Sahkari talu

Eelmise aasta Helsinki live`i mälestuseks...

Praktiseerin suveperioodil lahtise terrassiuksega magamist. Osalt seetõttu, et magada sügavalt, teisalt aga ööhäälte pärast. Rahustav on kuulda ööbikute laksutamist, ritsikate saagimist või öökulli hõikeid. Tänavu vidistasid ööbikud eriti kaua, eks lükkas hiline kevad nende saabumisaega edasi. Roomast tagasi tulnuna end magama sättides, mõistsin et miskit on teisiti - ööbikud ei laulnud enam. Aastaringi on minu jaoks põimitud oluline sõnum. Võimalik, et olen umbes 3 nädala tagasi Klassikaraadiost kõlanud Ilmi Kolla "Nukrate hetkede" mõju all. Ent... kas tõesti olen jõudnud ikka, kus kevadeid kollektsioneerima hakkan? Igal juhul tundsin ängi - ööbikute laulu kuulen taas ALLES järgmisel kevadel.

Mõni ese saab lähedaseks ja kalliks just sellega seonduvate hetkede ja emotsioonide tõttu. Jutt on mu autost - Roheline Muna või Pözö nagu teda hellitavalt kutsun. Pözö oli mu esimene päris oma auto. Tükike iseseisvust ja sõltumatust. Hangitud sai ta just maale elama minekul ja hetkel, kui veel õhtuses it- õppes käisin. Enese liikumisvajaduste ühistranspordi logistikaga ühildamine kasvas ülepea ja majaehituse kõrvalt tundus see ikkagi ülivajalik ost. Mäletan, et valikukriteeriumidele vastasid veel ka VW Polo ja Nissan Almera, ent Rohelisesse Munasse istudes tundsin kohe, et vot just see. Oma 1,4 mootorile vaatamata on ta erakordselt tubli edasiminekuga. Rekkast sai ikka väga valutult mööda vuratud. Kuna eelmine omanik oli firma, kes sõidukisse eriti investeerinud polnud, siis ilmnes esimesel aastal üsna mitmeid hädasid. Üks pikantsemaid oli vast see, et kahe töökohtumise vahelisel lõunapausil hüppasin sõbranna juurde katsikule. Kõik oli ilus-tore kuni kiirustasin teisele kohtumisele - ...

Olen vist kõiki oma tuttavaid millalgi, kui nad oma partnerlussuhtest räägivad, tülitanud küsimusega, et kuidas õigupoolest kokku saadi... Kummaline, ent kõik elavnevad seepeale, entusiastlik läige tuleb silmadesse... Isegi kui eelnevalt kirjeldatu polnud just positiivse alatooniga. Kohtumiste kohad ja seotud sündmused võivad korduda (pubis, kinos, kellegi sünnipäeval, pulmas jne), ent alati on stooris miski, mis jutustajat köidab ja mida ta enda jaoks ning teistest erinevaks peab. Mis heldima paneb. Sest alguse põgus hetk on ju teadagi, imeline. Taolisi kohtumisi on üsna võimatu ette ennustada või lavastada või otsida. Need lihtsalt juhtuvad. Ettemääratus? Võib-olla. Siiski eeldavad kohtumised teatavat sotsiaalset eluviisi. Kohtutakse enamasti ikka inimgrupis, mingi kollektiivse tegevuse käigus. Kohtumised üksildasel metsarajal või inimtühjal rannal võivad olla pigem ehmatavat kui äratundmisrõõmu pakkuvat laadi...:) Aga kunagi ei või teada. Sest "...armastus seisis äkitselt meie...

Sellise sõnumi sain pojalt veel Roomas olles. Katsetel mängis ta seda ja seda . Olen väga rõõmus ja uhke ta üle.

Äraolekul olid treener koostöös Mariga Theo treeningkoormust tõstnud, kuna ta vastupidavus ja lihaste olukord seda lubavad. Treeningud viidi läbi nädala jooksul ja tänast arvesse võttes suisa neljal korral. Selline meetod, kus kogenud sõitja sadulas ja treener "maa pealt" juhendamas, on ratsastuse viinud taas sammu võrra edasi. Mulle kui kõrvaltvaatajale ja algajale, on ülikasulik kuulata nii treeneri kommentaare/õpetussõnu, kui ka jälgida Mari sõitu. Püüan tulevikus ise samuti fokusseeruda rohkem käte ja jalgade asendile. No ütleme nii, et sellise istakuni nagu Maril, on mul veel pikk maa ja ega ma enne eriti Theole selga ihaldagi, kui hobul endal tasakaal käes. Sellega tal veel pööretel tegu. Kavalette oleks samuti vaja, et jalgu õpitaks ülespoole tõstma. Praegu kipub ta aeg-ajalt kivikeste või ebatasasuste otsa koperdama. Täna aga oli suurpäev nagu pealkirjastki järeldada - Theo esimene galopp koos Mariga ehk ratsanikuga. Alguses oli tal pisut tegu käsklusest arusaamisega...

Mu süda on veel Roomas... Luban endale sellist pateetikat, sest tõepoolest tunnen nii. Kodus ongi muidugi hea, ent nädalase SEAL viibimise tulemusena tunnen puudust nii mitmest emotsioonist.... Ilm Jõudsime lennu hilinemise tõttu Rooma kell kaks öösel. Kleepuv leitsak tervitas mind ja mu kolleege. Taksojuht keris teel lennujaamast Rooma südalinna üles 150 km tunnikiiruse. Aknast sissevoogav niiske ja soe ööõhk. Õnneks oli hotellitoas konditsioneer, seetõttu õnnestus varahommikul ärgates end väljapuhanuna tunda. Kuigi... und saime esimesel päeval vist vaid paari tunni jagu. Öisest 25 kraadist oli hommikul üheksaks saanud 29, keskpäevaks kõikus temperatuur juba 35-39 vahel. Aga kõigega harjub ja õnneks pakub Rooma süda- ja kesklinn ohtralt varjualuseid, kuhu päikese eest ajutiselt peitu minna. " Nätsakad " Mu palju ringireisival kolleegil on kombeks vaatamisväärsuseid (kirikuid, väravaid, ausambaid, mälestusmärke jne jne) koondada ühise nimetaja alla - nätsakad:) Nätsakaid on ...

Ohh... homme samal ajal. Kummitab. Kelle siis veel, kui mitte tema muusika.

