Ilusad asjad: sõrmus

Asjadekultust on viimastel aastatel järjest enam ja enam materdatud, vastukaaluks tarbimishullusele. Mine tea, ehk lähen vooluga kaasa, olles mõne aja pärast veendunud asjade vastane ning pean silti "Ilusad asjad" mõttetuks väikekodanlikuks ja sentimentaalseks pahnaks. Aga hetkel jah, eks elu jooksul ole end ümbritsetud mõningate asjakestega, milles igaühes hõõgumas mälestus... kuni lõhnade ja häälteni välja. Sestap tekitangi blogisse uue teemade alajaotuse - leian et sinna koondatavad asjakesed märkimist väärt.

Pildilolev sõrmus on mu vanemate soovikohaselt ostetud Horvaatiast. Kui lõpetasin ülikooli, andsid vanemad mulle üle ümbriku palvega, et kingiksin endale sõrmuse. Tõttöelda pole ma just suur ehete austaja, aga kuidas sa ikka vanemate soovile vastu hakkad:) Niisiis, jalutasin mööda Dubrovniku vanalinna ja imetlesin poleeritud tänakive, kitsaid tänavaid koos hubaste äridega ning äkitselt paelus mind ühe juveelipoe vaateaknal just seesama sõrmus. Äravahetamiseni sarnane vanaemalt päritud sõrmusega, vaid teemantikillud ümber opaali puudusid. Vanaema sõrmusest olin aastaid tagasi õnnetult ilma jäänud ja kohe küpseski otsus - pean selle sõrmuse saama. Õnneks oli ka sobiv number olemas ning nüüd ta aeg-ajalt mu sõrme kaunistab ja meeli valgustab. Jah, justnimelt valgustab, sest opaali erilihvimise tulemusena murrab kivi valgust ning tuletab meelde tõdemust, et mõningatel asjadel ja sündmustel on kombeks ise su juurde tulla. Siis kui aeg on küps.