Saage tuttavaks, Katrin Pauts Õhtulehest!

"...Teate, mida arvab sellest üleskutsest meie lehe juhtkond? Sain sellest teada, kui soovisin meie lehes arvamusküljel üht-teist kirja panna, aga mulle öeldi, et las olla - sest ilmselt on "Sügisball" soovinud selle üleskutsega oma filmile vaid reklaami teha. Selline arvamus siis. Ja veel öeldi nii: enamik end sellesse listi lisanud ületaksid SL Õhtulehe uudisekünnise vaid siis, kui nad troska alla jääksid vms...""

Ega ma eriti lehti loe... ja üldse püüan end ka muust ajakirjandusest distantseerida. Mul on selleks üsna mõjuvad põhjused - olen aastaid sõbrustanud inimestega, kes tabloidide "maiuspaladeks" ning tean osalt, kuidas taolised "uudislood " ja nupukesed valmivad.

Teiseks põhjuseks vast sügav isiklik solvang, mis ajakirjanduse poolt mu perekonnale osaks sai aastaid tagasi. Nüüdseks vast on kõikvõimalikud kohtulood ning "kodanikualgatused" (Õhtulehe väljend) pisutki fabritseeritud ja kontrollimata faktidega "nupukesi" ohjeldanud, ent kui lugeda Katrin Pautsi arrogantset ja suisa inimvaenuliku hoiaku avaldamist OMA LEHE nimel, siis jääb vaid tõepoolest üle ohata ja soovida, et inimjaht ja solvangud selle lehe tegijaid kord endid puudutaksid sama vahedalt.

btw, ma ei tahaks anda allkirja millegi VASTU. Tahaks anda POOLT, eetilise ja ausa ajakirjanduse poolt. Aga see on ilmselt ainult unistus, kui toimetus vihkab inimesi (oma lugejaid) ja püüab neile igapäevaselt täiega "ära panna".

Kommentaarid

Katrin ütles …
Tere sina, kes sa mind nii hästi tunned - suurepärane, et oled hästi ära õppinud kollase ajakirjanduse põhivea ehk teksti kontekstist välja rebimise :)
Kuid mida tahtsin öelda - mind jahmatab selle õnnetu koeraloo juures enim hoopis nende inimeste õelus ja kitsarinnalisus, kes on nüüd üldistanud õudseteks koletisteks kõik selle lehe töötajad, rünnates isiklikult ja valimatult. Mina küll ei arva, et ma sind kui mulle täiesti võõrast inimest ühe blogisissekande põhjal kellekski-millekski tembeldama hakkaksin. Ma sinu asemel oleksin hinnagutega ettevaatlik - sest, nagu sa isegi mõista annad - kõik tuleb teisipidi endale tagasi.
Heli ütles …
Tere Katrin

Kas Te ähvardate mind? :)
kukupai ütles …
Mind aga jahmatab lehe juhtkonna seisukoht.Millistest inimestest siis tuleks kirjutada, so. kes ületaksid uudiskünnise millegi heaga? Tervet lehetegijate kampama tõesti prügikasti ei viskaks,tunnen samast lehest mitmeid väga ausaid ja hea sotsiaalse närviga inimesi. Ainult - kui nii jätkub, on nad varsti mujal tööl.
Heli ütles …
Millegipärast arvan, et ühe lehe "näo" kujundavad lehetegijad nagu iga organisatsioonigi. Kas Õhtuleht on mingi marionett-ajakirjanikest koosnev või siis põlveotsas tehtav üllitis, kus sõna saab vaid üks ning mingit arutelu ei toimugi?

Katrin, kui Te nii avameelselt avaldasite oma toimetuse seisukoha, siis ehk valgustaksite oma blogis kuivõrd teil, Õhtulehe ajakirjanikel, üldse õigust sõna sekka öelda?
Heli ütles …
kukupai, mul oli sama õõvastav sellist seisukohta lugeda... Nagu oleks mingi riigike riigis.

