Nädala süda murtud
Päris ergastav oli täna poole ööni tööd teha. Klappidest tuli...Abba:) Väga sobiv camp taust mittejustniiväga meeldivatele tegevustele, muuseas. Kuidagi helge ja reibas, hoolimata mõningatest minoorsetest nootidest lõppeb kõik enamasti mažoorselt.
Üsna pika aja tagant tekkis omalaadne hasart üht süsteemi kirjeldades, üldist analüüsi tehes. Midagi pole teha - infosüsteemid, millega mul kokkupuude olnud, tunduvad esmapilgul kummaliste ja arusaamatutena. Samas peaksid nad mitmete teiste andmebaaside ja süsteemiosadega koostöövõimelised olema. Kui lõpuks puzzle kokku hakkab jooksma - see on äraütlemata hea tunne.
Aga eks ma annan endale aru, et taoline töö ammendab end paari aasta pärast. Lihtsalt, väikseid asju ei taha ja suured ehk saavad otsa:) Integreeritud metadata tundub huvipakkuv valdkond olevat... eks näis.
Tänases vestluses TB-ga tõdesimegi, et küllap üheks heaolutunde alustalaks ning enesekindlust süstivaks tegevuseks on inimesele tema igapäevane töö. Samas, arvestades Eesti mastaape on reaalsus see, et üsna raske jääda truuks ühele erialale. Mingil ajal tuleb tüdimus ja ammendumise tunne. Eriti kui tegemist n.ö rahutu ja innovatiivsust otsiva hingega. Paraku on meie haridussüsteem üles ehitatud (vähemalt minu õpingute ajal oli) üsna ühekülgselt. Üsna raske on leida õpitud eriala kõrvalt midagi muud. Selleks tuleb enamasti alustada taas õpinguid.
Ise mõtlen viimasel ajal järjest rohkem hobustega tegelemisele ja nende kasvatamisega süvitsiminekut. Väike salaplaan on... aasta-paari pärast võtta palgata puhkust ja minna 3-4-6 kuuks kaugele maale talliõhku nuusutama. Unistused on ju toredad asjad:)
Üsna pika aja tagant tekkis omalaadne hasart üht süsteemi kirjeldades, üldist analüüsi tehes. Midagi pole teha - infosüsteemid, millega mul kokkupuude olnud, tunduvad esmapilgul kummaliste ja arusaamatutena. Samas peaksid nad mitmete teiste andmebaaside ja süsteemiosadega koostöövõimelised olema. Kui lõpuks puzzle kokku hakkab jooksma - see on äraütlemata hea tunne.
Aga eks ma annan endale aru, et taoline töö ammendab end paari aasta pärast. Lihtsalt, väikseid asju ei taha ja suured ehk saavad otsa:) Integreeritud metadata tundub huvipakkuv valdkond olevat... eks näis.
Tänases vestluses TB-ga tõdesimegi, et küllap üheks heaolutunde alustalaks ning enesekindlust süstivaks tegevuseks on inimesele tema igapäevane töö. Samas, arvestades Eesti mastaape on reaalsus see, et üsna raske jääda truuks ühele erialale. Mingil ajal tuleb tüdimus ja ammendumise tunne. Eriti kui tegemist n.ö rahutu ja innovatiivsust otsiva hingega. Paraku on meie haridussüsteem üles ehitatud (vähemalt minu õpingute ajal oli) üsna ühekülgselt. Üsna raske on leida õpitud eriala kõrvalt midagi muud. Selleks tuleb enamasti alustada taas õpinguid.
Ise mõtlen viimasel ajal järjest rohkem hobustega tegelemisele ja nende kasvatamisega süvitsiminekut. Väike salaplaan on... aasta-paari pärast võtta palgata puhkust ja minna 3-4-6 kuuks kaugele maale talliõhku nuusutama. Unistused on ju toredad asjad:)
Kommentaarid