Viies käik

Kogu nädal on kulgenud kiires tempos orbiidil tall-kodu-linn-kodu-tall. Seoses sellega tabasin end ühel päeval ka äratundmishetkelt - ma vihkan linna. Tõepoolest! Jalutades pealelõunases päiksepaistes südalinnast Sossi mäele, torkas kontrast maa ja linnaõhu vahel eriti teravalt ninna. Lakkamatu autodevool, "maskides" inimesed, peegelduvad klaastornid vaheldumisi puumajade ja stalinistlikke ehitistega ja lärm... nagu mingi kuradi Chicago...selle vahega, et Tallinn EI OLE Chicago. Selline kaootiliselt ja maitselagedalt arendatud monstrum hoopis.

Igal juhul eile õhtul kodu poole triivides tundsin kui väsinud ma olen viimastest päevadest - jah, üks suur projekt on jõudnud klienditestide faasi, asjatundjad teavad, kuidas taoline asi energiat ja tähelepanu nõuab. Põnev muidugi ka ikka:) Õhtul, kaheksa paiku koju jõudes, kruttisin end magamistoas pleedi sisse ja nii ma sinna jäingi kuni poole seitsmeni hommikul. Hale meel pisut endast, nii ei tohiks - ma tean. On nii palju rahuldustpakkuvamaid asju kui töö, aga praegu on nii. Loodetavasti mitte igavesti.

Igasugune tülpimus kadus aga koheselt, kui hommikul talliukse avasin, kaks "sassis juustega" ja saepuruga kaetud tegelast tervitasid mind sõbraliku muhhahhaa`ga ning saades oma porgandid kätte, tuletasid mulle meelde et vot nemad on hoopis need "Liivimaa parimad ratsanikud...":)

Sain ka kõhutäie naerda - nimelt, Mozartil on komme kaera või muud maiustust süües esijalaga paar korda kaaps-kaaps tõmmata. Täna hommikul üritas Theo sama trikki proovida, aga armsalt kohmakalt kukkus tal see välja - ta tõstis jala liiga üles ja kaaps kukkus seetõttu välja rohkem "sussi sahistamisena". No ja tal pole ju ka raudasid all, mis kõlaefekti annaks...

Varahommikul tegin ka väikse metsatiiru Bonzoga, sarapuud on värvi muutnud ning metsarada hakkab suurest rohust ja võsast taanduma. Üks puu oli kukkunud risti üle raja, vaja see ära tükeldada - siis saaks hobudega sama tuuri üsna pea ette võtta. Narrisin ühte linnukest, püüdes teda matkida...