Maikuu viimane päev




Olin ööpäeva haldjametsas, Pärnumaal... Jajah, pole just jalaga segada taolisi kohti Eestimaal. Hommikul äratas käo kukkumine, igilaas vastu kaikumas. Hoopis teine kõla kui kodumetsa lepikust. Silmade avades nägin kardina ja avatud rõduukse vahelt jõe rahulikku ja aeglast voolu. Üks toonekurg liugles piki jõge, aukartustäratavalt suur oksaraag noka vahel, triivides nooriku juurde, kes posti otsas pesal haudumas.

Õhtu veetsin Kersti karjaga tutvudes:) Ühtekokku siis 20 kabjalist - raskeveohobustest kuni eesliteni. Islandi poni, torikad, raskeveomära, kes Naksurist õnnelikult käima peal. Jah... oli keda vaadata ja imetleda. Paljud neist kindlast surmast tagasivõidetud ja paradiisi ehk vabapidamise elulaadi nautimas.

Lõkke äärde kogunes kummaline seltskond - lisaks inimestele, 2 kaukaaslast (minu koerte lähisugulased:) ning eeslite paar Hans ja Grete, kes end söögilaua ümber viisakalt üleval pidada püüdsid. Gretel õnnestus see üsna hästi, Hansule seevastu püüdis perenaine lauakombeid õpetada. Ühe eduka näppamise tulemusena sai eeslipoiss nähvaka, mispeale jägnes täielik solvumine - Hans kõndis metsapoole, ülejäänud karja kõvahäälselt pasundades kutsudes. Karjale "kõik ära rääkides ning kurtes" sammus ta lõkkeplatsist, söögilauast ja tema silmis väärtuse kaotanud inimestest joonelt mööda.


Kommentaarid