Sahkari talu

Mind lähedamalt tundvad inimesed teavad, et kipun kõigega süvitsi minema. Ka tööga. Sestap on mulle otsusehetk - töökohavahetus - alati raske. Pole seda ka just sageli teinud, pigem paikselt kui kahepaikselt. Tõttöelda pole ma end kunagi eriti säästnud ja otsinud mugavat äraolemist. Lihtsalt, hommikune varajane ärkamine töölemineku eesmärgil tundub suhtkoht mõttetu, kui sinna lihtsalt munema/suhtlema või arvutimänge mängima minna. Mu viimane töökoht on võimaldanud kodus töötamist, kui pole koosolekuid ning kohtumisi. Iseenesest ju tore, et ei pea hommikustes ummikutes stressama ning saad töötada harjunud keskkonnas, kodukontoris, samuti saan silma peal hoida meie mittejustväiksel majapidamisel. Ent... "kurat, teadagi, peidab end detailides":) Minu kodutöö komistuskiviks sai alul kindlasti fakt, et ei osanud oma aega kuigi hästi jagada. Püüdsin kolleegidele olla võimalikult kättesaadav ning niimoodi õigustada oma kodutööd. See tähendas seda, et hommikutunnid möödusid märkama

Theo on varsana põdenud raskekujulist kopsupõletikku, mistõttu teda vahest piinab hingeldustõbi - rahvakeeli teatud ka puuslaki või emfüseemina. Inimestel on analoogne haigus astma. Haigushoo võib vallandada mingi allergeen - tolmune hein, tolmav allapanu (okaspuu saepuru). Theol on mingi seos siiski ilmastikuga - kui õhu niiskusprotsent ülikõrge, siis ta ka "kõhuga hingama" hakkab. Õnneks on seda juhtunud harva - s.t seda et enamasti on haigus peiteseisundis ning ei sega teda nautimast täisväärtuslikku hobuseelu koos uljaste galoppide jms-ga. Samas on haigushoo võimalus alati olemas, sest RAO on ravimatu. Olukord on hobuse jaoks kehv kui ta seisab tammudes kohapeal ning kere vappub hingamise rütmis, kõrvad on üldjuhul pealigi ning võib kaasneda ka isutus. Õnneks isupuudust Theo puhul pole täheldanud. Kuidas olen Theod aidanud n.ö esmaabi korras? Üsna teada-tuntud meetodidega, aga ehk mõned nipid lisaks:) hoian teda võimalikult pikalt värskes õhus (oleneb ka ilmast, sest näit

... sest pidutsesid pikalt nagu nooruses on kohane:) Ootan siin Sinu ja Mari ärkamist, et kingiga üllatada. Minule oled Sa üks suur kingitus läbi elu. Palju õnne ja julgust edasiste valikute tegemiseks! Heh, kallis oled... Koos vanaisaga aasta tagasi

Nädal on möödunud tšaardaši rütmis, osalt peatsest töökohavahetusest tingitud töökiire suhtes ning osalt ka isikliku elu hõivatusest tingituna:) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Panen kirja pea nädalase hilinemisega sepa külaskäigu. Mul on hea meel, et kohtusime Tapsaga (Tapio), kes hariduselt hoopistükis ehitusinsener, ent kes mingil ajal pöördus täiesti "hobuusku". Ühel päeval ta lihtsalt mõistis, et hobused on tema jaoks tähtsam kui hoonete ehitusjärelvalve. Tapsa hobulugu algas sellest, et ta hakkas ratsatundides käima... kokkupuude kujunes vajaduseks ning nii treenis ta üksvahe suisa iga päev, mis tipnes osalemisega Soome meistrivõistlustel, kus ta väga hästi esines. Siis tulid juba oma hobud ning ühel päeval tekkis vajadus sepatöö oskuste järele. Soomes ja ka Eestis on professionaalsete seppade põud. Vahest venivad järjekorrad kuupikkuseks, ent kui hobul viletsad kabjad, pole vahest võimalust oodata, seda enam kui enamik Eesti seppasid ravi- ja profülaktikag

Üks omadus, mida ma hobude puhul olen täheldanud ja mis tasub ka inimelus järgimist, on õpitav usaldamine. Nii näiteks usaldavad koerad mind enamasti - nad jälgivad mind ja mu reaktsioone ning kui nad hädas on, pöördutakse abi saamiseks minu poole. Aga ma olen neid ka kutsikast peale kasvatanud ning aeg on olnud piisav tundmaõppimiseks ning usalduse tekkeks. Olen siin kirjutanud, et enne kui Theo ja Mozart meie "karja liikmeteks" said, käisin ligi 3 kuud Kurtnas hobude eest hoolitsemist õppimas. Theoga puutusin väga sageli kokku, viisin talle ikka porgandeid ja leiba... julguse kasvades käisime ka paaril korral koos käekõrval jalutamas, tõin teda koplist talli jne jne. Ja ikkagi oli tunda, et ma talle suhteliselt ükskõik olen... Endamisi lootsin, et olukord paraneb momentaalselt, kui nad meile elama asuvad ning kokkupuude nendega mitmeid kordi päevas. Tegelikkus oli aga selline, et loomulikult nad kogunesid õhtuti talliukse taha sisselaskmist ootama ning sörkisid sabas kui vi

