Rooma II

Mu süda on veel Roomas... Luban endale sellist pateetikat, sest tõepoolest tunnen nii. Kodus ongi muidugi hea, ent nädalase SEAL viibimise tulemusena tunnen puudust nii mitmest emotsioonist....

Ilm

Jõudsime lennu hilinemise tõttu Rooma kell kaks öösel. Kleepuv leitsak tervitas mind ja mu kolleege. Taksojuht keris teel lennujaamast Rooma südalinna üles 150 km tunnikiiruse. Aknast sissevoogav niiske ja soe ööõhk.

Õnneks oli hotellitoas konditsioneer, seetõttu õnnestus varahommikul ärgates end väljapuhanuna tunda. Kuigi... und saime esimesel päeval vist vaid paari tunni jagu.
Öisest 25 kraadist oli hommikul üheksaks saanud 29, keskpäevaks kõikus temperatuur juba 35-39 vahel. Aga kõigega harjub ja õnneks pakub Rooma süda- ja kesklinn ohtralt varjualuseid, kuhu päikese eest ajutiselt peitu minna.

"Nätsakad"

Mu palju ringireisival kolleegil on kombeks vaatamisväärsuseid (kirikuid, väravaid, ausambaid, mälestusmärke jne jne) koondada ühise nimetaja alla - nätsakad:)
Nätsakaid on Roomas palju. Marmorist ja ookrikarva liivakivist, lihvitud graniidist ja mosaiiktehnikas sobitatud kivimitest. Puitu ehitusmaterjalina ei märganudki. Igavesele linnale kombekohaselt. Pompöössed hooned võiksid ju luua pisikese sipelga tunde, ent kaugel sellest - tänavad on piisavalt avarad ja õhku läbilaskvad. Surutist ja ängi ei tekkinud. Purskkaevud ja fontäänid leevendasid kuumatunnet. Väikseid kaevukesi kohtas pea igal tänavanurgal. Mõnus oli vahepeal käsi ja kaela veega jahutada.





Inimesed

Itaallased on kaunid. Nii lapsed kui vanemad inimesed. Pronksjas nahavärv, kulmukaar ja profiil. Nad ise on seevastu jällegi heleda ilu sõltlased. Kõrvallauas einestavate toskaanalastega sõbrunedes sain teada, et mehed jumaldavad heledaid silmi, nahka jne. Vastandid tõmbuvad? Kui juba jutt itaalia meestele läks siis...nad on kenad ja taktitundelised. Sain minagi tänu oma blondile juuksevärvile ja heledale silmavärvile nautida nende komplimente ja kutseid. Ent vestluse arendes ja muude plaanide teatavaks tegemisel, naeratati mõistvalt? ja sooviti viisakalt kaunist päeva jätku. Võluv.

Üks pilt jäi mind kummitama Termini rongijaama esiselt... Naine vioolaga. Tal olid hallisegused tumedad juuksed, peened näojooned, esiletungiv nina. Maas istudes vahtis ta kivistunult enda ette ning mängis seosetult. Täpilises susskingas jalg etendas meeleheitlikult metronoomi.
Selle üürikese aja jooksul nägin taolisi, lootuse kaotanud inimesi veelgi. Siniseks löödud? silmaga asiaat, kes kärus viriseva lapse tõttu ühtäkki enesevalitsuse kaotas ning kõvhäälselt paariaastast sõimlema hakkas, samal ajal käru raputades...
Või siis õhtupimeduse saabudes kõrvaltänavatel end päikesest soojaksköetud tänavakividele magama pugenud kodutud. Suurlinna kontrastid.

Shopping

Oh, seda võiks Roomas teha lõputult ja ennastunustavalt. Värvid, inimsõbralikud ja päikest taluvad materjalid, kuulsad brändid ja moeloojad... ja suvised allahindlused. Paraku sain Ameerikamaal elades taolisest tegevusest kerge mürgistuse ja riided on minu jaoks esmajärgulisuse minetanud. Ent Pöial-Liisile sobivat kingitust otsides butiikidest sisse-välja marssida oli põnev. Igasuguseid imevidinaid nägin... ja peent disaini.


Roosi nimi

Teel Rooma ja tagasi ning õhtuti hotellis voodisse pugedes, lugesin raamatu Sõnast lõpuks läbi.
Inimesed loovad sõna, kuid sõna juhib inimesi (Juri Lotman "Väljapääs labürindist").
Muidugi hõljusid märgid minuga kaasas nii teekonnal Vatikani, kunstimuuseumis, konverentsi toimumispaigas - Villa Borghese ümbruses jalutades. Eriti tugev emotsioon tabas mind kuulsat Pieta`t silmitsedes. Kui lihtne on sõnu kirjutada või välja öelda...ent püüda nende tähendusse uskuda, neid usaldada?...

"...sest tõepoolest, nüüd on kindlaks tehtud, et nimed, millega eri inimesed nimetavad samu mõisteid, on erinevad, muutumatud on nende kõigi jaoks vaid mõisted, esemete eesmärgid."

Umberto Eco "Roosi nimi"