Keep going

Theo treeninguid me katkestanud pole. Enda ratsatundidele lubasin küll nädalase pausi, sest teisipäeval tundsin tõepoolest, et ei suudaks kolmapäevases trennis keskenduda. Hoiatasin treenerit ette, ta suhtus äärmiselt mõistvalt... ei hakanud mind ümberveenma, et pead, just praegu pead...

Theol ilmnesid enne äikesevihma kerged hingamisprobleemid. Õnneks möödusid need kohe, kui loodus ja tema vihmaga harjusid. Sellest hoolimata on tunda, et tal hetkel võhma ja lusti vähem kui tavaliselt. Treener keskendubki rohkem sammudele, seima jäämistele, eest äraastetele, jala sirutustele/venitustele. Sadulas olles on pearõhk sammul ja häälkäskluste väljavahetamine sääre vastu.

Eilses trennis oli eriline hetk. Treeningu lõpu osas tõmbus Theo pingesse ja vaatas järjekindlalt kopliäärse raja suunas. Treeneri tütar koos lumivalge lambakoeraga tuli emale vastu. Mozart, kes kõrval koplis rahulikult heina nosis, tundis end ilmselt valvekorra eest vastutavana ning kappas asja uurima. Treener ahmis sõna otseses mõttes õhku. Ta ei olnud veel kordagi Mossut allüüris näinud. "Niiiiiiii kaunis!".
Jah, Mozart on sõna otsese mõttes loodud jooksma:) Kael on graatsiliselt kenus, valge saba taga lehvimas. Nagu laiguline Pegasus:) Ei mingit longet. Treener sõnas seda nähes samuti, et ta usub nüüd Mozarti täisväärtuslikku elusse hetkel. Lihtsalt, igal kauaagsel sportlasel on oma halvad ja head päevad.

Hinges on taas allegretto:) Khmm, ärge süüdistage mind nõdrameelsuses, ent... minu jaoks on tõesti olemas ühendusniidid W.A.Mozarti-Fr. Gulda ja hobu Mozarti vahel:)