Ootame endiselt Theo järjekorda algratsastusse suundumiseks, ent egas me seetõttu õppele käega pole löönud. Nädalavahetusel tegin siis teoks väikese takistustrenni. Küll "käekõrval", aga siiski. Tegelikult pole see Theole päris võõras asi - nimelt olla ta Kurtnas olles vabahüppeid teinud juba ka 120 cm takistuse üle... No aga meil läheb sellise kõrguse tõstmiseni veel pisut aega. Kõigepealt peavad olema 2 tingimust täidetud: hüppetunnel (vaja kõksida jooksukoplisse mõned vaiad ja lindid ning sinna takistus ehitada) ja perenaise kindlus, et madalamad kõrgused pole hobule vastuvõtmatud. Aga jah, möödunud laupäeval turnisin pisut mööda metsaalust ja leidsin sealt "keskkonnasõbralike inimeste" poolt jäetud autokumme. Veeretasin paar tükki siis koplisse ja rajasin algatuseks umbes 30 cm kõrguse "takistuse", et lihtsalt üle sammumist harjutada. Eks metsateedelgi ole seda juba praktiseeritud, sest pärast suuremaid torme ikka juhtub, et mõni puu ristseliti üle tee

Olen leidnud omale pikaks laupäevahommikuks uue "altari" - ahjusuu. Saalituba oli täna kaunis jahe, niisiis vedisin tugitooli tulele lähemale ja nüüd ma siin jalad keras konutan, seltsiks läpakas ja kõlaritest Pingipoolikult saadud Adiemus . Mõtlesin hommikusi toimetusi tehes imetlevat oma mehe peale.... et kui palju ta jõuab - kõike ilusamaks ja paremaks muuta. Vahest on mul hirm ta tervise pärast, pidevalt lühikeseks jäänud ööd...sõidud ühest Eesti otsast teise, siis kodused toimetused. Kust ta küll võtab jõu ning energia? Väidetavasti minust ja kodust....siinkohal tunnengi end vahest mannetuna, sest kui olen ise väsinud, vot ei suuda mind ükski vägi sundida head nägu tegema. Nagu eilegi. Õnneks olin küll üksi, end client acceptance testidelt saabudes olin surmani väsinud, suutsin vaid hobud talli viia ja magasin jutti kohe paar tundi järjest. Kuna ka poeg oli hoopistükis Tartusse sõbratari juurde kulgenud, lubasin endale täielikku väljalülitust ning rahu. Aga tema.... ü

Olen täheldanud, et juba mitmendat sügist järjest kuni lumetulekuni "ilmuvad" mu plaadimängijasse W.A.Mozarti klaverikontserdid ja ikka mu lemmik-Mozarti-interpreteerija, Friedrich Gulda, esituses. Samu kontserte on mul õnnestunud kuulata ka Kalle Randalu elavas esituses. Hoopis teine "käekiri", ent ääretult tundlikult ja suure respektiga temagi poolt esitatud. Fr. Gulda seevastu on mu meelest ääretult jõulise ja sügava klahvilöögiga, kohati tekib tapva heli efekt:), nii vahedalt lõikab.... Ükskõikseks ta esitused kohe kindlasti ei jäta. Sobrasin Youtubes ja leidsin ka oma kunagise lõpueksami pähkli üles. Kummaline oli seda nii paljude aastate tagant taas kuulata. Olen teost küll Klassikaraadiost või mujalt kuulama juhtunud, ent nii üksipulgi mitte. Huvitav kogemus igatahes. Teada enam-vähem iga "käiku" ette. Muidugi mitte nii dramaatilisi pause...ent pisukese uhkusega pean tunnistam, et sain ka mitte kehvasti hakkama. Mäletan, et komisjon igatahes aplod

Olen mitmeid kordi alustanud ja pooleli jätnud Sellest Maalist kirjutamise... Täna öösel oli kinkija mu unenäos, võtsin seda kui märki ja püüan nüüd loo kirja panna. Kõik toimus ammu-ammu... peaaegu 15 aastat tagasi :) Pidasin Kukus paari sõbratariga oma 25-ndat sünnipäeva kui nagu maa-alt ilmus minu ette mees, kes väitis mind ammu tundvat. Võtsin seda kui abitut lähenemiskatset (olin selline ülbe bitch tollal:) ja palusin tal lahkuda, ent järjekindlalt väideti, et peab teada saama, kust ma pärit olen ju kus me võinuksime kohtuda. Noh, teatasin siis et kust... selle peale laksas mees endale vastu otsmikku ja hakkas rääkima lugu . Et kuidas ta x mõisas suvel restauraatorina töötas ja kuidas ta kord metsavaheteed mööda järve äärde suundudes kohtas üht piigat, kes rattaga talle vastu tuli, vilistades laulujuppi ja samal ajal trikood vastu heina kuivaks peksis:) Noh, see piiga olin mina. Mäletasin uduselt, kuidas keegi mees mind kinni pidas, järve äärde teed küsis ja veel mingit kummalist

