Me armastame ooperit? Nostalgia

Pean end muusikaliselt uudishimulikuks inimeseks, sestap kuulan alati huviga mulle soovitatud või ise leitud uut žanri, interpreteeringut, solisti jne. Palju uuemaaegset muusikat on niimoodi jõudnud minuni läbi poja ja ta sõprade ning nooremate kolleegide. Otseloomulikult pole mulle märkamatuks jäänud blogosfääris aeg-ajalt kajastuvad Ooperiklubi tegemised. Taoline klubiline vorm on juba iseenesest põnev. Kunagi sai ka oma lähikonnas sellist mõtet (mitte küll ooperi, vaid proge) heietatud, ent polnud piisavalt eestvedajaid ning nii see soiku jäigi.

Ooper on minu jaoks veel suhteliselt terra incognita. Ometi sai lapsepõlves erinevaid ooperiaariaid nii koduselt grammofonilt kui telerist kuulatud/vaadatud. Nii nagu enamikus Eesti kodudes, kuulasid ka minu vanemad lummatult Georg Otsa, Hendrik Krummi, Tiit Kuusikut... Mul on kuidagi eriliselt meelde jäänud Georg Otsa poolt lauldud Rigoletto aaria ... filmis, kus ülikud ülbete nägudega ümber tema ja ta anub neid, et nad annaksid tagasi ta tütre. Traagiline ja hingeminev oli. Samuti kuulus mu kindlate lemmikute hulka Helgi Sallo ja kaunid operetimeloodiad filmis "Roosid lõunast". See oli mulle praktiliselt pähekulunud, teadsin täpselt, millisel hetkel ja milline poiss RAM-i poistekoori ridadest väljub ja Helgit Strauss`i valsi saatel keerutama hakkab. Ja muidugi Enn Eesmaa poolt sissejuhatavate tekstidega pikitud "Nahkhiir", minu jaoks oli Anu Kaal tõeline iluideaal ja see, kuidas ta Adele kupleed esitas... uskumatu, kui palju kordi ma end tema hoiakusse ja rolli kujutlesin!

Aga siis jäi kõik kuidagi soiku. Mäletan veel, et kui ühes teleülekandes Hendrik Krummi Rügemendi tütres nägin, lühikestes baieri püksikutes, siis hakkas kõik kuidagi totralt ja ülespuhutult võltsdramaatilisena tunduma. Illusioon purunes, mis parata - muud, usutavamad lained tulid peale...

Sellegipoolest ei lasknud ma mööda juhust Kanadas õppides Suurel Reedel Metropolitan Opera`sse Toscat kuulama/vaatama lennata. Omalaadne ideefix.
Esimestel hetkedel tabas mind taas mingi vastasseis, et kõik on liiga "ülepingutatud" ja teatraalne, ent mõne aja pärast haaras muusika ja kirg täiesti endasse ning Tosca aaria ajal voolasid pisarad iseenesest. Aga jah, miski hoiab mind veel meie Estoniast eemal. Aga püüan üsna pea "viga parandada". Eelkõige püüan taas õppida naisooperilauljaid kuulama.

Mulle on jäänud mulje, et just ooperilauljail on suurim oht muuta muusika müraks. Väikseim häälevääratus ning imekaunist häälest võib saada farss seakisa näol.

Alustasin maksimalistina Maria Callas`est. Hankisin ta erinevaid plaate ja... ausalt öeldes olen täiesti lummatud. Autos on teda mul väga ohtlik kuulata, tekitasin liigeldes mitmeid halbu situatsioone. Nii tundlik, julge ja suurepärane hääle valitsemine! Ta paisutab seal, kus arvad hääle vaibuvat, kõiki noote rõhutades (fraseering?) . Tappev heli öeldakse vist selle kohta. Jah, väga eriliselt intensiivne ning võimatu sellise tämbri puhul ükskõikseks jääda.
Lugesin, et tema hääl on rühmitatud dramaatiliseks koloratuursopraniks. Kaunilt ja kirglikult dramaatiline.

Järge ootavad Rene Fleming ja Cecilia Bartoli.