04.06
Midagi on väga teistmoodi nende paari päeva jooksul, arstil käigust kuni tänaseni.
Üks asi on see, et Mozart tõesti kõnnib paremini. Olgugi, et ta paremat esijalga veel hoiab ning sellele kaua toetuda ei taha, on ta samm oluliselt vabam ja pikem.
Eile manustasin ka esimest korda Aili soovitatud toidulisandeid - NAF Five Stars Laminaze ja põletiku alandajat Devil`s Reliefi. Hommikuti 1 annus FB-d.
Laminiit pole endiselt täielikku kinnitust saanud, ootan veel teisi arvamusi. Aili aga arvas üsna veendunult, et tegu laminiitikuga ja seetõttu pole mõtet Laminaze andmisega oodata. Kuna kabjaluus on siiski muutused (õnneks on varbaluu täiesti õiges asendis), ei tee koostisosad talle ka mingit kahju, ikka vastupidi.
Oluline muudatus on aga minusse suhtumises. Me olime ennegi lähedased, aga... täna olin enne Theo treeningtundi ~4 tundi varem nad boksi ööst väljapuhkama lasknud. Viivitasin nimme talliminekuga kuni treeneri saabumiseni, sest Mozarti peanuppu tavapäraselt talliaknast vilksamas ei näinud. Sain aru, et härra pikutab ja otsustasin seda mõnu talle võimalikult kaua lubada. Haigestumise järel on ta boksis pikali maganud minimaalselt. Saan seda saepuruse selja järgi aru. Suures koplis magamiseks on ta tõenäoliselt liiga pelglik ja ettevaatlik vastandina Theole, kes mõnuga koivad välja sirutab ükskõik kus.
Kui lõpuks talli läksin, vaatas Mozart mulle pikaliasendist korraks otsa, ohkas südamepõhjast ("Ah, sina...!") ja sirutas end taas täiesti siruli. Silmad pani ka kinni. Seda pole mitte kunagi enne juhtunud.
Treeneriga püüdsime võimalikult tasa Theo kallal toimetada, et õndsa und mitte segada. Lõpuks, kui Theo valmis pandud, hakkasime muretsema et äkki ei tõusegi püsti.... Raputasin pisut müslit künasse. Raksti, olid saksal jalad all ja valmis uuteks töövõitudeks:)
Õhtul, kui ratasatrennist autoga mööda koduteed tulin, nägin oma laigulist hoogsal sammul võsast välja astumas. Mulle tere ütlema ja ninaga nügima. Ka seda pole enne juhtunud. Tavaliselt lihtsalt vaadati.
Eile manustasin ka esimest korda Aili soovitatud toidulisandeid - NAF Five Stars Laminaze ja põletiku alandajat Devil`s Reliefi. Hommikuti 1 annus FB-d.
Laminiit pole endiselt täielikku kinnitust saanud, ootan veel teisi arvamusi. Aili aga arvas üsna veendunult, et tegu laminiitikuga ja seetõttu pole mõtet Laminaze andmisega oodata. Kuna kabjaluus on siiski muutused (õnneks on varbaluu täiesti õiges asendis), ei tee koostisosad talle ka mingit kahju, ikka vastupidi.
Oluline muudatus on aga minusse suhtumises. Me olime ennegi lähedased, aga... täna olin enne Theo treeningtundi ~4 tundi varem nad boksi ööst väljapuhkama lasknud. Viivitasin nimme talliminekuga kuni treeneri saabumiseni, sest Mozarti peanuppu tavapäraselt talliaknast vilksamas ei näinud. Sain aru, et härra pikutab ja otsustasin seda mõnu talle võimalikult kaua lubada. Haigestumise järel on ta boksis pikali maganud minimaalselt. Saan seda saepuruse selja järgi aru. Suures koplis magamiseks on ta tõenäoliselt liiga pelglik ja ettevaatlik vastandina Theole, kes mõnuga koivad välja sirutab ükskõik kus.
Kui lõpuks talli läksin, vaatas Mozart mulle pikaliasendist korraks otsa, ohkas südamepõhjast ("Ah, sina...!") ja sirutas end taas täiesti siruli. Silmad pani ka kinni. Seda pole mitte kunagi enne juhtunud.
Treeneriga püüdsime võimalikult tasa Theo kallal toimetada, et õndsa und mitte segada. Lõpuks, kui Theo valmis pandud, hakkasime muretsema et äkki ei tõusegi püsti.... Raputasin pisut müslit künasse. Raksti, olid saksal jalad all ja valmis uuteks töövõitudeks:)
Õhtul, kui ratasatrennist autoga mööda koduteed tulin, nägin oma laigulist hoogsal sammul võsast välja astumas. Mulle tere ütlema ja ninaga nügima. Ka seda pole enne juhtunud. Tavaliselt lihtsalt vaadati.
Kommentaarid
Olime esimesel ülikoolisügisel kolhoosi abistamas. Meile anti ikka väga tähtsaid tööülesandeid. Näiteks hobune kätte, et sellega siis põllult kapsalehti lauda juurde vedada. Küsiti, kes on maalaps. Mina olin. Tõsi ju. Ei osanud hobuseid peljata ja asjatasin tähtsalt. Hobune aga ei arvanud sest midagi ja hammustas mind käsivarrest. Mitte just eluohtlikult, aga valusalt küll.
Ega ma seepärast pahane olnud, aga enam nende nina ette ei läinud.
Kui töö tehtud, kauplesin isaga kaasa hobust ära viima. Paaril korral tõstis ta mind ka hobuse selga või siis lubas vankrist ohje hoida. Suur ja rahulik hobu oli.