Kogu nädalavahetuse veetsime internetivabalt, kuna reedene torm väänas wifi taldriku valesse suunda. Minu kui netisõltlase jaoks, oli see raske katsumus:) Paar korda päevas ikka kiigata vaja või siis mingit fakti otsida... või näiteks, kuidas täpselt bubertit teha (Sjgellle!). A katusele olukorda uurima ei jaksanud meist kah keegi ronida. Aga torm oli vägev! Juba pärastlõunal, umbes kolme paiku, pidasin targemaks hobud sisse kablutada - tekid olid neil küll üll, ent tormi undamine oli nad parasjagu ärevaks teinud, vihm piitsutas samuti järelejätmatult. Abikaasa alarmeerisin töö juurest appi, kuna hobuste söödalt hakkas kate vägisi ära lendama. Jah, kuna talvel on hobudele vajalikku kvaliteetheina suhtkoht raske leida (vähemalt eelmisel talvel olime hädas), siis tellisime seekord kogu heinalaadungi korraga. Kokku siis 30 tk 300 kg-st heinarulli. Üks hobune sööb keskeltläbi 20 kg heina päevas... Heina ladustasime talli kõrval asuvasse müürivahesse, ent katuse asemel olime sunnitud ko

Kolleeg pakkus mulle oma kahte vesikilpkonna koos akvaariumiga. Vett tuleb vahetada tema sõnul iga kahe nädala tagant, termomeeter ja filter olevat akvaariumis olemas. Kala pidavat aegajalt toiduks tahtma... Ise tahab ta nende pidamisest loobuda, kuna kassid pidavat neile liiga tegema kui pererahvas kodust eemal. Leidsin nende kohta materjali ka guugeldades, ent hea oleks kuulda arvamusi. Niisiis, kas kellelgi on nende olevustega kokkupuudet? Kuhu peaks olema paigutatud akvaarium - kas valguse kätte ja sooja? Kas võib neid ka aegajalt põrandale liikuma lasta? Kui kauaks jne? Ühesõnaga, igasugune info teretulnud, sest reptiilidega (nii neid vist kutustakse:) mul pidamise kogemus puudub...

Pärast seda kui hobud taas öisel tallirežiimil, olen hakanud umbes ööhakul veel nende juurest läbi astuma. Osalt seetõttu, et Bonzo teab - luban ta korraks aiast välja ja osalt sellepärast, et panna mõni hangutäis heinu veel ööseks sõpradele ette. Lugesin targast raamatust, et hobude magu on "ehitatud" nii, et söömise vaheaeg tohib olla maksimaalselt 9 tundi... Peaelgi on talveperiood tulemas ning nahaalust rasvkude vaja arendada:) Igal juhul - poistel on juba mõnusalt tihe karvastik seljas ning kõhud hakkavad kah järjest ümaramaks minema. Ja muidugi on taoline õhtune väljaskäimine ülimalt toniseeriv vaheldus raamatutele, ja arvutile. Seni on hobude ja kaukaaslase vaheline omavaheline suhtlemine olnud üsna "nugadel". Näha oli, et nad Bonhamile tohutut huvi pakuvad, ent samas püüdis ta neid pidevalt ehmatada - hiilis vaikselt aia taha ja hakkas täiest kõrist pahandama. Hobud perutasid ja nii oli tal hetkeks lõbu laialt. Olin teda selle eest noominud, ent üsna tulem

Ma ei pea end "kellainimeseks" - et kell peab kindlasti käe peal olema aksessuaarina või ajanäitajana. Enne Seda Kella pidasin ajaarvestust omal moel, kas piipari pealt vaadates (oeh, olid ju ka sellised vidinad kunagi!), mobla pealt või siis vastutulijalt abi küsides. Nii ei pidanud mu eelmised kellad ka kuigi kaua vastu, sest rikkimineku järel ma nad lihtsalt hülgasin või teisel juhul, kaotasin ära:) Aga see kell on eriline... Sain ta kingituseks oma abikaasalt 1997.a Jõulude paiku. Aeg oli meie perele väga raske 30.septembril toimunud tulekahju tõttu, milles sõna otseses mõttes paljaks põlesime. Ega ma aega, kui sellist, jõuludeni väga hästi mäletagi. Veetsin ju enamuse ajast haiglas poja kõrval. Aga igatahes detsembris olime kõik taas õnnelikult koos. Mees helistas mulle töö juurde ja kutsus mind lõunale. Kui ta šampust tellis, läksid mul silmad suureks, et mis nüüd siis... No ja siis ta mulle karbikese kellaga pihku poetaski... et ta sai töö juures preemiat ja... Olin

