Avameelne kirjutaja vs avameelne lugeja?

Naine sõnastas oma postitusega osaliselt mõtted, mis mind viimastel päevadel kummitanud...

Mainin kohe ära, et mul väga heameel lugejate kommentaaride ja kontaktivõtu üle. Alati. Aga see pole eesmärk omaette. Eks igas blogijas ole tilgake grafomaani ja kirjutaksin sellest otseselt sõltumata edasi... Paraku pole mu blogi oma kontseptsioonilt diskussioonile õhutav. Piirdun ju peamiselt oma hetkede üle mõtisklemise/kirjeldamisega, mitte aruteluteemade püstitamisega.

Ma tõesti ei tea kõiki oma blogilugejaid ja .... ärge lugege seda upsakuseks... tunne ka otsest vajadust sõnavõttude järele. Küll aga on mul väga põnev, kui keegi peab vajalikuks ühe või teise postituse suhtes arvamust avaldada. Rõõmustan ka väikse märguande või emotikoni üle, mis viitab, kellega tegu. Võtan seda kui austus- või toetusavaldust oma väikselt lugejagrupilt. Teate ju ise, et vahest on blogimine üks igavesti raske "töö":)

Teisalt... mõistan ka Naise poolt etteheidetavat. Pisut haakub see aususe temaatikaga. Pean tunnistama, et mõned laused mu kirjutistes on kirjutatud teatud tagamõttega ja teatud inimest silmas pidades... juba ammu. Ma ei tea, milline on Naise ambitsioon. Minu oma oli lihtne: teada anda, et ma pole teda unustanud ja kannan endiselt oma mõtteis. Vastureaktsiooni otseselt lootmata. Selle tulles olin pigem veelgi rohkem segaduses, sest mask langes vaid ühepoolselt. Ikkagi olen suures teadmatuses...

Sestap leian, et pole mõtet oodata diskussiooni lugejalt, kel puudub selleks tahtmine. Lugemise ja kirjutamise väärtust ning mõnu ei kahanda see aga karvavõrdki ju?