Põgenemine

Kes hobusid koolitanud, teab et peamiselt tegeldakse hobuse põgenemisrefleksi ennetamise ja tähelepanu suunamisega meeldivamale tegevusele. Põgenemisrefleks on niisama vana kui hobune liigina üldse... Looduses elas ta ju saakloomana, kus ainus päästee mõne tugevama isendi käest kiired jalad.
Hobuse põgenemisrefleks vallandub, kui surve vabale tahtele läheb liiga tugevaks või siis, kui ta segaduses on...

Sarnast põgenemisrefleksi tunnetan aeg-ajalt ka endas võimust võtvat. Põgenen ebameeldivate tegevuste eest, probleemide eest, iseenda mõtete eest ... sulegedes neid endasse või siis lükates kaugemasse tulevikku.

Tänagi on meeletu soov võtta kätte ja minna... näiteks Vormsi saarele:) Otsida hubane peatuspaik, jalutada paljajalu liivas, kusagil kivi otsas istudes pikkamööda kohvi rüübata ja lihtsalt olla. Ja mitte üksi. Tegelikult see on ju nii väike soov... Aga miks ometi on neid "väikseid soove" kõige raskem täita? Inimene leiab alati terve listi edasilükkamatuid toimetusi, miks oma kuhjunud painet tagasi hoida?

Seepärast mulle isegi väga meeldib hobude reaktsioon - kui villand saab, siis pea selga ja minema! :) Ei mingit asendustegevust, vaid põgenemise soov hetke näol on tähtis.
Niiet.. ma põgenen. Peagi.

Aga Theo on endiselt tubli ja sõnakuulelik. Täna märk sellest, et surve talle pole liigne.