Käisin kahel õhtul. Ühel päeval Jamesi ja Lamendi asju kuulamas ning teisel päeval Jaanika Sillamaa bändi Janis Joplini tribuuti. Mulle väga meeldis Lauluväljaku ümbruses keev melu. Mehega telkide vahel jalutades ja niimoodi ühest helinivoost teise jõudes tõdesime, et kohati on tunne nagu kesköisel Manhattanil. Bleekers Street`il näiteks:) (Oh, tahaks sinna jälle ja jälle!) Eesti muusikute konsentratsioon oli samuti ülitihe. Igale maitsele kedagi, midagi. Miks ka mitte? Jaanika Sillamaa esitus oli selline et... siiamaani sipelgad jooksevad mööda selgroogu. Uskumatult dramaatiline, kandev, puhas vokaal. Teda ja temaga koos musitseerivaid instrumentaliste kuulates tabasin end korduvalt mõttelt, et Eesti muusikud ja lauljad mahutavad end oma tasemega vabalt maailma mastaapidesse. Miks aga ei suuda seda teha produtsendid ja muusikakirjutajad? Niikaua kui raadioeetris lastakse jura, siis pole ka erilist lootust olukorra paranemisele. Diletantide tase müüb, sest mingi valemiga õnnestub nei...

Veetsin mõned head päevad koos Pöial-Liisiga Vändramaa metsade vahel ringi rännates. Kusagilt on meelde jäänud, et seal piirkonnas on ~1700 ha-d metsa. Usun sellesse fakti:) Kersti kari oli saanud täiendust väikse muulapoisi näol. Teadaolevalt seni ainus Eestis. Isegi Kanal2 ei pidanud paljuks seda väikest imet jäädvustama sõita. Eks elu näita, mis hobueesli hakatisest saa. Nähtu põhjal võib järeldada, et tegu on üpris hüperaktiivse selliga. Mulle ja Pöial-Liisile hakkas aga väga meeldima raskeveo mära Tinnu. Niina ehk Tinnu on ~20 aastane ja pärit Kohtla-Järve kandist. Tõeliselt kaunis ja suursugune hobune. Paraku on ta inimeste suhtes üsna umbusklik ja tõrjuv. Talle on omal ajal kõvasti liiga tehtud. Sellest räägivad lisaks pidevale kaitsehoiakule sügavad armid nii kõhu kui ka tagumiku piirkonnas. Tänu oma võimsale kogule on ülejäänud kari võtnud tema suhtes väga respekteeriva hoiaku. Tinnu on see, kes saadetakse esimeste seas "asja uurima". Kui on võõras lõhn, võib Tinnu...

Pöial-Liisi, aeeee! Hakka pakkima nüüd... Kesko-Agrost hüppan läbi ja siis stardime, (mul tel ununes teise masinasse). Jõuan Sinu juurde 17:30. Voodiriided võta ka kaasa!

Väike fotomeenutus. Tänu Triinule, kel fotoaparaat koos laetud patareidega ühes oli.

Tagasi Kihnust. Olin seal elu jooksul kolmandat korda. Esimene kord oli paljude aastate eest. Kui olin 12-13 aastane. Tegelesin tollal pisut akvalangismiga ja meie trupil oli sukeldumislaager. Laager oli püsti pandud Rock City lähedusse. Vabal ajal lippasime sõbratar Pillega rannast väljaulatuvate kivide vahele mängima. Mängisime kivikeste külge kinnitunud vetikatega:) Kaks kuningatütart. Mäletan, et eriliselt lummav oli pikka "juusteriba" vees ujutada. Muinasjutt muudkui keris ja keris, meri, kivid ja kajakad tegelasteks. Hiline lapsepõlv. Meenutasime seika klassikokkutulekulgi. Teine kord oli umbes 10 aastat tagasi koos tollaste kolleegidega ja peredega. Mul oli Jaan kaasas. Ööbisime Linaküla telklas. Samas toimusid ühe suure asutuse suvepäevad. Vist Eesti Energia. Kellegagi hakkas jutusoon sobima. Mäletan, et käisime 4-5 õhtul Kurase kõrtsus tantsimas ja surnuaial jalutamas. Saar ise jäi avastamata. Ja nüüd, kolmandal korral armusin sellesse paika. Taimestik, rannariba, ...

Theol on esimest korda terve ring raudu all. Üsna pea avastasin, et tagumised jalad sõrgatsist allpool on ära hõõrutud ja kärnades. Olen antiseptikuga verevermeis kohad ära puhastanud ja tsinksalviga kokku mätsinud, lootes et ehk õpib ta raudadega ümberkäima. Siiani tulemusteta:( Ilmselt pean talle koplisoleku ajaks panema tagumised kaitsmed? Pöial-Liisi aga avaldas kartust, et hüppakaitsmed nende kohtadeni ei ulatu. Need on ju tehtud eelkõige liigese muna kaitseks... Pindedega ma ju samuti hobust koplisse ei lase - neid ei tohi kaua pealgi hoida, takistavad verevarustust. Transpordikaitsmetega oleks nagu kah nadi:) Nagu sukksaabastega:) Ilmselt ta ei peaks neid ka kuigivõrd kaua jalas... Pöial-Liisi arvas, et ehk aitavad kalossid... Kas kellelgi hobuinimestel on olnud samalaadseid probleeme ja kogemusi?

Riho muusika tajumiseni tuleb kasvada ja areneda. Nagu teatud raamatuni või inimeseni... Mulle meenutab tema kitarrimäng mere kohal triivivat üksikut kajakat... Sama romantiline ja lüüriline pilt joonistub. Eesti kontekstis kahtlemata erakordne stiil. Muidugi on ka tema mängus tajutavad teatud mõjutused, ent lõpptulemus on siiski niivõrd isikupärane ja segiajamatu. Olen piiritult tänulik erakordse ja mulle palju tähendava plaadi eest - Poeet külmetab klaasmäel. Just sellest plaadist sai alguse mu teekond sisemise rahu juurde. Musitseerimine Robert Jürjendal`iga, Kuulaps, Pump...jt lood Kasekese, VSP projekti ja In Spe repertuaarist - taolise muusika kuulamine/kuulmine oli minu jaoks suvesündmus number üks. Mis teha... olen nostalgia lainel:)

Laiskleme hetkel koos hobustega. Treener on välismaal ja minu vaim liialt nõder, et miskit asjalikku ette võtta. Püüangi hetkel rohkem keskenduda talli koristamisele, varustuse korrastamisele ja muidu askeldamisele. Hobuinimesed teavad küll, et taolised "askeldamised" ei lõppe eal... Theo kaotas eile mu silme all esijala raua. Tegi galopikiirendusi (mõnus hobuilm ju, pole parmusid!) ja libastus porisema koha peal. Jalgu üle kontrollides märkasin, et raud kadunud... leidsin sealtsamast lähedalt rohust, naeladki kõik sees alles. Aga muidu on ta uhke poiss. Kohe näha, et ta tunnetab oma noorusjõudu ja kaifib jooksuoskust täiega. Et treenerile nädala pärast mittepäris lontut üle anda, siis vähemalt boksis kiusan teda. Teeme eest äraasteid, tagurdamisi, edasiliikumist, jalahoideid, jalgade andmist jne. Juhul kui Reimo kätte saan, tahaksin Theo ka varustusega kordele panna. Pöial-Liisi lubas Theo sadula ära proovida sammus, eks näis. Mozartil on mõnel päeval silmnähtavalt parem,...

