Ilusad asjad: kell

Ma ei pea end "kellainimeseks" - et kell peab kindlasti käe peal olema aksessuaarina või ajanäitajana. Enne Seda Kella pidasin ajaarvestust omal moel, kas piipari pealt vaadates (oeh, olid ju ka sellised vidinad kunagi!), mobla pealt või siis vastutulijalt abi küsides. Nii ei pidanud mu eelmised kellad ka kuigi kaua vastu, sest rikkimineku järel ma nad lihtsalt hülgasin või teisel juhul, kaotasin ära:)

Aga see kell on eriline...

Sain ta kingituseks oma abikaasalt 1997.a Jõulude paiku. Aeg oli meie perele väga raske 30.septembril toimunud tulekahju tõttu, milles sõna otseses mõttes paljaks põlesime. Ega ma aega, kui sellist, jõuludeni väga hästi mäletagi. Veetsin ju enamuse ajast haiglas poja kõrval. Aga igatahes detsembris olime kõik taas õnnelikult koos. Mees helistas mulle töö juurde ja kutsus mind lõunale. Kui ta šampust tellis, läksid mul silmad suureks, et mis nüüd siis... No ja siis ta mulle karbikese kellaga pihku poetaski... et ta sai töö juures preemiat ja... Olin täiesti sõnatu. Igasugu mõtted sagisid peas, et appike meil on igasugu tarbeasju vaja ja nüüd siis See Kell:) Aga naiselik rõõm sai loomulikult võitu, sest kell oli, on imeilus. Mäletan, et tahtsin seda kohe randmele panna, aga ei osanud - urgitsesime kahekesi, ikka ei miskit. Vahepeal lippas mees lähedalasuvasse kellassepa ärisse küsima, et kuidas?:)

Huvitaval kombel pole kellaga ka suuremat häda juhtunud. Ükskord kukkus ta mul kivipõrandale, mille tulemusena klaasplaat ära tuli. Kellassepp liimis selle päevaga tagasi. Pisut on tulnud ka kinnitit pingutada, ent see on lisaks patareide vahetusele ka kõik.

Miskipärast kannan teda paremal käel. Kellainimesed nii ei tegevat. Mulle aga tundub kuidagi loogilisem. Mis veel väga võluv - üsna võimatu on tema abil aega minutilise täpsusega määrata. Mulle see asjaolu meeldib. Kuidagi igavikulise mõõtmega tiksuja.

Kui ta mõnel päeval mingil põhjusel koju olen unustanud, on kohe tühi tunne...