Hirmust

Praktiseerin suveperioodil lahtise terrassiuksega magamist. Osalt seetõttu, et magada sügavalt, teisalt aga ööhäälte pärast. Rahustav on kuulda ööbikute laksutamist, ritsikate saagimist või öökulli hõikeid.

Tänavu vidistasid ööbikud eriti kaua, eks lükkas hiline kevad nende saabumisaega edasi. Roomast tagasi tulnuna end magama sättides, mõistsin et miskit on teisiti - ööbikud ei laulnud enam.

Aastaringi on minu jaoks põimitud oluline sõnum. Võimalik, et olen umbes 3 nädala tagasi Klassikaraadiost kõlanud Ilmi Kolla "Nukrate hetkede" mõju all. Ent... kas tõesti olen jõudnud ikka, kus kevadeid kollektsioneerima hakkan? Igal juhul tundsin ängi - ööbikute laulu kuulen taas ALLES järgmisel kevadel.