Sel nädalavahetusel leidis aset siis iga-aastane Horseshow. Eelmisel aastal käisin seal vaid treeningu ajal - ei mäletagi miks põhivõistlusele ei jõudnud - seega, võrdlusvõimalus puudub. Mõned tähelepanekud ja teadasaamised, mida hobuinimesed minuga jagasid: Show avanud "hispaania ratsakool" jättis mulle küll esialgu efektse mulje, ent kahjuks selgitasid asjatundjad et koolisõiduelemente sooritanud valge hobune tegi show peamiselt iseseisvalt, kontakt ratsanikuga oli üsna nullilähedane... Pealegi teadsid "lavatagused" sahistada, et hobu tervislik olukord olla nii kehvakene, et kaaluti suisa loomakaitsjate teavitamist. No vot ei oska kommenteerida... juhul kui nii, siis mu põlgus selliste looma kommertseesmärkidel kasutajate vastu vaid süveneb:(. Pean silmas igasugu tsirkusi jms. Aga friisi täkk oli ikkagi võimas - pikk must lakk ja kaitsmete vahelt välkuvad jalatutid - justkui puudel Artemon. Punane lehvike hobu sabas või lakas, mida mina pidasin "beibetamiseks

Kuidagi romantiline meelestatus täna - tahaks kaminatuld, küünlaid, mahedat muusikat ja käehoidmist. Selle asemel pean minema "konni suudlema". Olgu mul siis üks kena meloodiagi tänases päevas kaasas (äkki kellelgi veel samasugune tuju?) - Elton John The One. Mnjah, Pipina tunnen end - loen endale ise õhtust muinasjuttu jne. Täiskasvanuks olemise rõõmud. Kuulu järgi seda lugu ta Tallinna kontserdile ei esitanud, ometigi on see minu meelest üks kaunemaid ballaade ta sulest.

... selline küsimus ongi. Kui nii, siis minul igatahes väga kurb. Pole teist nii ehedat ja loetavat radikaali siin blogosfääris kohanud. Olen kindel, et alias Nirtist veel kuuleme.

Hähh, tänane päev polnud just meeldivate killast. Seda just töises mõttes. Projekt ei arene päris selle kiirusega nagu vaja. Nagu ikka, kui nõuded muutuvad, ent tähtajad lähenevad. Ja sina ole see fleksibiil/debiil, kes hundid söönud ja lambad terved hoiab. Oehh, läksin õhtuhämaruses Bonzoga metsa närve kosutama. Mõjus küll... Oi, mulle meeldib hämarduv mets, täis salapära ja tuuleiilides värisevate lehtede sahinat. Saabunud on mu lemmik sügisene hetk, täis värve ja maas kahisevaid lehti, milles nii mõnus sumbata. Istusin tormiräsis murdunud kase tüvel ja kuulatasin vaikust... Bon ragistas kusagil eemal võpsikus, ent ta oska nii kuradi hästi mu meeleolusid tabada. See ilmneb kasvõi selles, et kui ma kuidagi omadega longus olen, ilmub ta koheselt esimese vile peale. Maa-alt nagu mõni dzinn:) Nõnda tänagi, viuh! ja kohal, lohutavalt korraks üle põse limpsates. Ja hobud testisid tänase vihmase päeva puhul oma uusi Eskadroni tekke. Mõlematel helesinised. Peterburi 3A, muideks, on soodukas

Tekitan veel ühe alajaotuse blogisse: nimelt "loomade esmaabi". Olen isegi hädas olnud, püüdes kergemate vigastuste puhul hobuseid või koeri aidata. Samas on käepärast infot üsna vähe netis leida... Püüan niipalju kui mul kogemusi ja kokkupuudet kergemate probleemidega, siia üht-teist jäädvustada. Paar päeva tagasi Theo`d koplist talli viies, märkasin et ta paremast silmast on vallandunud äge pisaravool. Teine silm oli kuiv. Kui tallivalgusesse jõudsime, otsustas ta silma üldse kinni panna - kerge paistetus oli samuti. Kuna praegusel aastaajal on puude võsud ja lehed eriliselt hästi mekkima hakanud, siis võis oletada et poiss kaelkirjakut mängides oksaga kergelt silma kriipinud või siis mõni muu praht või prügi silma läinud. Igatahes - sain Ritalt väga hea salvis : for Pink Eyes. Tehtud vaseliini baasil, süstlakujulises tuubis, ent soovitan siiski puhta sõrme peale törts lasta ja see siis hobu silmalau (sisemise) peale kanda. Kergendust tõi see salv, muideks, momentaalselt. M

Hobused on muusikavideodes ilmselt kõige rohkem kajastatud loomaliik. Muidugi, nad seostuvad ju vabaduse, edasiliikumise, metslase hillitsemisega partnerluse ja koostöö nimel:). Graatsia segatud lihaste mänguga. Kui mõtlen muusikaliste hobuvideode peale, siis meenub kindlasti Tina Turneri Simply The Best , Led Zeppelini The Rain Song (selline naljakas video, kus Robert Plant hobuga mööda roostikku paarutab:) ja Steve Vai Bad Horsie... Ja muidugi ka eestlaste oma hobuse ja vabaduse lugu "Põgene, vaba laps" Viimsest Reliikviast. Reedan ühe saladuse: ka minu hobud on olnud ühe muusikavideo tegelasteks. Olles vaid vaevalt kuu nende omanik, tehti selline armas pakkumine ja nii nad nüüd kauni laulu saatel kappavadki. Paraku on tegu jõulumuusikaga ja vananaiste suve raames ma seda veel üles ei riputa, ent ajakohasuse saabudes kindlasti;-) Minu absoluutne hobutemaatikaga seonduv muusikaline lemmik on Gino Vanelli poolt esitatud Wild Horses. Selles videos hobust füüsiliselt üldse ei