Ja siis tuleb neiu Katrin veel kommenteerima "kontekstist väljarebimisest,inimeste kitsarinnalisuest ja õelusest". Issamumeie, juhul kui ma eksin, antagu andeks - ent, kas mitte mõne ajakirjaniku lauale niimoodi just leib ja leiva pääle vorst tule? :)
Karuema ütles …
selline see elu ongi. see ongi slol ideoloogia, ja sinna lähevad inimesed, kes sarnast ideoloogiat jagavad, seda pooldavad.
maailm jagunebki erinevateks hoiakuteks...paraku.
Katrin ütles …
Aga, Metsapiiga, palun öelge, kui palju tegelikult teate selle koeraloo sünnist ja taustast? Ma arvan, et tean rohkem kui teie. Ja olen päris kindel, et mul on õigus, kui väidan, et see lugu oleks saanud hoopis teistsugune, kui filmitegijad oleksid vaevunud ajakirjanikule selgitama, mis siis tegelikult juhtus. Viga oleks tehtud siis, kui teisele poolele poleks sõna antud, aga anti ju. Nad ei kasutanud seda muuks kui paariks üleolevaks lauseks, mitte asja selgitamiseks.
Mind häirib tohutult igasugune lahmimine ja üldistamine. Inimesed, ka ajakirjanikud, on erinevad ja mida peavad nüüd arvama need SLÕ inimesed, kes on seni teinud oma tööd südametunnistudega, saates lugusid näha, kooskõlastades? Kui vaevuksite meie lehte lugema, leiaksite sealt ka toredaid ja südamlikke lugusid.
Ja - ma ei ähvardanud, vaid tahtsin öelda, et ei maksa teha põhjapanevaid järeldusi inimeste kohta, kellest te tegelikult midagi ei tea. Nii nagu te ise ei taha, et teie kohta tehtaks. See oli selle lause mõte.
Mis puudutab ajakirjanike sõnaõigust, siis sellega on väga individuaalne. Igas toimetuses on ju erineva staaži ja staatusega inimesi. Kõik taandub lõpuks siiski inimese isikuomadusteni. Aga kui tahate rohkem teada saada, võite mulle meili saata, aadress on meie kodulehel. Minul ei ole eelarvamusi kellegi suhtes, võin kõigiga vabalt suhelda ja kõigile oma teadmiste piires asju selgitada, mismoodi see lehetegemine käib. Aga kuna te siin mind nii isiklikult olete käsile võtnud (halloo, ma ei kirjutanud seda lugu, vaid vahendasin oma isiklikus blogis, mida kuulnud olen ja seganud seda oma mõtetega), siis võiks teil ka julgust olla mulle oma pärisnimega oma märkusi teha, eks.
Heli ütles …
Kaja,

jah, nõus... nii see tõesti on ja õnneks on meil vabadus oma valikud ise teha. Olemasoleva informatsiooni põhjal:)
Heli ütles …
Katrin

tunnistan ausalt et ei tea suurt midagi ei "koeraloost ega selle taustast". Algselt sattusin Teie blogisse ühe teise postituse läbi, Billy Joel`i Leningrad ja Smashing Pumpkins jne. Sirvisin teisigi postitusi ja nii ma selle õnnetu koeraloo järelkajani jõudsin.

Ja jõudsin ka selle õnnetu kontekstivälise tsitaadini. Ja see tegi mind sedavõrd õnnetuks, et reageerisin oma postitusega.
Omast arust olin mitteoriginaalne - tabloidid viljelevad selliseid pealkirju igapäevaselt...