Enne Jaanipäeva tegimegi emaga kauaaegse plaani teoks ja võtsime ette retke tema lapsepõlveradadele. Ema sündis Sambla talu saunas Mõisaküla lähistel. Kui ta oli 2-aastane, koliti Rinnale, mis asub Läti piiri "vahetus läheduses". Suure talu omanik oli nagu enamik ta saatusekaaslasigi küüditatud, ning uhkest karjamõisast leidsid tööd ja leiba sõjajärgsed hädalised. Nagu mu üksikemast vanaemagi. Ema polnud kindel, kas tee Rinnale on säilinud. Samuti püüdis ta mälu järgi meenutada, kust talumaad täpselt kulgesid. Üht põllusiili silmitsedes märkaski ta silmpiiril kõrguvaid puid. - Need on Rinna puud... arvas ta neid äratundvat. Hakkasime ettevaatlikult mööda umbekasvanud teed sõitma ja jõudsimegi pärale. Ema suu läbi hakkasid kõnelema mälestused. Täpselt mäletas ta, kus asus peahoone, kus jääkelder, kus tall, kus laudahooned. "Siit läks majapidamistee ja siit kivitee lehtlasse!". Tasapisi hakkasin ka mina aimama iidsete hoonete piirjooni. Mõistsin ema mälestuste painet....

Jaanipäevad mööduvad mu jaoks enamasti rahulikult. Poeg on tavaliselt oma seltskonnaga kusagil ja mees tööl. Pisuke rahutus on küll sees, kui näen liigikaaslasi kaupluses tavapärast lõkkesööki ostmas, ent ega ei kipu küll suure tule äärde enam. Seevastu on see päev tähtis teistmoodi. Mu oma Jaani pärast:) Mäletan end aastaid tagasi bussiga Jaanipäeva hommikul Karksi-Nuia sõitmas, paariaastane poeg põlvedel. Jaan läeb jaanitulele! Kaa-aasike! lõõritas poja üle bussi. Bussirahvas muigas. - Mis su nimi? uuris kõrvalistuv tädi. - Jaan, teatas poeg uhkelt. - Meil on siin päris oma Jaan! hüüdis tädike üle bussi. Selle peale miskipärast plaksutati. Jaanipäev toob hea tuju. Suvepüha ju! Silmad siidituttides, lakk on hõbehelmedes! Jaan on mulle palju rõõmu toonud. Tõeline Päikesepoiss! Ka sel Jaanipäeval olen pisut nukker. Sel eriti. Hoolimata nukrusest on teadmine, et kodust lahkumine ei tähenda ju meievahelise sideme katkemist. Eks aeg näita, kui tugev see on. Minu jaoks jääb ta ju ikka se...

Vanalinna südames asuvas iidses kirikus toimus eile kaunis riitus. Kogu koolipere jättis ääretult kokkuhoidva ja ühtse mulje. Nii kaunist ja südamlikku aktuse tseremooniat ei olnud kunagi näinudki... Pojal (ja ka mul) oli pisuke kahetsus, et VHK kooli varem ei avastanud. Üks aasta õppimist ei andnud võimalust koolikaaslasi tundma õppida, küll aga õppimise-õpetamise süsteemi. Lõpuõhtu pidamiseks otsustas poeg liituda oma endise 21.Kooli lennuga, ühiselt sõideti Tartumaale. Vabadus ja edasiliikumine... "ja et mõte ei kaoks" nagu L.Peterson aktusel kõneles. Naeratus valgustas poja nägu sagedasti ... Kloostri Aidas toimunud ühiselt õhtusöögilt suundusime vanaema ja Pöial-Liisiga koju, kus hiliste öötundideni tordi, veini ja ohtrate toostide ning mälestuste seltsis istusime.

Värskes õhus on suviti kahtlemata kosutavam olla. Kavatsen seda ise ohtrasti teha ja soovitan soojalt ka Sulle, mu lugeja. Eks ma vahepeal ikka arvuti juures olen ja kui juhtub midagi märkimisväärset või väljakirjutamist vajavat, siia ka tekste jätan. Kaunist suve!

Liana viskas mulle blogipalli. Mõningatele meemidele olengi vastamata jätnud. No ei tulnud vaimu peale, mis teha... Kel vähegi vaim peal, püüdku pall kinni ja kirjutagu vastused samadele küsimustele. Nimesid seekord nimetamata ;-) Aga nüüd siis: 1. Mida sa tegid kümne aasta eest? Täpselt 10 aastat tagasi suvel üritasime koos perega oma tulekahjust räsitud elu taas joone peale saada. Meil õnnestus rentida talumaja linna lähedale maale. Esimene pilt oli küll trööstitu - nõgesed, klaasikillu- ja muu kola hunnikud. Esmapilgul tundus, et seal küll elada ei saa. Tõelin Ukuaru onnike. Aga siis... kõndisin elutoast köögi poole, kust päike sisse siras ja hakkasin "nägema"... siin võiks olla ümmargune laud, siin riiul jne. Ühesõnaga suvi otsa sai värvitud, tapeeditud ja käsivikatiga niitma õpitud. Poeg sõbrunes naabripoisiga. Bibi protsessis postiljoniga kuniks viimane konstaabli kutsus. Sel suvel tegin iseseisvalt esimest korda punase sõstra mahla. Ja kurke marineerisin samuti. Saime ...

Usaldus ja usaldamine on sõnad, millega kaudselt iga päev kokku puutume.Oma lähedasi me ju usaldame, kuis teisiti saakski. Vaikiv vandeseltslaslikkus... mitte loosungid. Mulle on elu jooksul korduvalt etteheidetud liigset avameelsust, seostades seda liigse usaldamisega. See pole päris nii. Olen küll avameelne, ent usaldamisest on asi kaugel... Kes mind lähemalt tunneb, teab et suhtlemise minuga muudabki ajapikku keerukaks usaldamatus. Mitte umbusklikkus, vaid usaldamatus. See väljendub tüütult paljudes detailides. Puudutuseni välja. Ei teagi, kust see pärineb... küllap lapsepõlevest. Meil kõigil on saladused, mida endale hoiame. Või siis äärmisel juhul kellegagi jagame. Kui "vaikimisvannet" või "vandeseltslaslikkust" rikutakse või suisa sihilikult kuritarvitatakse, siis lööb see kahtlemata suure mõra. Seetõttu ei tee mulle enam ammu haiget usalduslikust avameelitsemisest tingitud pettumine. Pigem ma üllatuks, kui mu avameelsust ei kuritarvitata:) Inimene on juba kor...