Ideaalne laupäevahommik minumoodi veel aasta tagasi nägi välja nii: hiline ärkamine, kohv tõmbama, hommikusöök ja pikk mõnulemine voodis, ühe silmaga telekast naistekaid kiigates. Täna tabasin end mõttelt et täisväärtuslik hommik on minu jaoks juba ammu teistsuguses vormis ja mõõtmes. Ärkan harjunult(!) vara, umbes kaheksa paiku - esimese asjana lasen Bibi õue, siis kohvi jooksma (mitte ise ;), dressid selga ja talli. Kabjakaapsude ja mühatuste saatel segan kaera-müslisegu valmis ning sel ajal kui seda kahe suupoole poolt manustatakse, kannan heina ette, koristan pabulad ja harjan hobudelt öötolmu maha. Lakad sirgu ja - koplisse sammu marss! Kui hobud koplis, lükkan elektrikarjuse järgi, toidan koerad ja kui ilm vähegi lubab, võtan kohvitassi näppu ning suundun hobude juurde. Istun kivi otsas, vaatan kuidas nad mind silmanurgast jälgides järjest lähemale ampsavad ja tunnen end....tohutult õnnelikult. Loodus, vaikus - Õnnis! Sõbrad-tuttavad on sageli küsinud, et miks otsustasime linn

Uhh... oli see vast kontsert! Elamus seinast-seina... Üks on minu jaoks nüüd selge - proge on selles bändis ainult klahvpillimängija Jordan Rudess, ülejäänud on kõik metal:) Kontserdipaigale jõudsime üsna täpselt, seni tegime linnas aega parajaks mõnusa õhtusöögi ja drinkide saatel. Pojale turgatas uitmõte külastada Helsinki juuksurit, mis asus pubi läheduses. Mõeldud-tehtud, 30 EUR-i ja ülelahe frisuur olemas. Jäähalli esine oli paksult rahvast täis, see pani meid taaskord ahhetama soomlaste muusikakultuuri üle. Kui Steve Vai kontserdile Rock Cafes saabus vaevalt täismaja, siis Dream Theater`iga vaevalt et Saku Suurhalli põrandaesinegi täis saaks. Publik oli valdavalt musta riietunud, maskuliinne ja noorempoolne. Naisi oli silma järgi ~20 % , minuealisi märkasin fuajees istudes mööda voorivat 3-4. Kohad õnneks olid suhteliselt talutavad - lavale vaadatuna vasak rõdu, küll üsna üleval, ent sound oli hea ja pealegi ei täitunud rõdu esimene rida ning nii saime kogu kontserti jälgida ko

Täna õhtul siis algab Helsinkis Dream Theater`i Euroopa tuur. Õnnestus saada piletid, ent paraku mitte põrandale. Loodan head kontserdielamust - eks näis siis milline set list , praegu on igatahes põnevus üleskruvitud. Foorumist leidsin, et Montrealis esitasid nad järgmisi lugusid: 1. Constant Motion 2. Panic Attack 3. Blind Faith 4. Surrounded (extended) 5. The Dark Eternal Night Keyboard Solo 6. Lines In The Sand 7. Another Day 8. In The Presence Of Enemies -------------------------------------------- 9. Shmedley Wilcox: I.Trial Of Tears II. Finally Free III. Learning To Live IV. In The Name Of God V. Octavarium (Razor's Edge) Kui nad sama kavaga Helsinkis, siis peaks kuulamist ja vaatamist kõvasti olema. Eks näis;-)

iqeZvgAwSi

Naljakas sõnaühend, mida kõik kokkuleppeliselt teavad ja millega üheselt seondub kooliaeg. Vähemalt mulle. Ilmselt mäletataksegi oma esimest pinginaabrit ja siis keskkooliegset. Harvem on nad üks ja sama isik. Ei mäletagi asjaolu, kuidas me keskkooliklassis ühte pinki istuma sattusime, vist põhikoolijärgse pereheitmise tõttu, aga jah - istusime koos kogu keskkooli aja. Jagasime üksteise rõõme ja muresid, olime ka üsna hästi kursis üksteise saladuste ja maailmadega, ent... siiski kuidagi kauged kui tagantjärele meenutada. Igatahes, pärast keskkooli lõpetamist oli me läbikäimine pigem põgus. Läks kuidagi nii. Klassikokkutulekute ja juhuslike kohtumiste läbi küll sattusime lobisema, ent pealiskaudselt. Lähedasem kokkupuude sai osaks ~1,5 aastat tagasi kui Jõulude paiku saime kurva teate oma klassiõe lahkumisest. Jõuluaskelduste tõttu oli vähestel võimalus teise Eesti lotsa matustele sõita, ent meil see õnneks oli ning niimoodi me üheskoos karges talvehommikus Lõuna-Eestisse kulgesime. Ol