Vabandan, kui Teid riivasin. See ei olnud Teie isiku vastu suunatud, vaid Teie tsitaadi vastu.
Katrin ütles …
Metsapiiga, pole mingit põhjust vabandada. Ja võib-olla, kui tuleb ilmsiks, et olen oma kolleegide suhtes eksinud, on hoopis minul põhjust kõik seniöeldu tagasi võtta - aga ma tahan uskuda, et tõepooelst on igal ajakirjanikul mingi eetikastandard, millest ta ei tagane... Ma kirjutasin oma postitused siiras usus, et mul on õigus.
Aga, minu meelest on hea, kui me saame rääkida ja end välja elada, sest tihtipeale ei ole inimestel, keda meie leht on haavanud (ja ma oleksin rumal, kui väidaksin, et seda pole kunagi juhtunud - alati juhtub ja mitte ainult meie väljaandes, vaadake või Pressinõukogule laekunud kaebusi.) Ma võin öelda, et Kaja postitust lugedes hakkas mul siiralt kahju, et inimesel on meie lehega selline kogemus. Ma ei taha omaks võtta kõiki tema öedud sõnu meie lehe ja "paskvillide" aadressil, kuid ma mõistan, miks inimene nii ütleb ja tunneb. (Kuigi see Kirsti teema on täiesti omaette lugu ja omaette maailm...)
Minu meelest pole üldse halb, kui oma hingelt saavad taaga ära need inimesed, kes on saanud haiget - see tagasiside on tegelikult vajalik. Minu meelest siis, kui osapooled omavahel viimaks tõeliselt suhtlema hakkavad, laheneb paljugi ja ehk ka meie teeme oma tööd seeläbi paremini.
Katrin ütles …
P.S. mul jäi unise peaga üks lause poolikuks - tahtsin öelda, et inimestel, keda meie lehes kirjutatu on haavanud, polegi seni olnud erilist väljundit, aga nii palju see koeralugu vähemalt tegi, et nüüd on väljund ja põhjus oma negatiivseid kogemusi välja elada olemas. Kuigi ma ka ise esimese hooga võin vihastada, kui meie lehte "paskvillitootjaks" nimetatakse, siis tegelikult ma ei saa öelda, et see mind üldse mõtlema ei pane.
Heli ütles …
Katrin,
tänud ja kontakti selgituste eest!

Hingega asja kalla olijatel juhtub mõndagi, peaasi et kannatajate arv väike püsiks;-)

Omalt poolt tahtsin veel lisada, et minu kunagine jube kogemus oli selllise hiiuga nagu BNS.
Ja tegelikult oli just Õhtulehe tollane ajakirjanik Küllike Rooväli, kes mu abikaasat Muusikakeskkooli päevilt teadis ning "parandava loo" kirjutas ning sellega mu tuttavad ja lähedased maha rahustas BNS-uudisnupukesest "justkui olnuksime asotsiaalid,kes põgenesid sündmuskohalt jättes poja põlevasse majja..."
Katrin ütles …
Tean, et selliseid asju juhtub. Ja olen minagi noore ja algajana aastaid tagasi mõtlematult üht-teist kirja pannud, mis ei anna mulle vahel unetutel öödel siiani rahu.
Ajakirjanik, keda mainid, töötab nüüd Postimehes - ehk oli tegu ka tookord kogenematusega, kui inimene polnud endale veel päriselt aru andnud, kui suur jõud on sõnal. Usu palun, igaüks, kellele "ajakirjanik" pole lihtsalt sõnakõlks, vaid tähendusega sõna, jõuab läbi eksimuste ja jahmatuse enda poolt teistele põhjustatud valu pärast sinna, kus ta taipab, mida võib teha sõnadega.
See äratundmine, kui see viimaks kohale jõuab (ja mõnele kahjuks ei jõuagi, aga enamasti nad kaua ka ajakirjanduses vastu ei pea), võib mõjuda vägagi hirmutavalt. Olen seda halvavat hirmu tajunud, sellest oma järeldused teinud. Soovin rahulikku und ja palun ära solvu, et kirjutasin algul teraval toonil - äkilisus on mu pahe (ja hetke ajel kirjutan enamasti ka oma blogisse - lihtsalt kuna seda tavaliselt keegi ei loe, ma ei arvanud, et mu ütlemised laiema ringini jõuavad, muidu oleksin sõnu rohkem valinud - sest ega see sõnavalik parim võimalikest ei olnud jah...)
Toivo Ellakvere ütles …
IMHO. Teksti ei saa kontekstist välja rebida kui see on tsiteeritud lingina.

