Dream Theater Helsinkis vol 2
Uhh... oli see vast kontsert! Elamus seinast-seina... Üks on minu jaoks nüüd selge - proge on selles bändis ainult klahvpillimängija Jordan Rudess, ülejäänud on kõik metal:)
Ahjaa, setlisti pole ma siinkohal suuteline kokku panema, sest oli mitmeid lugusid, mida polnud enne kuulnud. Minule teadaolevatest kõlasid lisaks nimetatud In the Presence of Enemies veel: I Walk Beside You;Take The Time;The Dark Eternal Night;Constant Motion... hetkel ei meenu rohkem .
Kontserdipaigale jõudsime üsna täpselt, seni tegime linnas aega parajaks mõnusa õhtusöögi ja drinkide saatel. Pojale turgatas uitmõte külastada Helsinki juuksurit, mis asus pubi läheduses. Mõeldud-tehtud, 30 EUR-i ja ülelahe frisuur olemas. Jäähalli esine oli paksult rahvast täis, see pani meid taaskord ahhetama soomlaste muusikakultuuri üle. Kui Steve Vai kontserdile Rock Cafes saabus vaevalt täismaja, siis Dream Theater`iga vaevalt et Saku Suurhalli põrandaesinegi täis saaks. Publik oli valdavalt musta riietunud, maskuliinne ja noorempoolne. Naisi oli silma järgi ~20 % , minuealisi märkasin fuajees istudes mööda voorivat 3-4.
Kohad õnneks olid suhteliselt talutavad - lavale vaadatuna vasak rõdu, küll üsna üleval, ent sound oli hea ja pealegi ei täitunud rõdu esimene rida ning nii saime kogu kontserti jälgida kohe rõdu rinnatise äärest. Hea ülevaade!
Üks väga kummaline asi torkas silma juba Symphony X (kes oli samuti väga hea) "kola" maha võtmisel ja asendamisel Dream Theater`i omaga - nimelt juubeldasid häälekalt ning aplodeerisid lava ette kogunenud fännid iga kitarri räkki või basskitarri ploki paigaldamise peale. Naljakas, polnud sellist "teadlikkust" enne kohanud.
Niisiis, pärast vaheaega läks lavakujundusliku elemendi, valgusfoori tuli, müstiliste helide saatel roheliseks ja isad saabusid valgusefektide saatel lavale. Kuna setlist oli teadmata, siis oli üllatus päris suur - sipelgate video ekraanidelt lubas oletada Constant Motion`i, ent Euroopa tuuri avalöögi vääriliseks peeti hoopis In The Presence of Enemies. Rahvas hullus momentaalselt, mina ka. No oli võimas küll... tehniliselt ülipuhtalt, vahelduvate valgusefektide saatel, Petrucci viimseni timmitud soolo, LaBrie laul. Minu jaoks oleks võinudki kontsert siinkohal lõppeda, sest elamus oli täiuslik. Edasi oli peamiselt keevitamine, mida aeg edasi, seda väsitavam, ent power, mis lavalt mürises oli siiski kuulamisväärne. Ainult et tõesti, juuuuuube väsitav lõpuks. Niiet kui järg ühe mu lemmikuni, I Walk Beside You (Octavarium, 2005) jõudis tundsin nii tapvat väsimust. et suutsin vaevu kaasa üürata.
Publik oli viimase peal. Skandeeriti seal, kus vaja ja aplodeeriti Petrucci ja Rudessi meeletutele soolodele. Jah, soolod olid ülemõistuse kiired, tehnilised .... niiet vahepeal mul pea neist sünkoopidest ja tohtututest nootide hulkadest suisa huugas. Mida lõpu poole, seda rohkem "sportimise" ja ludistamise poole minu jaoks kõik nihkus. Aga selle võib mu harjumatuse arvele kanda - oli see ju esimese metal kontserdi kogemus minu jaoks.
Lõppmulje oli siiski vägev. Seda lisasid aktsioonis olev valgusrežissöör (nautis ise kontserti täiega ning tantsiskledes lülitas puldis vastavaid prožesid sisse:) ja meeletu power, mis lavalt publikusse pulbitses. Või nagu poeg ühe lausega kõik kokku võttis: maailma parim bänd on endiselt Pain of Salvation, ent Petrucci on ikka kohutavalt hea tooniga kitarrist.
Kohad õnneks olid suhteliselt talutavad - lavale vaadatuna vasak rõdu, küll üsna üleval, ent sound oli hea ja pealegi ei täitunud rõdu esimene rida ning nii saime kogu kontserti jälgida kohe rõdu rinnatise äärest. Hea ülevaade!
Üks väga kummaline asi torkas silma juba Symphony X (kes oli samuti väga hea) "kola" maha võtmisel ja asendamisel Dream Theater`i omaga - nimelt juubeldasid häälekalt ning aplodeerisid lava ette kogunenud fännid iga kitarri räkki või basskitarri ploki paigaldamise peale. Naljakas, polnud sellist "teadlikkust" enne kohanud.
Niisiis, pärast vaheaega läks lavakujundusliku elemendi, valgusfoori tuli, müstiliste helide saatel roheliseks ja isad saabusid valgusefektide saatel lavale. Kuna setlist oli teadmata, siis oli üllatus päris suur - sipelgate video ekraanidelt lubas oletada Constant Motion`i, ent Euroopa tuuri avalöögi vääriliseks peeti hoopis In The Presence of Enemies. Rahvas hullus momentaalselt, mina ka. No oli võimas küll... tehniliselt ülipuhtalt, vahelduvate valgusefektide saatel, Petrucci viimseni timmitud soolo, LaBrie laul. Minu jaoks oleks võinudki kontsert siinkohal lõppeda, sest elamus oli täiuslik. Edasi oli peamiselt keevitamine, mida aeg edasi, seda väsitavam, ent power, mis lavalt mürises oli siiski kuulamisväärne. Ainult et tõesti, juuuuuube väsitav lõpuks. Niiet kui järg ühe mu lemmikuni, I Walk Beside You (Octavarium, 2005) jõudis tundsin nii tapvat väsimust. et suutsin vaevu kaasa üürata.
Publik oli viimase peal. Skandeeriti seal, kus vaja ja aplodeeriti Petrucci ja Rudessi meeletutele soolodele. Jah, soolod olid ülemõistuse kiired, tehnilised .... niiet vahepeal mul pea neist sünkoopidest ja tohtututest nootide hulkadest suisa huugas. Mida lõpu poole, seda rohkem "sportimise" ja ludistamise poole minu jaoks kõik nihkus. Aga selle võib mu harjumatuse arvele kanda - oli see ju esimese metal kontserdi kogemus minu jaoks.
Lõppmulje oli siiski vägev. Seda lisasid aktsioonis olev valgusrežissöör (nautis ise kontserti täiega ning tantsiskledes lülitas puldis vastavaid prožesid sisse:) ja meeletu power, mis lavalt publikusse pulbitses. Või nagu poeg ühe lausega kõik kokku võttis: maailma parim bänd on endiselt Pain of Salvation, ent Petrucci on ikka kohutavalt hea tooniga kitarrist.
Ahjaa, setlisti pole ma siinkohal suuteline kokku panema, sest oli mitmeid lugusid, mida polnud enne kuulnud. Minule teadaolevatest kõlasid lisaks nimetatud In the Presence of Enemies veel: I Walk Beside You;Take The Time;The Dark Eternal Night;Constant Motion... hetkel ei meenu rohkem .
Kommentaarid