Loomapidamisega kaasnevad paratamatult omad hirmud ja kohatine abitustunne. Siis kui loomake ilmselgelt haigustunnustega, ent käepäraseid abisamisvahendeid vähe või puuduvad üldse. Kõige hullem kui taoline olukord juhtub öösel... siis pead suutma ise olukorra tõsidust hindama, vastasel juhul ning loomaarsti ilmaasjata üles ajades võid rikkuda edaspidise kliendisuhte... A la on mingi hüsteerik, kes ööl ja päeval häirekella lööb:) Terve eilne päev ladistas sadada ning hobud olid õues, ilma mantliteta - käisin neid aeg-ajalt kiikamas, kõik tundus ok olevat - nosisid rohtu süüa. Päeval kolme paiku otsustasin nad siiski talli viia, sest mingeid märke ilma selginemisest polnud. Tõmbasin kaabitsaga suurema vee neil seljast maha, kuivatasin rätikuga näod ja lakad ning panin fliistekid selga. Hobud jäid rahulolevate nägudega kaera ja heina jõhverdama. Kui pinginaaber koos tütardega saabus, läksime neid õhtul seitsme-kaheksa vahel uudistama. Mõlemad hobud köhatasid nii sagedasti, et polnud kaht

Ehh, mõjub hästi! Ja nüüd... tube koristama:)

Magasin halvasti, ilmselgelt halbade emotsioonide tõttu, mida veel eile õhtul üleskiskuma hakkasin. Aga ju siis oli mul vaja taas kõik tulekahjuga seonduv "läbi käia". Kõige rohkem häirisid mind mu enda emotsioonid - oli siis mul tõesti vaja seda õnnetut koeralugu torkima hakata! Minu jaoks oli muidugi peamine põhjus - maaslamajat ei lööda! Et siis... minu arvates poleks vaja lugu teha inimestest, kes hetkel õnnetuse, katastroofi vms üleelanud. Vahest on parem sekkuda sekkumatult... kui pole päris kindel kõiges, mida see enesega kaasa võib tuua. Katrinil oli oma esimeses kommentaaris õigus, näe tulebki kõik mulle endale tagasi. Tuligi, süümekate ja eilse emotsioonide pohmelli näol. Muidugi ma teadsin, et taoline postituse pealkiri Blogtrees tähelepanu pälvib. Kuum teema ju... niiet taas bumerangi efekt. Aga kuidagi väga nadi tunne on praegu Katrinit Blogtree väravas näha kui ristilöödut kõikide SL Õhtulehe pattude eest... sest Katrin sai oma kommentaaridega sümpaatseks. Ja i

"...Teate, mida arvab sellest üleskutsest meie lehe juhtkond? Sain sellest teada, kui soovisin meie lehes arvamusküljel üht-teist kirja panna, aga mulle öeldi, et las olla - sest ilmselt on "Sügisball" soovinud selle üleskutsega oma filmile vaid reklaami teha. Selline arvamus siis. Ja veel öeldi nii: enamik end sellesse listi lisanud ületaksid SL Õhtulehe uudisekünnise vaid siis, kui nad troska alla jääksid vms..."" Ega ma eriti lehti loe... ja üldse püüan end ka muust ajakirjandusest distantseerida. Mul on selleks üsna mõjuvad põhjused - olen aastaid sõbrustanud inimestega, kes tabloidide "maiuspaladeks" ning tean osalt, kuidas taolised "uudislood " ja nupukesed valmivad. Teiseks põhjuseks vast sügav isiklik solvang, mis ajakirjanduse poolt mu perekonnale osaks sai aastaid tagasi. Nüüdseks vast on kõikvõimalikud kohtulood ning "kodanikualgatused" (Õhtulehe väljend) pisutki fabritseeritud ja kontrollimata faktidega "nupukesi&q

... töönädal koheselt läbi saamas. Vaid üks väike asjake veel õiendada. Igal juhul võtan nädalavahetusel ette ammuplaanitud tegevuse - oma plaadimajanduse korrastamise. Olen neid siiani täiesti süsteemivabalt ladustanud ning pruugib vaid üks melomaanide võõrustamisõhtu mööduda, kui kõik plaadid valedes karpides või sootuks hunnikusse vedelema jäävad. Niisiis, tahan väikse indekseerimis/struktueerimissüsteemi juurutada:) Leian, et vaev on seda väärt. Kindlasti kavatsen ka mõned mõnusad tunnid veeta Julia Kristeva seltsis. Ostsin just tema Jälestuse jõu. .. Pisut sirvisin juba eile. Põnevad taaskohtumised ootavad samuti ees: Mari astub läbi ja laupäeval on oodata mu keskkooliaegse pinginaabri külaskäiku. Oleme otsustanud "aja maha võtta" saunatades, veinitades ja uuendusena - hobude koplist kojutoomine:) Niiet, on keda ja mida oodata.

