Minu Jaan

Jaanipäevad mööduvad mu jaoks enamasti rahulikult. Poeg on tavaliselt oma seltskonnaga kusagil ja mees tööl. Pisuke rahutus on küll sees, kui näen liigikaaslasi kaupluses tavapärast lõkkesööki ostmas, ent ega ei kipu küll suure tule äärde enam.

Seevastu on see päev tähtis teistmoodi. Mu oma Jaani pärast:) Mäletan end aastaid tagasi bussiga Jaanipäeva hommikul Karksi-Nuia sõitmas, paariaastane poeg põlvedel.

Jaan läeb jaanitulele! Kaa-aasike!

lõõritas poja üle bussi. Bussirahvas muigas.
- Mis su nimi? uuris kõrvalistuv tädi.
- Jaan, teatas poeg uhkelt.
- Meil on siin päris oma Jaan! hüüdis tädike üle bussi.
Selle peale miskipärast plaksutati. Jaanipäev toob hea tuju. Suvepüha ju!

Silmad siidituttides, lakk on hõbehelmedes!

Jaan on mulle palju rõõmu toonud. Tõeline Päikesepoiss!

Ka sel Jaanipäeval olen pisut nukker. Sel eriti. Hoolimata nukrusest on teadmine, et kodust lahkumine ei tähenda ju meievahelise sideme katkemist. Eks aeg näita, kui tugev see on. Minu jaoks jääb ta ju ikka selleks väikseks poisiks, kes kunagi käed kaela ümber põimides sosistas - "Emme, tahan sülle ja seda et laulaksid päkapikust, kes saiu küpsetab..." Tahaksin teda kuidagimoodi kaitsta ja hoida halva ja pettumuste eest. Samas tean, et igaüks avastab oma maailma ise. Hoolimata õpetussõnadest. Sest nii on lihtsalt seatud.


Miuke Jaani hobune, kaasike?