Sõnum olevikust. Anonüümne ütles... Tõeliselt olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad.Tavaliselt toimuvad nad siis, kui me oleme mingi piirini jõudnud, kus me peame emotsionaalselt surema ja uuesti sündima. Ma loen Sind ja valvan Su üle. Järelikult pole see hüvastijätt. Tahan teada, mismoodi Sa valvad mu üle? Kas see lause peaks hirmu või turvatunnet sisendama...

Hommikul ärkasin terrassiukse vastu piitsutava vihma heli peale. Vedasin kähku kiledressid jalga ja läksin koplisse hobusid otsima. Seisidki kaks kurvakuju rüütlit lageda taeva all, külg-külje kõrval, lakad-ninad tilkumas. Esimesel vaatlusel tundus, et suisa tukkusid. No muidugi, pole ju satikaid ja muid vereimejaid. Kuna mu hobud on öösiti karjamaal, siis toon nad hommikuhakul ~4 tunniks talliboksi puhkama. Kaeraportsud saadakse samuti tallikünast. Kuna aga boksis tegeletakse peamiselt seismise või pikutamisega, siis tuleks hobused selleks tegevuseks ka enam-vähem kuivaks saada. Ühest saunalinast piisab vaid näo ja kaela/laka kuivatamiseks. Ülejäänud kehast vedeliku eemaldamiseks kasutan suga (on vist selline nimetus...), mis näeb välja nagu aknaklaasi kuivataja, kõvera (ergonoomilise:) kujuga vaid. Theo pisut pelgab suga ja tantsib seepeale boksis. Ent vaid sel juhul, kui unustan asjandust tutvustada - nuusutada anda. Iga uut vahendit ja eset peab silmade ees demoma, siis saad loa ka...

Sundisin end töökiire vahel ühest kesklinna kontorist väljuma ning ette võtma jalutustiiru Vanalinnas. Einestasin ühes kohvikus, kus segamatult sai vaadelda mööduvaid inimesi. Turiste peamiselt. Vene tänavast pöörasin Laiale tänavale, sealt Pikka jalga mööda üles ja Lühikest mööda alla. Laia tänava ja Lühikese jala ristumiskohal kuulsin ööbikut laulmas...:) Tabasin end mõtlemast - "nagu Horvaatias". Mitte niivõrd vanalinnade sarnasuse tõttu, vaid just selle tundmuse tõttu, mida paariaastatagune retk esile kutsus. Olemise tajutav kergus. Teadmine, et rahu endas tuleb olenemata ruumist ja kohast, kus viibime. Ja usk. Ja lootus. Üks kulgemise laul . y

... ja Pavlova lõpetavad nädala.

i Pühapäeva hommik... ei suuda end veel voodist välja veeretada. Niiiiii hea on olla. Vaikne on. Eilne päev möödus suure hulga külaliste seltsis. Mees oli pikemat aega teinud eelveenmist suvepeo suhtes, kuhu kõik head sõbrad/tuttavad kokku kutsuda. Lõpuks nõustusin, ent... ilmataat mitte nii väga. Istusimegi lastega enamasti toapoolel. Õppisime fotikaga pildistamist ja tegime võlutrikke. Adina-sudina-sutka-sai ... seda õppisime ka:) Täiskasvanutele aga sobis hoovipoolne katusealune, kus grilliti ja veini limpsiti ja kust loodus oma vihmavärskusega kõiki võlus. Saunatati, juteldi ja mõteldi. Õdusalt, kuigi pisut niiskelt tunti end. Tasapisi mähkuti pleedidesse, ent ikka võlus värske õhk ja online -vihmasabin. Hobud said hulganisti väikeste käte poolt pakutud porgandeid ja silitusi. Theo korraldas traavi-galopi-pukitamise etenduse. Mõlemad hobud püherdasid vihmamärjas koplis, naudingust mörisedes. Minulgi oli kuidagi turvaline ja hea olla:) Jajah, isegi minul...va inimpelguril. Aasta ra...

Poeg helistas, teatas et sai esimese riigieksami tulemuse teada. Inglise keel - 92 punkti. Tubli tulemus, mu meelest. Jah, ta keeloskuse tase on kordi parem kui mul, ometigi tõdes ta pärast eksamit, et krõbe oli. Seetõttu - hurraa:) Teine uudis oli veel... "Palun ole nii kena ja tühista juuksuriaeg". - Miks? - "Sest mul pole enam, mida lõigata...":) Olid sõpradega otsustanud suvele vastu minna. Noh, see "soeng" on tal ennegi olnud. Sobib, kusjuures. Vanaemad muidugi ehmatavad aktusel... aga eks ma katsu neid eelhäälestada, et palavad ilmad jne. Kuna ta ise on oma klassivendade- ja õdedega kusagil Kullamaa kandis, siis õnnitlen teda omaette, siin, tema aastatepikkuse lemmikbändi looga. Mulle ka meeldib see lugu, va Kahe Sünnipäevaga Poiss:)

Avastasin täna, et mul ongi veel nädalake puhkuseni jäänud. Puhkus ei sõltu mul enam ammu ilmadest, vaid võimalusest end tööasjadest täiesti väljalülitada. Järjest enam olen selle ära õppinud ning tõepoolest suudan ses mõttes juhtme seinast välja tõmmata. Puhkust on vaja... Sellest kõneleb väike humoorikas vahejuhtum. Tahtsin üks päev tööasjus kõrvalkabinetti minna üht kiireloomulist asja arutama ja koputasin hajameelsusest .... enne väljumist oma kabineti uksele:) Mnjah... nii see algab. 20.juunil saab poeg loodetavasti küpsustunnistuse. Lõpueeksamite tulemusi veel laekunud pole. Selleks tähtsaks momendiks saabub linna ka mu ema, plaanis on pidulik lõunasöök kooli läheduses asuvas hubases restoranis. Järgmisel päeval viin ema tagasi Mulgimaale ja plaanin ka ise paariks päevaks sinna jääda. Lubasin emale ammu, et sõidame läbi tema lapsepõlverajad Mõisaküla kandis. Ilmselt põikame ka Kablisse. Kindlasti lähen oma kauaaegse sõbranna Kersti juurde Vändramaale, Pärnumaal. Plaanis on abista...