Käilmasolevas projektis oleme lahendanud tarkvara testimise kasutajapoolsete testrühmade mehitamise abil. Miks nii? Eelkõige seetõttu, et infosüsteem hõlmab erineva äriloogikaga valdkondi (esineb küll süsteemseid kordumisi töövõtetes, ent töösisu on erinev) ja kuna asutuses ei suuda keegi tsentraalselt detailset informatsiooni hallata, ongi parim ja efektiivseim lahendus suhelda otse lõppkasutajaga. Seoses sellega ei ole ka uuele tarkvarale üleminek liiga järsk, vaid sujuvalt toimub koolitus/ selgitustöö ning vead ja mittevastavuste väljaselgitamine käsikäes. Pingeline, ent kasulik mõlemale poolele (arendaja vs lõppkasutaja). Inimesed on erinevad, see ju teada-tuntud tõde. Erinevus väljendub ka uue tarkvara adapteerimisel ja kohanemisel sellega. On heas mõttes uudishimulikke, kel uus seostub eelkõige sõnade "vaheldusrikas" ja "põnev". Ent loomulikult on ka kasutajaid, kelle jaoks uuendused "tüütud" ja "mõttetud". Et vot kus ma enne Exceliga tegi

Oli aegu, kus töö oli mulle vaat et olulisim päeva osa. Ilmselt seondus see enese ülestöötamise vajadusega, samas ka ministeeriumist saadud teadmisega et kui mina seda asja ei tee, siis keegi teine samuti mitte. Mul olid sellest suurest "vastutusekoormast" tihtilugu unehäired ning sügav depressioon. Muidugi kaasnes sellega ka ülimalt rahuldustpakkuvaid hetki, sest taolisi ebainimlikke pingutusi pälvis siiski ka tööalane edasiminek, küll teosammul, ent siiski. Neist hetkedest sain toitu edasiminekuks kuni ühel päeval tundsin, et lagi on vastas. Mõnes mõttes on mul hea meel, et vaid aasta hiljem on võetud teema taas üles . Ent samas tean ka kuivõrd liivahääbuv see üsna pea on. Noh, kirjutasite siis kirjutasite - karavan liigub ikka edasi, sama mõttetult sebides ja ümber oma telje pööreldes. Vastukaaluks argumenteeritakse müstilise SIVAKi ja küberkaitsekeskusega, samas kui kompetentsi ministeeriumi tasemel jagub vaid oma töötajate helpdeski laadseks tegevuseks ning arvete kooskõ

Tänane vihmane õhtupoolik äratas taas kokkamise soovi. Tavaliselt valmistab õhtusöögi abikaasa, mina askeldan loomadega. Aga jah, koorisin ja keetsin kartuleid, küpsetasin kotlette ja tagatipuks korjasin veel puude alt õunu ning tegin mannavahtu. Tuli selline tuhin. Igal juhul poeg sõi ja kiitis. Lobisesime päevasündmustest ja muust tühjast-tähjast. Taldrikud tühjenesid üsna kiirelt. Kuna koertel on käes karvavahetus, püüan neile vähe rammusamat ninaesist anda. Erandkorras said mõlemad kutsid loa kööki tulla, söötsin neile terve suure saia odava pasteediga sisse. Ikka nii et pool Bibile ja pool Bonzole, üks istus ühelpool mind ja teine teiselpool:) Üldiselt eelistab Bonzo süüa oma portsjonit uhkes üksinduses, vargsi ümbrust silmas pidades. Ja hoidku Bibi end parem heaga ohutusse kaugusesse! Huvitavalt jah, koerad ei soovi oma söömaklubisse seltsi: ) Hobused seevastu on tunduvalt sotsiaalsemad. Kuna karjamaahein pole enam teabmis rammus ning toitev, püüan alati koplist sissetoomise ajak

Pean end muusikaliselt uudishimulikuks inimeseks, sestap kuulan alati huviga mulle soovitatud või ise leitud uut žanri, interpreteeringut, solisti jne. Palju uuemaaegset muusikat on niimoodi jõudnud minuni läbi poja ja ta sõprade ning nooremate kolleegide. Otseloomulikult pole mulle märkamatuks jäänud blogosfääris aeg-ajalt kajastuvad Ooperiklubi tegemised. Taoline klubiline vorm on juba iseenesest põnev. Kunagi sai ka oma lähikonnas sellist mõtet (mitte küll ooperi, vaid proge) heietatud, ent polnud piisavalt eestvedajaid ning nii see soiku jäigi. Ooper on minu jaoks veel suhteliselt terra incognita . Ometi sai lapsepõlves erinevaid ooperiaariaid nii koduselt grammofonilt kui telerist kuulatud/vaadatud. Nii nagu enamikus Eesti kodudes, kuulasid ka minu vanemad lummatult Georg Otsa, Hendrik Krummi, Tiit Kuusikut... Mul on kuidagi eriliselt meelde jäänud Georg Otsa poolt lauldud Rigoletto aaria ... filmis, kus ülikud ülbete nägudega ümber tema ja ta anub neid, et nad annaksid tagasi ta

