Õllesummer

Käisin kahel õhtul. Ühel päeval Jamesi ja Lamendi asju kuulamas ning teisel päeval Jaanika Sillamaa bändi Janis Joplini tribuuti.

Mulle väga meeldis Lauluväljaku ümbruses keev melu. Mehega telkide vahel jalutades ja niimoodi ühest helinivoost teise jõudes tõdesime, et kohati on tunne nagu kesköisel Manhattanil. Bleekers Street`il näiteks:) (Oh, tahaks sinna jälle ja jälle!)

Eesti muusikute konsentratsioon oli samuti ülitihe. Igale maitsele kedagi, midagi. Miks ka mitte?

Jaanika Sillamaa esitus oli selline et... siiamaani sipelgad jooksevad mööda selgroogu. Uskumatult dramaatiline, kandev, puhas vokaal. Teda ja temaga koos musitseerivaid instrumentaliste kuulates tabasin end korduvalt mõttelt, et Eesti muusikud ja lauljad mahutavad end oma tasemega vabalt maailma mastaapidesse. Miks aga ei suuda seda teha produtsendid ja muusikakirjutajad? Niikaua kui raadioeetris lastakse jura, siis pole ka erilist lootust olukorra paranemisele. Diletantide tase müüb, sest mingi valemiga õnnestub neil end turundada...
Kahju jah.

Enne kui alkomeeter lubas kodu poole asutada, jõudsime manustada täiesti maitsvat armeenia šašlõkki, Reval Cafe erinevaid kooke....mmm kui head (eriti Toscana kook) ja mandleid ja maasikaid ja.... Mõnus küllastumise tunne kõigest kestab siiani:)

Täna püüdsin võrkkiiges lugeda Umberto Eco`t... no aga ei saa ju, kui üsna minu läheduses, teispool aeda olid istet võtnud rebasemammi koos kutsikaga. Maal elamine ei soosi raamatute lugemist. Absoluutselt...