03.06
Eile toimus aktsioon "Mossu arsti juurde". Küllap teab iga harrastaja, et üsna keeruline ettevõtmine on (i) lahutada kaheliikmelist karja (ii) saada treilerisse hobust, kes igapäev just ei reisi.
Hommikust saadik sai oldud kõrgendatud valmisolekus: jooksutasime (väsitasime) treeneriga Theo`d ja tegime esimese hobude lahutamiskatse juba treeningu ajal - Theo oli treeneriga väikses koplis ja Mozart minuga tallis. Taoline lahusolek taluti kenasti ära - vaid mõned kutsumised. Theo oli isegi sedavõrd rahulik, et treener ratsutas temaga sammus uues kohas (jooksukoplis). Igaks juhuks muidugi korde otsas.
Arsti ja ravirautaja vastuvõtt oli alates kell 16:00. "Laadimisega" tegime algust igaks juhuks juba kell 14 paiku. Esmalt manustsime Theo`le pisut rahustit (spets pasta leivaga) ja siis manööverdasime treileri tallile võimalikult lähedale ja võimalikult tasasele pinnasele. Mossu läks treilerisse esimesel katsel. Abiks olid 2 kordenööri ning abikaasa, kes teda treileris sees enda poole kutsus. Mozart sai muidugi väg hästi aru, et ees seisab kodust lahkumine. Südantlõhestavad hirnatused tõid klombi kurku mullegi.
Sõitsime väiksel kiirusel, ent ikkagi jõudsime Hipodroomile 15:20. Avasime kõik treileri õhutusluugid ja püüdsime Mozartit rahustada. Selleks ajaks oli ta üsna korralikult närvis, väljendus see jalaga "augu" kraapimises ja higistamises. Pugesin ta juurde ja söötsin talle kliiniku eest korjatud värsket heina. Ajapikku hakkas erutus taanduma, silitamine ja rahustav hääl aitasid.
Aili ja Urmase tulles talutasime hobuse kliinikusse stangede vahele seisma. Arst tegi Mossule narkoosisüsti, sel ajal panime kõik 3 endale röntgeni põlled ette. Mossu nina vajuski üsna pea mu käte vahele. Esijalgade pildistamine vältas ikka jupp aega. Koos hobuse ringipööramisega ~1 tunni ümber. Võib-olla ka vähem. Tulemus: lõplik diagnoos otsustati dr Aiboliti õlule jätta, ent nii ravirautaja kui ka Aili sõnul on tegu kabjaluu hõrenemisega. Et hobu kohe aidata, pandi esimestele jalgadele vetruvad ravirauad metallikate asemele. Võib-olla meile vaid tundus, ent hobu hakkas koheselt hoopis julgemalt esimestele jalgadele toetuma.
Täna saan portsu söödalisandeid, kus nii biotiini, kui ka kaltsiumi sees, samas väikse valgusisaldusega. Mõlemad vedelal kujul. Kaeravaba müslit pean söötma (Havens, Kesko-Agrost). Iga päev manustama FB-d, igaks juhuks pean hankima ka tugevamat valuvaigist, nimetus oli vist fenüülpasta.
Hobune peab liikuma igatahes, sest osa veresooni kabjas tundusid olevat täielikult lupjunud ja seetõttu vaja taastada vereringe kabjas. Liikumine aitab sellele kaasa. Kolme päeva pärast peaks Mossu olema uute raudadega sedavõrd harjunud, et longe ja kangeolek minimaalne. Kui seda ei juhtu, pean taas sepale helistama. Ilmselt on hobune saanud kunagi esijalgadele tugeva trauma (palju hüpatud?) ja sellest hõrenemise protsess alanud. Mõlema jala pildid olid üsna sarnased.
Õhtul Mozartit koplisse lastes, oli näha et samm on parem. Ega muud praegu öelda ei saagi. Peas kummitab muidugi arsti ütlus, et liikumine on tal ikka väga-väga halb. Aga ta lubas mõelda ja konsulteerida dr Aiboliti tagasitulekul süstide blokaadi mõttekuses.
Olen endiselt lootusrikas, kuis muidu.
Mare, suur tänu põhjaliku kirjelduse eest! Sellest oli mulle väga abi, jõudu ja lootust sain samuti juurde:) Vastan Sulle, kui saan rohkem infot Mozarti haiguse kohta. Plaanis on pilte näidata mitmele eksperdile.