Theo treeninguid me katkestanud pole. Enda ratsatundidele lubasin küll nädalase pausi, sest teisipäeval tundsin tõepoolest, et ei suudaks kolmapäevases trennis keskenduda. Hoiatasin treenerit ette, ta suhtus äärmiselt mõistvalt... ei hakanud mind ümberveenma, et pead, just praegu pead... Theol ilmnesid enne äikesevihma kerged hingamisprobleemid. Õnneks möödusid need kohe, kui loodus ja tema vihmaga harjusid. Sellest hoolimata on tunda, et tal hetkel võhma ja lusti vähem kui tavaliselt. Treener keskendubki rohkem sammudele, seima jäämistele, eest äraastetele, jala sirutustele/venitustele. Sadulas olles on pearõhk sammul ja häälkäskluste väljavahetamine sääre vastu. Eilses trennis oli eriline hetk. Treeningu lõpu osas tõmbus Theo pingesse ja vaatas järjekindlalt kopliäärse raja suunas. Treeneri tütar koos lumivalge lambakoeraga tuli emale vastu. Mozart, kes kõrval koplis rahulikult heina nosis, tundis end ilmselt valvekorra eest vastutavana ning kappas asja uurima. Treener ahmis sõna o...

Viimasel ajal on olnud imetabaseid hetki... Viivud täis siiraid, südamesttulevaid sõnu ja pilke. Sain aru, et väga vajasin seda. Mõistmist ja tröösti. Inimesed on ikkagi imelised küll:) Kuidas on nii seatud, et alati on igaühe jaoks keegi. Iga mure jaoks ka. Pead vaid julgema olla haavatud, siis leiad abi. Muideks, mulle tuttavad neljajalgsed käituvad samamoodi... Respekt ja tänumeel. P.S Süstid mõjusid hästi. Mozart kappas, püherdas, solberdas vihma käes nagu vanasti:)... ja hobuseinimesest kolleeg ütles, et kui veab võib ta ka selle diagnoosiga vananeda. Täna igatahes magan rahulikult;-)

Täna siis saabus selgus... Mozarti kabajaluu osas, kuhu kõõlused kinnituvad on pöördumatud muutused. Mõlemas esijalas. Kabajaluu pinnas peaks olema sile, temal on mügarlik. Kõõlustega kokkupuutudes tekib valuaisiting. Inimsportlastel pidavat see sage vigastus olema ja kui õigel ajal ei sprodiga lõpparvet ei tehta, lõpetatakse ratastoolis. Niiet, kahjuks on hullemaid haigusi kui laminiit. Mozart saab oma kaeraportsud nüüd tagasi... Dr Aibolit tegi mõlemasse esijalga 2 hormoonsüsti, mis ehk aitavad leevendada põletikku. See on ka kõik, mida teha saab ja ka see ei pruugi aidata. Veel...vangutas ta pead ja ütles, et NII hobust läbi sõita, peab ikka väga vaeva nägema. Jah, ilu ja võime võivad saada saatuslikuks. Uurisin eutanaasia kohta. Selleks pean nüüd valmis olema, mis parata. Aiboliti sõnul on märgiks hobuse enda allaandmine. Et kui tal on nii valus, et ta ei taha enam tõusta, et siis ta tuleb. Elame edaspidi päev korraga. See võib tähendada õige mitmeid õnnelikke päevi:) Püüan kompens...

Minu lapsepõlvesuve lõhn oli kruusateetolmune. "Avastasin" seda nädalavahetusel metsast tulles, pihk piibelehti täis. Koduni oli veel jupp maad. Sammusime Bonhamiga lõõskava päikese käes mööda peaaegu valgeks tolmanud teed, teeäärsed lepad varje heitmas. See jahune lõhn, ... kõrre otsas tilpnevad maasikad, plätude vahelt tolmuhallid varbad paistmas... puude vahelt paistev veesilm, kuhu ajutiseks jahutuseks sulpsata. Asfalt sellist aroomi ei tooda ja seetõttu erilisi mälestusi ka esile ei kutsu. Kui... siis valusaid. Rattaga kukkumisi näiteks:) Meenus, kui tore oli vihma korral vaadata suurte piiskade tolmulangemist, kuidas heledast sai tume ja õnarustest loigud. Seegi lõhn on unustamatu. Huhh, jube hea tunne oli seda kõike mäletada ! Aga... vastupidiselt põuale on mul endal õige vesine periood:) Homme tehakse Mozarti haigele jalale blokaad, mis tähendab seda, et süstitakse haige piirkond täiesti tuimaks. See peaks andma ka selgust, et kas valu teevad need väiksed muutused kab...

Sellesse nädalasse on palju mahtunud. Aeg seevastu ei kulunud nii kiirelt, kui tavaliselt (kolks - ja nädal, kolks - ja nädal. Õues võimutseb suvi - askeldamist, külaskäike, kerget drinki - kõike jaguks... Aga ei taha:) Kobin hoopis võrkkiike, lehitsen pisut Eco´t, tukun kuni hobuste koplisse viimise aeg tuleb ning siis libistan oma klaasikese jahedat prosecco`t ja vaatan kaunist muinasjuttu. Olen juba eelseisva naudingu ootel:) Tõeline Noor Pensionär või mis?

Abiks katedraali tekitamisel iseendas... ja nagu plaadi illustratsioonilt näha - sisenetakse sinna valgetel hobustel.

Midagi on väga teistmoodi nende paari päeva jooksul, arstil käigust kuni tänaseni. Üks asi on see, et Mozart tõesti kõnnib paremini. Olgugi, et ta paremat esijalga veel hoiab ning sellele kaua toetuda ei taha, on ta samm oluliselt vabam ja pikem. Eile manustasin ka esimest korda Aili soovitatud toidulisandeid - NAF Five Stars Laminaze ja põletiku alandajat Devil`s Reliefi . Hommikuti 1 annus FB-d. Laminiit pole endiselt täielikku kinnitust saanud, ootan veel teisi arvamusi. Aili aga arvas üsna veendunult, et tegu laminiitikuga ja seetõttu pole mõtet Laminaze andmisega oodata. Kuna kabjaluus on siiski muutused (õnneks on varbaluu täiesti õiges asendis), ei tee koostisosad talle ka mingit kahju, ikka vastupidi. Oluline muudatus on aga minusse suhtumises. Me olime ennegi lähedased, aga... täna olin enne Theo treeningtundi ~4 tundi varem nad boksi ööst väljapuhkama lasknud. Viivitasin nimme talliminekuga kuni treeneri saabumiseni, sest Mozarti peanuppu tavapäraselt talliaknast vilksa...

