Hüvastijätt

Mul on alati olnud raske leppida millestki/kellestki ilmajäämisega. Tühjusetunne sõna otsese mõttes materialiseerub. Sellest tulenev kurbus pole mu jaoks "puhastav ja selge tunne".
Pigem on tegu valu kristalliseerumise ja sisemise leinaajaga, kus ma endaga midagi "ette ei võta":)

Lihtsalt tunnen... võltsoptimism ega teeseldud tugevolemine pole need vahendid, mille abil end kokku lappida.

Vot ei ole minus kübetki kristlikku-masohhistlikku ideoloogiat, mille kohaselt kannatused ja valu on midagi moraalset ning puhastavat.Valu on valu.
Mu loomaaial on kõik ok praegu:)

Vaikin pisut.