Demagoogia, katrin
Ingrid ütles …
Äkilisus ei sobi ajakirjaniku amti juurde, Katrin.
Hakkad ühest asjast kirjutama, kütad ennast üle, valad om atormilised tunded ajaleheartiklisse ja peale selle ilmumist lähed ja nutad patja.
Aga koos sinuga nutevad ka leegion neid, kelle oled sopaga üle valanud, alandanud, kellelt oled usalduse võtnud.
Arvan, et äkilise meele ja kirjutamisandega sobid pigem kirjanikuks.
Ingrid ütles …
Vabandust kirjavigade pärast!
Katrin ütles …
Ingrid, lepime kokku, et sa ei ole minu kirjutisi (eriti vähemalt) lugenud. Milliseid neist sa nimetad nendeks, mis teisi sopaga üle valavad? Ma töötan ka SLÕ meelelahutusosakonnas, kus me tegeleme ka märksa vähem teravate teemadega. Blogindus on iseküsimus. See on subjektiivsete arvamuste laat, ma väga ei kõrvutaks seda ajakirjandusega, mida ma oma blogis teen või ütlen.
helle ütles …
On elukutseid, mille puhul peaks ikka väga paks nahk seljas olema. Võin neid elukutseid nimetada: ajakirjanik, õpetaja, arst. Võib-olla veel mõned. Raskeks teeb need elukutsed eelkõige see, et kogu ühiskond näib teadvat, kuidas kirjutada õiglast ja head lugu, kuidas õpetada-kasvatada koolis last ja kuidas ravida haiget nii, et ta enam kunagi haigeks ei jää.
Kõik läheb mööda, Katrin! Jõudu selleks!
Heli ütles …
Täiendaksin sjgelle loetelu Avaliku Elu Tegelase ja Õnnetuse läbielanud Inimese võrra... millegipärast arvatakse, et neilgi peaks lõpmatult paks nahk olema:) Miks siis muidu neid "nahku" pidevalt turule tuuakse?

Ühsikondlikult antava õppetunni pärast?
helle ütles …
Ma ei tea, mis juhtus. Ma arvasin vist, et kirjutasin kommentaari Katrin Pautsi blogisse. Aga pole viga - kommenteerimisega ongi vist nii, et ükskõik kus diskussioon puhkeb.
Ingrid ütles …
Ingrid, lepime kokku, et sa ei ole minu kirjutisi (eriti vähemalt) lugenud.

Katrin!
Kokkulepet ei tule, sest esiteks rääkisin üldistavalt sina vormis ja teiseks ei hakka ma leppima inimestega, kes heast-peast esitavad ultimaatumeid.OK?
Ometi tagasivaates, oma vigadest oma töös ja kahetsustest rääkisid sa ise.
Mul on ajakirjanike suhtes üsna ühene arvamus:põgene nii kaugele kui saad.
Ega mul muud lisada olegi.
Ole tubli!:-)
Hundioru Nirti ütles …
Mulle jäi silma see, et kui teine pool ei taha Sl Õhtulehega suhelda, siis Sl Õhtulehel on õigus ükskõik mis paska kokku kirjutada?

Kui mina või mõni mu tuttav resoluutselt keelduks SL Õhtulehega suhtlemast, siis see on automaatselt meie süü, kui see peldikusein avaldab midagi stiilis "Nirti on lits!"?

Imelik suhtumine... Kui kahe poole arvamust ei saa, siis ei tohi lugu avaldada ja kõik! Igasugune muu on mõttetute alaarenenud inimeste möla. Kui öeldakse, et "Ei taha kommenteerida!", siis ei taheta kommenteerida ja Lugu ei ole.
Heli ütles …
Nirti

Sama elementaarsus on ka mulle arusaamatu.. ja muidugi ka vajadus õnnetuse läbielanuid torkida. Jään endiselt kindlaks sellele, et on ebaeetiline teha esikaanelugu inimestest, kes hetkel "maaslamajad".

Kui on vajadus õnnetusjuhtumite kajastamiseks, siis võiks see olla konstanteeringu vormis, ilma hinnanguid andmata. SL Õhtuleht ongi üks suur meelelahutus, jäädagu siis oma vormile truuks või ei müü see enam ja on vaja reality show`d "otse sündmuskohalt"?
Anonüümne ütles …
buy ativan ativan dosage guidelines - where to buy ativan online no prescription