Eile toimus aktsioon "Mossu arsti juurde". Küllap teab iga harrastaja, et üsna keeruline ettevõtmine on (i) lahutada kaheliikmelist karja (ii) saada treilerisse hobust, kes igapäev just ei reisi. Hommikust saadik sai oldud kõrgendatud valmisolekus: jooksutasime (väsitasime) treeneriga Theo`d ja tegime esimese hobude lahutamiskatse juba treeningu ajal - Theo oli treeneriga väikses koplis ja Mozart minuga tallis. Taoline lahusolek taluti kenasti ära - vaid mõned kutsumised. Theo oli isegi sedavõrd rahulik, et treener ratsutas temaga sammus uues kohas (jooksukoplis). Igaks juhuks muidugi korde otsas. Arsti ja ravirautaja vastuvõtt oli alates kell 16:00. "Laadimisega" tegime algust igaks juhuks juba kell 14 paiku. Esmalt manustsime Theo`le pisut rahustit (spets pasta leivaga) ja siis manööverdasime treileri tallile võimalikult lähedale ja võimalikult tasasele pinnasele. Mossu läks treilerisse esimesel katsel. Abiks olid 2 kordenööri ning abikaasa, kes teda treileris se...

Mulle niiväga meeldib pühapäevast kui hingamispäevast mõelda. Pisitasa liigun ka selle poole, et pühapäeval end halbade emotsioonide eest kaitsta. Mis ei tähenda muidugi seda, et mõni teine nädala päev hingamispäevaks olla ei võiks. Lihtsalt, hea on nädalarütmis leida üks toetuspunkt, kus püüad sõna otseses mõttes hinge tõmmata. Ma vabandan oma lugejate ees, kes jõudsid eile lugeda Mozarti olukorrast. Küllap ei taha ei teie ega ka mina lugeda pühapäevase hommikukohvi kõrvale masendavat. Minu jaoks on see valus teema ja seetõttu ei kujutagi ette, et afišeerin seda. Eks see kipu ikka olema selline võõras ja kauge mure ning mina jälle ei tahaks, et seda loetaks kui konstateeringut... Liana, seetõttu võitlesin korraks ka sooviga, panna edaspidised postitused parooli alla. Sorry, olin paanikas. Niipalju ütlen, et hetkel on olukord normaliseerunud, ilmselt süst mõjub veel. Eks algav nädal too arutust. Püüan ta elu nii kauaks võimalikult mugavaks teha, vastavalt arsti silmaga pandud diagnoosi...

Olin ööpäeva haldjametsas, Pärnumaal... Jajah, pole just jalaga segada taolisi kohti Eestimaal. Hommikul äratas käo kukkumine, igilaas vastu kaikumas. Hoopis teine kõla kui kodumetsa lepikust. Silmade avades nägin kardina ja avatud rõduukse vahelt jõe rahulikku ja aeglast voolu. Üks toonekurg liugles piki jõge, aukartustäratavalt suur oksaraag noka vahel, triivides nooriku juurde, kes posti otsas pesal haudumas. Õhtu veetsin Kersti karjaga tutvudes:) Ühtekokku siis 20 kabjalist - raskeveohobustest kuni eesliteni. Islandi poni, torikad, raskeveomära, kes Naksurist õnnelikult käima peal. Jah... oli keda vaadata ja imetleda. Paljud neist kindlast surmast tagasivõidetud ja paradiisi ehk vabapidamise elulaadi nautimas. Lõkke äärde kogunes kummaline seltskond - lisaks inimestele, 2 kaukaaslast (minu koerte lähisugulased:) ning eeslite paar Hans ja Grete, kes end söögilaua ümber viisakalt üleval pidada püüdsid. Gretel õnnestus see üsna hästi, Hansule seevastu püüdis perenaine lauakombeid õpet...

Kes hobusid koolitanud, teab et peamiselt tegeldakse hobuse põgenemisrefleksi ennetamise ja tähelepanu suunamisega meeldivamale tegevusele. Põgenemisrefleks on niisama vana kui hobune liigina üldse... Looduses elas ta ju saakloomana, kus ainus päästee mõne tugevama isendi käest kiired jalad. Hobuse põgenemisrefleks vallandub, kui surve vabale tahtele läheb liiga tugevaks või siis, kui ta segaduses on... Sarnast põgenemisrefleksi tunnetan aeg-ajalt ka endas võimust võtvat. Põgenen ebameeldivate tegevuste eest, probleemide eest, iseenda mõtete eest ... sulegedes neid endasse või siis lükates kaugemasse tulevikku. Tänagi on meeletu soov võtta kätte ja minna... näiteks Vormsi saarele:) Otsida hubane peatuspaik, jalutada paljajalu liivas, kusagil kivi otsas istudes pikkamööda kohvi rüübata ja lihtsalt olla. Ja mitte üksi. Tegelikult see on ju nii väike soov... Aga miks ometi on neid "väikseid soove" kõige raskem täita? Inimene leiab alati terve listi edasilükkamatuid toimetusi...

Päris ergastav oli täna poole ööni tööd teha. Klappidest tuli...Abba:) Väga sobiv camp taust mittejustniiväga meeldivatele tegevustele, muuseas. Kuidagi helge ja reibas, hoolimata mõningatest minoorsetest nootidest lõppeb kõik enamasti mažoorselt. Üsna pika aja tagant tekkis omalaadne hasart üht süsteemi kirjeldades, üldist analüüsi tehes. Midagi pole teha - infosüsteemid, millega mul kokkupuude olnud, tunduvad esmapilgul kummaliste ja arusaamatutena. Samas peaksid nad mitmete teiste andmebaaside ja süsteemiosadega koostöövõimelised olema. Kui lõpuks puzzle kokku hakkab jooksma - see on äraütlemata hea tunne. Aga eks ma annan endale aru, et taoline töö ammendab end paari aasta pärast. Lihtsalt, väikseid asju ei taha ja suured ehk saavad otsa:) Integreeritud metadata tundub huvipakkuv valdkond olevat... eks näis. Tänases vestluses TB-ga tõdesimegi, et küllap üheks heaolutunde alustalaks ning enesekindlust süstivaks tegevuseks on inimesele tema igapäevane töö. Samas, arvestades Eesti ma...

Ei saa ma sellest muusikust eemal oldud. Täna jälle. Imeline heli tekitamise oskus. Vaevalt, et sellist soundi keegi teine Telecasteril suudab tekitada. Lihtsalt ilus.

