Püha õhtusöömaaeg
Tänane vihmane õhtupoolik äratas taas kokkamise soovi. Tavaliselt valmistab õhtusöögi abikaasa, mina askeldan loomadega.Aga jah, koorisin ja keetsin kartuleid, küpsetasin kotlette ja tagatipuks korjasin veel puude alt õunu ning tegin mannavahtu. Tuli selline tuhin. Igal juhul poeg sõi ja kiitis. Lobisesime päevasündmustest ja muust tühjast-tähjast. Taldrikud tühjenesid üsna kiirelt.
Kuna koertel on käes karvavahetus, püüan neile vähe rammusamat ninaesist anda. Erandkorras said mõlemad kutsid loa kööki tulla, söötsin neile terve suure saia odava pasteediga sisse. Ikka nii et pool Bibile ja pool Bonzole, üks istus ühelpool mind ja teine teiselpool:) Üldiselt eelistab Bonzo süüa oma portsjonit uhkes üksinduses, vargsi ümbrust silmas pidades. Ja hoidku Bibi end parem heaga ohutusse kaugusesse! Huvitavalt jah, koerad ei soovi oma söömaklubisse seltsi:)
Hobused seevastu on tunduvalt sotsiaalsemad. Kuna karjamaahein pole enam teabmis rammus ning toitev, püüan alati koplist sissetoomise ajaks hobudel "laua ära katta". See tähendab künatäit müsli-kaerasegu ja mitmeid hangutäisi heina ning kummalegi ämbritäis vett. Talliuksest sisenedes on poistel esimene käik kohe ninapidi künasse ja seejärel algab tõeline söömaorgia: ninaga tõugatakse osa kaera maha, osa lödistatakse läbi trellide sõbrale ja kogu tegevust saadab ahne matsutamine ja lödistamine(niisutan kaera). Kusjuures see osaline kaera mahapudistamine ongi umbes nagu "pärastiseks jätmine". Maiusega tahetakse mõnuleda võimalikult kaua...silmad naudingust poolkinni. Kui kaer otsas, võtavad mõlemad heinatuusti suhu, kastavad korraks jooginõusse ja siis siirduvad akna juurde seda sööma - nagu välikohvik või nii - uuritakse mis õues teoksil. Hobude puhul on veel kummastav asjaolu, et nad on täiesti suutelised sööma ühest nõust, ilma kaaslast minema ajamata. Koerte puhul ei tuleks see kõne allagi.
Kõige lihtsam ongi jänku Jussi toitmisega - kuna ta koertega nüüd igati harjunud, silkab ta täiesti vabalt aias ringi, süües seda mis kätte saab.
Aga üks ühenduslüli on kõikidel pere söödikutel - täielik pühendumus toiduhetkele, saatjaks vaid lõualuude jahvatamine. Tähtis toiming ju - söö, siis karv läigib ja jaksad...!
Kuna koertel on käes karvavahetus, püüan neile vähe rammusamat ninaesist anda. Erandkorras said mõlemad kutsid loa kööki tulla, söötsin neile terve suure saia odava pasteediga sisse. Ikka nii et pool Bibile ja pool Bonzole, üks istus ühelpool mind ja teine teiselpool:) Üldiselt eelistab Bonzo süüa oma portsjonit uhkes üksinduses, vargsi ümbrust silmas pidades. Ja hoidku Bibi end parem heaga ohutusse kaugusesse! Huvitavalt jah, koerad ei soovi oma söömaklubisse seltsi:)
Hobused seevastu on tunduvalt sotsiaalsemad. Kuna karjamaahein pole enam teabmis rammus ning toitev, püüan alati koplist sissetoomise ajaks hobudel "laua ära katta". See tähendab künatäit müsli-kaerasegu ja mitmeid hangutäisi heina ning kummalegi ämbritäis vett. Talliuksest sisenedes on poistel esimene käik kohe ninapidi künasse ja seejärel algab tõeline söömaorgia: ninaga tõugatakse osa kaera maha, osa lödistatakse läbi trellide sõbrale ja kogu tegevust saadab ahne matsutamine ja lödistamine(niisutan kaera). Kusjuures see osaline kaera mahapudistamine ongi umbes nagu "pärastiseks jätmine". Maiusega tahetakse mõnuleda võimalikult kaua...silmad naudingust poolkinni. Kui kaer otsas, võtavad mõlemad heinatuusti suhu, kastavad korraks jooginõusse ja siis siirduvad akna juurde seda sööma - nagu välikohvik või nii - uuritakse mis õues teoksil. Hobude puhul on veel kummastav asjaolu, et nad on täiesti suutelised sööma ühest nõust, ilma kaaslast minema ajamata. Koerte puhul ei tuleks see kõne allagi.
Kõige lihtsam ongi jänku Jussi toitmisega - kuna ta koertega nüüd igati harjunud, silkab ta täiesti vabalt aias ringi, süües seda mis kätte saab.
Aga üks ühenduslüli on kõikidel pere söödikutel - täielik pühendumus toiduhetkele, saatjaks vaid lõualuude jahvatamine. Tähtis toiming ju - söö, siis karv läigib ja jaksad...!
Kommentaarid