Arsti ja ravirautaja vastuvõtt oli alates kell 16:00. "Laadimisega" tegime algust igaks juhuks juba kell 14 paiku. Esmalt manustsime Theo`le pisut rahustit (spets pasta leivaga) ja siis manööverdasime treileri tallile võimalikult lähedale ja võimalikult tasasele pinnasele. Mossu läks treilerisse esimesel katsel. Abiks olid 2 kordenööri ning abikaasa, kes teda treileris sees enda poole kutsus. Mozart sai muidugi väg hästi aru, et ees seisab kodust lahkumine. Südantlõhestavad hirnatused tõid klombi kurku mullegi.
Sõitsime väiksel kiirusel, ent ikkagi jõudsime Hipodroomile 15:20. Avasime kõik treileri õhutusluugid ja püüdsime Mozartit rahustada. Selleks ajaks oli ta üsna korralikult närvis, väljendus see jalaga "augu" kraapimises ja higistamises. Pugesin ta juurde ja söötsin talle kliiniku eest korjatud värsket heina. Ajapikku hakkas erutus taanduma, silitamine ja rahustav hääl aitasid.
Aili ja Urmase tulles talutasime hobuse kliinikusse stangede vahele seisma. Arst tegi Mossule narkoosisüsti, sel ajal panime kõik 3 endale röntgeni põlled ette. Mossu nina vajuski üsna pea mu käte vahele. Esijalgade pildistamine vältas ikka jupp aega. Koos hobuse ringipööramisega ~1 tunni ümber. Võib-olla ka vähem. Tulemus: lõplik diagnoos otsustati dr Aiboliti õlule jätta, ent nii ravirautaja kui ka Aili sõnul on tegu kabjaluu hõrenemisega. Et hobu kohe aidata, pandi esimestele jalgadele vetruvad ravirauad metallikate asemele. Võib-olla meile vaid tundus, ent hobu hakkas koheselt hoopis julgemalt esimestele jalgadele toetuma.
Täna saan portsu söödalisandeid, kus nii biotiini, kui ka kaltsiumi sees, samas väikse valgusisaldusega. Mõlemad vedelal kujul. Kaeravaba müslit pean söötma (Havens, Kesko-Agrost). Iga päev manustama FB-d, igaks juhuks pean hankima ka tugevamat valuvaigist, nimetus oli vist fenüülpasta.
Hobune peab liikuma igatahes, sest osa veresooni kabjas tundusid olevat täielikult lupjunud ja seetõttu vaja taastada vereringe kabjas. Liikumine aitab sellele kaasa. Kolme päeva pärast peaks Mossu olema uute raudadega sedavõrd harjunud, et longe ja kangeolek minimaalne. Kui seda ei juhtu, pean taas sepale helistama. Ilmselt on hobune saanud kunagi esijalgadele tugeva trauma (palju hüpatud?) ja sellest hõrenemise protsess alanud. Mõlema jala pildid olid üsna sarnased.
Õhtul Mozartit koplisse lastes, oli näha et samm on parem. Ega muud praegu öelda ei saagi. Peas kummitab muidugi arsti ütlus, et liikumine on tal ikka väga-väga halb. Aga ta lubas mõelda ja konsulteerida dr Aiboliti tagasitulekul süstide blokaadi mõttekuses.
Olen endiselt lootusrikas, kuis muidu.
Mare, suur tänu põhjaliku kirjelduse eest! Sellest oli mulle väga abi, jõudu ja lootust sain samuti juurde:) Vastan Sulle, kui saan rohkem infot Mozarti haiguse kohta. Plaanis on pilte näidata mitmele eksperdile.
Kommentaarid
Ja ikkagi tahaksin sulle öelda, et kõigi oma tegusate toimetuste vahel tohime me olla mõnikord ka heitunud ja hirmul. Me tohime eksida ja me tohime kahetseda.
Palun, ära sule oma blogi ainult kitsale lugejate ringile. Võib-olla on meid, kes me sinu blogist ühel või teisel moel hingepidet saame ja mõtetes sinuga ühel lainel oleme rohkem, kui sa ise aimatagi oskad.
Mõeldes Mossule - pöidlad pihku, pöialpoisid!
Mõeldes Metsapiigale - müts maha!
Jõudu ja julgust soovides
Neutron
Kuidagi turvalisem on teada, et Mossu lugu ka teisi hingi puudutanud. Usun hingejõusse. Usun ka kirjutamise jõusse - lugejad on mul aidanud "järje peal olla". Niiet, ei mingit sulgemist:)