Uhh, enam-vähem sain ühe milestone`iga ühele poole. Eks varahommikul veel pisut lihvi ning siis järgmise kallale... Muideks, tänu Naisele, Sitemeter`ile ja ühele heale IT-tuttavale sai ka üks mõistatus lahendatud. Olgu Sulle pühendatud üks tore video. Pane kõrvaklapid pähe, silmad kinni ja kuula... Head edaspidist mängulusti soovides;-)

Theo tunnis toimus täna taas üks sündmus esmakordselt: nimelt oli treener tal sadulas ilma kordeta. Sammust mindi traavile ja tehti ära ka suunamuutus. Väikesed kõhklused edasiliikumisel olid, ent ei midagi hullu. Järgmises tunnis , ülehomme proovime taas. Treener õpetas ka ühe uue triki Theole: käskluse peale "Jalg!" esimest jalga ettepoole sirutama (kaapsata ei tohi). See on hea venitus trenni lõpus... hobule pidavat see lõpuks nii külge jääma, et harjubki end niiviisi venitama/lõdvestama pärast trenni. Mozartiga tegin treeneri soovitusel hoopi käekõrval trenni. Kordering tundus talle täna liiga ränk olevat. Paremat jalga ikka väga hoiti...:( Tegin südame kõvaks ja ajasin hobu liikvele. Algul liiguti üsna koperdades, kivide vastu põrgates, ent paari minuti pärast läks samm hulka lahtisemaks ning lõpuks kappasime mõlemad kerges traavis kaasa. Tegime käekõrval vaheldumisi sammu ja traavi. Peamiselt sammu. Suures koplis, kus vähe pöördeid. Lõpus painutasime porgandi abil pis...

Kõik targad inimesed on siiski soovitanud Mozarti vastuseisust hoolimata teda liigutada. Kerge, ent võimalikult sage trenn. Koplis jalutamine ja kohatine hullamine ei andvat piisavalt koormust. Hakkan siia põgusalt märkima, kas ja kuidas on arengud... Täna oli teda üsna raske trenniplatsile saada. Kuna ta teab, et minuga nii saab, siis jätkas ta vanamoodi - lihtsalt ei liikunud sammugi niipea, kui teda korderingi suunas talutasin. Püüdsin siis teisiti - kohapealt tagasiasted. Need sooritati nurisemata ja väga korrektselt. Niipea, kui edasi liikuma ärgitasin - kivistunud seis ja irooniline pilk:) Seekord otsustasin järjepidevam olla. Püüdsin stekiga tagantkätt märku anda, samal ajal jalutusrihma ettepoole nõksutades. Ei õnnestunud. Lõpuks tõin kordepiitsa ja puudutasin kandu - liikvele mindi! Ja otse kordeaia suunas. Trennis tegime umbes 10 minutit ainult sammu koos suunamuutustega. Kuna Mozart on väga hästi väljaõpetatud, pole vaja mingit kordenööri. Kõike sooritatakse erakordselt puht...

Võtan hoogu, et alustada ~5-6 t neelavat süsteemikirjeldust. Õnneks terendab ees Aavo näituse avamine õhtul, Controventos. Jätan endale mõned head read tänase kokkuvõtmiseks... (nagu Muhv.Nõudmiseni:) Üürime helerohelise takso ja loovime lauldes läbi lootuste kohiseva lumma. Vahepeal kasvavad katused vesikasvudesse ja me otsustame miljoni miili sügavuse merepõhja asustajaiks. Sinu uimed on uimastavad ja lõbus on su lõpuste võbin. Näkkidel on närbuvate näälikeste hääl. Ükskord tõuseme me taas pinnale. Kas siis astume päikese kätte või võtame päikese kätte? (A.Alliksaar "Kes kompab kuud, peab ahnelt aevastama") ********** Sõnad põletavad huuli. Hullemini kui lõõmavad suudlused. Sõnad, mida ei saa öelda. Sõnad, mida ei saa ütlemata jätta. Vahetame saatused paariks päevakski! Maksan peale, kõik mis mulle kuulub ja mis võinuks kuuluda ja mis minevik tõotas ja mille tulevik täitmata jättis. Näen su ilmest, et sa ei nõustu, nagu võiski arvata... Sa taipad, et iga ilu imbub teadvuss...

Nädalajagu on treener kinnistanud Theo teadmisi kordel - ikka käskluse peale sammust traavile, traavilt galopile, sammust galopile tõusmist. Selline põhjalikkus on vajalik enne järgmise, raskema etapi juurde asumist. Täna arvas ta, et on käes õige aeg töö jätkamiseks sadulas. Selgaminek oli äärmiselt rahulik, hobu ei teinud ühtegi edasi või tagasiastet. Hoidsin kordet (läbi valjaste) ja tegime sammus 2 ringi koos peatustega. Theo peatus kenasti ratsme märguandele ning reageeris liikuma minemisel säärele. Kui treener teda traavile ergutas, ei kahelnud poiss hetkegi - kohe teadis, mida temalt oodati. Lasin kordet vaikselt järele, lõpuks olin ringi keskel ja seejärel liiguti vaheldumisi sammus ja traavis. Super! Ratsmesurvet kuulates jäädi seisma. Sama rahulikult ja lõdvestunult lubati Karinil jalusest maha hüpata. Ei mingit tõmblemist. Samal ajal saabus seltskond küla tantsupeolt ja oh, kui uhkelt sammuti ja mõnuleti kiituse käes peaga koogutades! Ise olen samuti maha rahunenud. Mul on h...

Jah, ma ikka kuulan teda vahest... Kõik ei meeldi, liiga kriipiv. Aga see lugu on ilus, lihtne ja sügav.

Mõned päevad tagasi sammusime Pöial-Liisiga mööda Pirita rannaäärset ning arutlesime....armastuse ja suhete teemal. Huvitav oli teada saada minust täpselt poole noorema naise mõtteid. Peamiselt käis jutt ühiste huvide ja koosveedetava kvaliteetaja ümber. Tean, et kunagi väga ihkasin ja tahtsin, et mul oleks elukaaslasega võimalikult palju ühiseid huvisid ja kokkupuutepunkte. "Ühine huvi" tähendas minu jaoks võimalikult sarnast huvi. Aga inimesed on ju erinevad... näevad, kuulevad ja tõlgendavad samu hetki ja asju erinevalt. Mul isiklikult oli selle tõdemuseni raske jõuda. Mingil määral on minusse sissekodeeritud ohvrimeelsus. Selline et.... püüan õppida, teada saada ja viia end selle tasandini, kus saaks võimalikuks mõistmine. Samas on taoline ohvrimeelsus juba eos omakasupüüdlik. Ma nimelt loodan, et inimene siseneks ka minu maailma. Kui seda ei järgne, masendun ja seostan tulemust kõikse armastuse puudumisega. Mu elus on olnud palju kirge ja kõrgustesse sähvivaid emotsioone...

