Panic attack
Loomapidamisega kaasnevad paratamatult omad hirmud ja kohatine abitustunne. Siis kui loomake ilmselgelt haigustunnustega, ent käepäraseid abisamisvahendeid vähe või puuduvad üldse.
Kõige hullem kui taoline olukord juhtub öösel... siis pead suutma ise olukorra tõsidust hindama, vastasel juhul ning loomaarsti ilmaasjata üles ajades võid rikkuda edaspidise kliendisuhte... A la on mingi hüsteerik, kes ööl ja päeval häirekella lööb:)
Terve eilne päev ladistas sadada ning hobud olid õues, ilma mantliteta - käisin neid aeg-ajalt kiikamas, kõik tundus ok olevat - nosisid rohtu süüa. Päeval kolme paiku otsustasin nad siiski talli viia, sest mingeid märke ilma selginemisest polnud. Tõmbasin kaabitsaga suurema vee neil seljast maha, kuivatasin rätikuga näod ja lakad ning panin fliistekid selga. Hobud jäid rahulolevate nägudega kaera ja heina jõhverdama.
Kui pinginaaber koos tütardega saabus, läksime neid õhtul seitsme-kaheksa vahel uudistama. Mõlemad hobud köhatasid nii sagedasti, et polnud kahtlust - toidu kurku tõmbamisest see ei tulenenud. Mari soovitas küüslauku koheselt anda. Noh, võtsingi isa saadetud 3-liitrise meepurgi ja kangutasin sealt paar lusikatäit mett, mille 4 tükeldatud küünega kausikesse segasin ja mõlema hobu vahel ärajagades sisse lutsutada andsin.
Öösel, 2 paiku, kui pinginaabrit auto peale saatsin, põikasin veel tallist läbi ning...mind võttis vastu hingeldav Theo. Tuli akna alt koheselt minu juurde, silmis palve "aita mind!". Hakkasin abitult sahmima, meenus koheselt et olin jätnud õhtused heinad niisutamata. Samuti olin vahetanud allapanu... Kogu tall lehkas niiskusest, õnneks on pooled aknad eemaldatud ning mõlemad hobud olid akende alla kogunenud. Aknad, mis ees, tilkusid rõskusest - õhk seisis. Ka õues oli vettinud udu, ent siiski midagigi hingata... Sulgesin kohe väikse kopliaia, hobudele päitsmed pähe ja mõlemad koplisse!
Mõtlesin, kas helistada dr Aibolitile või mitte, jooksin tuppa, guugeldasin nii eesti kui inglisekeelseid saite, püüdes meeleheitlikult vastust otsida oma küsimustele. Tagasi koplisse minnes, leidsin Theo isukalt heina krõmpsutamas, hingeldus oli oluliselt taandunud.
Otsustasin siiski arstile mitte helistada, hoiatasin hoopis abikaasat kes Pärnust paari tunni jooksul pidi saabuma. Et ta kindlasti hobusid vaatama läheks enne uinumist , seejärel vajusin unenägudeta unne:)
Hommikul ärgates tundus kõik imelikult vaikne, päike paistis... Vedisin kiiresti talilriided selga ning kummikud jalga ja tõttasin talli poole, süda ärevusest pekslemas. Koplis polnud hobusid näha, ilmselt oli mees nad öösel sisse lasknud. Avasin talliukse....ja tuttav ning reibas muhhahaa võttis mind taas vastu:) Ei mingeid jälgi hingeldusest ja köhast, atakk möödas.
Eks tugevdan nüüd mõlemat nädala-paari jagu küslaga ning investeerin vihmatekkidesse. Järelikult on mul siiski "udupeened" sporthobud, kes kehva suusailma ei talu...
Talvejopedes:)
Kõige hullem kui taoline olukord juhtub öösel... siis pead suutma ise olukorra tõsidust hindama, vastasel juhul ning loomaarsti ilmaasjata üles ajades võid rikkuda edaspidise kliendisuhte... A la on mingi hüsteerik, kes ööl ja päeval häirekella lööb:)
Terve eilne päev ladistas sadada ning hobud olid õues, ilma mantliteta - käisin neid aeg-ajalt kiikamas, kõik tundus ok olevat - nosisid rohtu süüa. Päeval kolme paiku otsustasin nad siiski talli viia, sest mingeid märke ilma selginemisest polnud. Tõmbasin kaabitsaga suurema vee neil seljast maha, kuivatasin rätikuga näod ja lakad ning panin fliistekid selga. Hobud jäid rahulolevate nägudega kaera ja heina jõhverdama.
Kui pinginaaber koos tütardega saabus, läksime neid õhtul seitsme-kaheksa vahel uudistama. Mõlemad hobud köhatasid nii sagedasti, et polnud kahtlust - toidu kurku tõmbamisest see ei tulenenud. Mari soovitas küüslauku koheselt anda. Noh, võtsingi isa saadetud 3-liitrise meepurgi ja kangutasin sealt paar lusikatäit mett, mille 4 tükeldatud küünega kausikesse segasin ja mõlema hobu vahel ärajagades sisse lutsutada andsin.
Öösel, 2 paiku, kui pinginaabrit auto peale saatsin, põikasin veel tallist läbi ning...mind võttis vastu hingeldav Theo. Tuli akna alt koheselt minu juurde, silmis palve "aita mind!". Hakkasin abitult sahmima, meenus koheselt et olin jätnud õhtused heinad niisutamata. Samuti olin vahetanud allapanu... Kogu tall lehkas niiskusest, õnneks on pooled aknad eemaldatud ning mõlemad hobud olid akende alla kogunenud. Aknad, mis ees, tilkusid rõskusest - õhk seisis. Ka õues oli vettinud udu, ent siiski midagigi hingata... Sulgesin kohe väikse kopliaia, hobudele päitsmed pähe ja mõlemad koplisse!
Mõtlesin, kas helistada dr Aibolitile või mitte, jooksin tuppa, guugeldasin nii eesti kui inglisekeelseid saite, püüdes meeleheitlikult vastust otsida oma küsimustele. Tagasi koplisse minnes, leidsin Theo isukalt heina krõmpsutamas, hingeldus oli oluliselt taandunud.
Otsustasin siiski arstile mitte helistada, hoiatasin hoopis abikaasat kes Pärnust paari tunni jooksul pidi saabuma. Et ta kindlasti hobusid vaatama läheks enne uinumist , seejärel vajusin unenägudeta unne:)
Hommikul ärgates tundus kõik imelikult vaikne, päike paistis... Vedisin kiiresti talilriided selga ning kummikud jalga ja tõttasin talli poole, süda ärevusest pekslemas. Koplis polnud hobusid näha, ilmselt oli mees nad öösel sisse lasknud. Avasin talliukse....ja tuttav ning reibas muhhahaa võttis mind taas vastu:) Ei mingeid jälgi hingeldusest ja köhast, atakk möödas.
Eks tugevdan nüüd mõlemat nädala-paari jagu küslaga ning investeerin vihmatekkidesse. Järelikult on mul siiski "udupeened" sporthobud, kes kehva suusailma ei talu...
Talvejopedes:)
Kommentaarid