Asjadekultust on viimastel aastatel järjest enam ja enam materdatud, vastukaaluks tarbimishullusele. Mine tea, ehk lähen vooluga kaasa, olles mõne aja pärast veendunud asjade vastane ning pean silti "Ilusad asjad" mõttetuks väikekodanlikuks ja sentimentaalseks pahnaks. Aga hetkel jah, eks elu jooksul ole end ümbritsetud mõningate asjakestega, milles igaühes hõõgumas mälestus... kuni lõhnade ja häälteni välja. Sestap tekitangi blogisse uue teemade alajaotuse - leian et sinna koondatavad asjakesed märkimist väärt. Pildilolev sõrmus on mu vanemate soovikohaselt ostetud Horvaatiast. Kui lõpetasin ülikooli, andsid vanemad mulle üle ümbriku palvega, et kingiksin endale sõrmuse. Tõttöelda pole ma just suur ehete austaja, aga kuidas sa ikka vanemate soovile vastu hakkad:) Niisiis, jalutasin mööda Dubrovniku vanalinna ja imetlesin poleeritud tänakive, kitsaid tänavaid koos hubaste äridega ning äkitselt paelus mind ühe juveelipoe vaateaknal just seesama sõrmus. Äravahetamiseni sarnan

Kogu nädal on kulgenud kiires tempos orbiidil tall-kodu-linn-kodu-tall. Seoses sellega tabasin end ühel päeval ka äratundmishetkelt - ma vihkan linna. Tõepoolest! Jalutades pealelõunases päiksepaistes südalinnast Sossi mäele, torkas kontrast maa ja linnaõhu vahel eriti teravalt ninna. Lakkamatu autodevool, "maskides" inimesed, peegelduvad klaastornid vaheldumisi puumajade ja stalinistlikke ehitistega ja lärm... nagu mingi kuradi Chicago...selle vahega, et Tallinn EI OLE Chicago. Selline kaootiliselt ja maitselagedalt arendatud monstrum hoopis. Igal juhul eile õhtul kodu poole triivides tundsin kui väsinud ma olen viimastest päevadest - jah, üks suur projekt on jõudnud klienditestide faasi, asjatundjad teavad, kuidas taoline asi energiat ja tähelepanu nõuab. Põnev muidugi ka ikka:) Õhtul, kaheksa paiku koju jõudes, kruttisin end magamistoas pleedi sisse ja nii ma sinna jäingi kuni poole seitsmeni hommikul. Hale meel pisut endast, nii ei tohiks - ma tean. On nii palju rahuldust

Võtsime mehega nädalavahetusel kätte ja läksime seenele. Mees juba hoiatas ette, et pane tähele kui mina kaasas, ei leia sa ühtegi seent. Ja nii kippus tõepoolest olema, olgugi et esimesi samme ettejuhtuvas metsatukas pärjas koheselt edu ühe kivipuraviku näol. Paari edutut katset mööda vanu häid seenemetsi, seejärel "andsime alla" ja nautisime niisama loodust. Sattusime iidsesse tammikusse ning kuusepoegi täiskülvatud kuusikusse. Ülim vaikus ja rahu ning puude vahelt immitsev valgus.... Tänagi kasutasin varahommikuse ärkamise ära, minnes Bonhamiga lähedalasuvasse metsatukka - ta oli juba nii mitu päeva jalutuskäiku mangunud, et ei raatsinud teda maha jätta. Kuna viimaste nädalate hommikud on eriti kasterohked, avanes metsaäärsel niidul tõeline vaatamisväärsus - sajad ja sajad ämblikuvõrgud sillerdamas päiksetõusus. Toonus päevaks ja kauemaks. Tea jah, miks ma just viimastel aastatel taolisi hetki kollektsioneerin? Pikaaegse kodust eemalolemise tagajärg? Kes seda teab... Bonzo

... olen "rokkiv blogija", kuigi ta oma postituses sellesse nimetusse taunivalt suhtus... Nojah, minu jaoks tõusetus samuti küsimus, et mis mõttes siis "rokkiv"? Aga ok, rock on lai mõiste ja sinna alla mahub nii mõndagi. Mulle seondub see nimetus eelkõige Eesti ansambliga "The Rockin`Guys", kes pigem rock`n roll ja twisti laadset muusikat viljelesid...ja twistiga meenub koheselt Uma Thurman`i ja John Travolta võrratu esitus filmis Pulp Fiction. Niisiis, minu "uma thurmanid" on: 1. Tumeblondi (kinnine blog) - tema kirjutiste lugemine meenutab mulle kangesti Indiana Jones`i seiklusi teel Püha Graali juurde. Põnev on ta rännule kaasaelada, aegajalt puudutab vaheda noaga mõnd elulist teemat. Seiklejale omaselt (elu) tark ning rohke kogemuste pagasiga nii töö kui isiklikus elus. 2. Liana - armsad, siirad, puhtad lood. Samad epiteedid ka tema luulele. Helge ja ilus noor naine. 3. Flying Spirit - tema sõprus ja kannatlikkus traavliga Liisu (tegel