Nädalalõpp algas saunaga heade sõprade, Avo ja Pireti seltsis Kolga-Aablas. Olen üsna kehvake saunasõber. Kui, siis üksi ja kapitaalse ettevõtmise korras:) Peamiselt kosmeetiliste protseduuride pärast, mis saunaskäigu kasulikuks muudavad. Laval, mitmekesi leili võttes kipun liiga kauaks kuumuse kätte jääma ja siis tavaliset on heaolutunde asemel paha olla... Avol ja Piretil on seevastu hästi niiske ja mahe leil, saunalava moodustab avara poolringi, kust kerge lahkuda, ilma et higised kehad vastu puutuksid ja leili avatud ukse tõttu maha jahutaks. Mõnus äraolemise tõttu otsustasin siiski veini ja ööbimise kasuks. Õigesti tegin, sest Piretiga hiljem mere ääres, täielikus tuulevaikuses merd silmitsedes, sain hingereahu tagasi. Magasin jutti 10 tundi, Emili saabumise-lahkumise maha. Emili kodu lähedalt sai täna hommikul kaasa korjatud mahlast karulauku (A llium arsinum ). Pireti tomati-kodujuustu-karulaugu salat oli niivõrd maitsev, et otsustasin proovida taime oma metsaalusesse adapteeri...

Naine sõnastas oma postitusega osaliselt mõtted, mis mind viimastel päevadel kummitanud... Mainin kohe ära, et mul väga heameel lugejate kommentaaride ja kontaktivõtu üle. Alati. Aga see pole eesmärk omaette. Eks igas blogijas ole tilgake grafomaani ja kirjutaksin sellest otseselt sõltumata edasi... Paraku pole mu blogi oma kontseptsioonilt diskussioonile õhutav. Piirdun ju peamiselt oma hetkede üle mõtisklemise/kirjeldamisega, mitte aruteluteemade püstitamisega. Ma tõesti ei tea kõiki oma blogilugejaid ja .... ärge lugege seda upsakuseks... tunne ka otsest vajadust sõnavõttude järele. Küll aga on mul väga põnev, kui keegi peab vajalikuks ühe või teise postituse suhtes arvamust avaldada. Rõõmustan ka väikse märguande või emotikoni üle, mis viitab, kellega tegu. Võtan seda kui austus- või toetusavaldust oma väikselt lugejagrupilt. Teate ju ise, et vahest on blogimine üks igavesti raske "töö":) Teisalt... mõistan ka Naise poolt etteheidetavat. Pisut haakub see aususe temaatika...

Need on hobud, kelle abil tänaseks päevaks Veskimetsas käe valgeks olen saanud:) Noh, vähemalt suudan vahet teha, et nad vääääga erineva traaviga. Sama suur vahe on ka mõjutamisel. Hugo oli ratsmele ja säärele hoopis vastuvõtlikum. Samas oli temaga mul esialgu raskem kergendada - hoopis teine rütm. Tasakaalule muidugi hea tajuda sellist pisut müttavat liikumist, ent täisistakule ma temaga veel pihta ei saanud. Proovisin küll mitu korda, ent ikkagi (-) tõstsin käed liiga üles, (--) ei suutnud ristluud vabalt liikuma saada. Mingi nõks on, aga ma ei saa sellele veel pihta ja istak hakkab ikkagi loksuma. Sel korral proovisin esimest korda ka volte traavis. Õppisin = sain aru, kuidas hobust edasi ajada sääre abil. Samuti pöördeid ja suunamuutusi nii sammus kui traavis. Aga jah, täisistak on mu jaoks ikka endiselt suur ? See, mis Brayen `iga peaaegu välja hakkas tulema, Hugoga ei tulnud:) Viimasest tunnist oli 10 päeva möödas. Samuti olen viimasetel öödel olnud unehädas. Eks see kõik mõjut...

Mul on alati olnud raske leppida millestki/kellestki ilmajäämisega . Tühjusetunne sõna otsese mõttes materialiseerub. Sellest tulenev kurbus pole mu jaoks "puhastav ja selge tunne". Pigem on tegu valu kristalliseerumise ja sisemise leinaajaga, kus ma endaga midagi "ette ei võta":) Lihtsalt tunnen... võltsoptimism ega teeseldud tugevolemine pole need vahendid, mille abil end kokku lappida. Vot ei ole minus kübetki kristlikku-masohhistlikku ideoloogiat, mille kohaselt kannatused ja valu on midagi moraalset ning puhastavat.Valu on valu. Mu loomaaial on kõik ok praegu:) Vaikin pisut.

Üks on kindel - nn läbisõidetud õlgadega hobustele massaaž vastunäidustatud pole. Pigem tuleb see siiski kasuks. Mul on veel pisut vara hõisata, Mozart on nüüdseks läbinud kokku 2 seanssi (kokku ilmselt 5 korda), ent väiksed paranemise märgid juba on. Lisaks on Mari aidanud teda peaaegu igapäev liigutada (samm, kerge traav ja isegi pisut galoppi). Tulemuseks on see, et olen taas hakanud FB pulbrit üle päeva andma. Vaatame, ehk pikendan intervalli veelgi. Hobu on hulka aktiivsem, hommikuti boksist väljudes, tõsi küll, ikkagi kange, ent longe on paranenud. Hobuse massaaž on üsna muljetavaldav tegevus. Ülle on (taas!) väga õbluke naisterahvas. Jalgade venitused nõuavad väga head füüsilist vormi, sest aeg-ajalt kipub hobu tasakaalu hoidmiseks inimeselt tuge otsima:) Venitusi ei tohi mingil juhul teha külmalt, eelnevalt lihaskondi läbimasseerimata. Tegelikult ei soovita üldse ise "mudima" hakata. Massöör teeb seda süsteemselt ning asjale teaduslikult lähenedes. No näiteks ainuüksi...

... oli meie abielu seks ajaks ametlikult registreeritud:) Pilte sellest sündmusest on säilinud vaid üks rariteetne eksemplar. Kui oma skänneri tööle saan, riputan ka siia üles. Igatahes... kleit oli valge ja kuldsete triipudega, sukad valged ja pitsilised ning poolde selga ulatuv loor, mille juuksur meisterlikult mu poisipea külge kinnitas. Kõik vajalikud riided saime septsiaalse talongi ettenäitamisel pruutpaaride poest. Kingad sugulase kaudu "leti alt". "Salamander" firma oli:) Mäletamist mööda oli üsna sarnane ilm nagu täna, pisut jahe, ent päikseline. Ootusärevusele lisaks oli ka muud närveldamist, kui tulevane abikaasa mulle pulmaautoga ZIZ-110 (Stalini auto :P) juuksurisse järgi saabus, avastasime et meil pole sõrmuseid.... Muude asjade korraldamise tuhinas olid need meil sootuks meelest läinud. Noh... kimasime siis esimese kullapoeni ja täiskostümeerituna passisime ka sõrmuseid (õnneks oli ikka saada!). Järgnevad minutid ja tunnid möödusid mingis kummalises ...