihia! Aga hein sai päästetud:)

Ja mis veel... jube vandeseltslaslikult tundsime mehega... ühise ürituse eest väljas ju! Igal juhul pärast põrutasime linna pidutsema, mina küll algselt oma seltskonna ja tema omaga, ent lõpuks kohtusime ikka. Kõik on hästi habras, aga siiski on.