Kruusatee

Minu lapsepõlvesuve lõhn oli kruusateetolmune. "Avastasin" seda nädalavahetusel metsast tulles, pihk piibelehti täis.

Koduni oli veel jupp maad. Sammusime Bonhamiga lõõskava päikese käes mööda peaaegu valgeks tolmanud teed, teeäärsed lepad varje heitmas.

See jahune lõhn, ... kõrre otsas tilpnevad maasikad, plätude vahelt tolmuhallid varbad paistmas... puude vahelt paistev veesilm, kuhu ajutiseks jahutuseks sulpsata.

Asfalt sellist aroomi ei tooda ja seetõttu erilisi mälestusi ka esile ei kutsu. Kui... siis valusaid. Rattaga kukkumisi näiteks:)

Meenus, kui tore oli vihma korral vaadata suurte piiskade tolmulangemist, kuidas heledast sai tume ja õnarustest loigud. Seegi lõhn on unustamatu.

Huhh, jube hea tunne oli seda kõike mäletada!

Aga... vastupidiselt põuale on mul endal õige vesine periood:) Homme tehakse Mozarti haigele jalale blokaad, mis tähendab seda, et süstitakse haige piirkond täiesti tuimaks. See peaks andma ka selgust, et kas valu teevad need väiksed muutused kabjaluus või on asi ka õlalihastes. Niipalju ta röntgenfotode kohta mainis, et taolise vigastuse põhjuseks on pidev tugev põrutus, mis on jäetud korralikult väljaravimata ja koormusega jätkatud.

Dr Aibolit lubas seejärel ka täpsemat diagnoosi või siis edasist uurimist kas ultrahelis või muudmoodi. Mossu ise on alates eilsest vägagi reibas. Liigub hoogsamalt. Minu arvates on sellele oluliselt kaasa aidanud fakt, et ta taas julgeb pikaliasendis magada. Ta söandab seda teha küll vaid boksis, ent siiski - ta saab end korralikult lõdvestada ja energiat koguda. Silmad on tal igatahes taas naerused.