Töö
Oli aegu, kus töö oli mulle vaat et olulisim päeva osa. Ilmselt seondus see enese ülestöötamise vajadusega, samas ka ministeeriumist saadud teadmisega et kui mina seda asja ei tee, siis keegi teine samuti mitte. Mul olid sellest suurest "vastutusekoormast" tihtilugu unehäired ning sügav depressioon. Muidugi kaasnes sellega ka ülimalt rahuldustpakkuvaid hetki, sest taolisi ebainimlikke pingutusi pälvis siiski ka tööalane edasiminek, küll teosammul, ent siiski. Neist hetkedest sain toitu edasiminekuks kuni ühel päeval tundsin, et lagi on vastas.
Mõnes mõttes on mul hea meel, et vaid aasta hiljem on võetud teema taas üles. Ent samas tean ka kuivõrd liivahääbuv see üsna pea on. Noh, kirjutasite siis kirjutasite - karavan liigub ikka edasi, sama mõttetult sebides ja ümber oma telje pööreldes. Vastukaaluks argumenteeritakse müstilise SIVAKi ja küberkaitsekeskusega, samas kui kompetentsi ministeeriumi tasemel jagub vaid oma töötajate helpdeski laadseks tegevuseks ning arvete kooskõlastamiseks... Uus rahaväljapumpamise allikas, mismuud.
Kahju, et ma oma tööaja jooksul härra tulevase magistrandiga ei kohtunud, oleksin saanud töö teadusliku mõõtme suurendamisel ehk kasulik olla:P
Praegu, erastruktuuris töötades ausalt öeldes närv puhkab. Pole sellist hommikust-õhtuni tõsiste probleemide lahendamist. Loomulikult on probleemikesi, ent see ei mõjuta nii suurt kursist kõrvalekallet. Inimestel, kes töötavad IT-juhtimise alal riigiasutustes, peaks esmase omadusena nõutama missioonitunnet ning kogemusi suuremahuliste projektide koordineerimisel ning teiseks kindlasti teadmisi. Aitab neist äri- ja haldusjuhtidest, kes justkui midagi koordineerivad, ent ettekujutust süsteemiarendusest pole. Pädevaid ja suurte kogemustega IT-visionääre peaks me riigis olema piisavalt ning rahalisi ressursse nende ülesostmiseks samuti. Jõuaks see ka ministeeriumi kantslerite ja muude asjapulkadeni.
Aga jah, töö... Olen jõudnud äratundmiseni, et on olemas palju olulisemaid asju kui töö... Selle tõdemuseni jõudmine ei läinud üldse lihtsalt. Märkamatult olid töömõtted hõivanud enamiku mu vabast, töövälisest ajast. Eelistasin kolleegide seltskonda perekonnale ja sõpradele, sest tundus mõnusalt loomulik ja vajalik arutada tööasju ka väljaspool tööaega. Enam mitte. Juba õige mitu aega ei mõtle ma linnast ära sõites tööasjadele, suudan ka kodus töötades "automaatseid ümberlülitusi" teha. Maailm on värvirikkam küll...ent olen ka avastanud, et olen suhteliselt üksi jäänud.
Mõnes mõttes on mul hea meel, et vaid aasta hiljem on võetud teema taas üles. Ent samas tean ka kuivõrd liivahääbuv see üsna pea on. Noh, kirjutasite siis kirjutasite - karavan liigub ikka edasi, sama mõttetult sebides ja ümber oma telje pööreldes. Vastukaaluks argumenteeritakse müstilise SIVAKi ja küberkaitsekeskusega, samas kui kompetentsi ministeeriumi tasemel jagub vaid oma töötajate helpdeski laadseks tegevuseks ning arvete kooskõlastamiseks... Uus rahaväljapumpamise allikas, mismuud.
Kahju, et ma oma tööaja jooksul härra tulevase magistrandiga ei kohtunud, oleksin saanud töö teadusliku mõõtme suurendamisel ehk kasulik olla:P
Praegu, erastruktuuris töötades ausalt öeldes närv puhkab. Pole sellist hommikust-õhtuni tõsiste probleemide lahendamist. Loomulikult on probleemikesi, ent see ei mõjuta nii suurt kursist kõrvalekallet. Inimestel, kes töötavad IT-juhtimise alal riigiasutustes, peaks esmase omadusena nõutama missioonitunnet ning kogemusi suuremahuliste projektide koordineerimisel ning teiseks kindlasti teadmisi. Aitab neist äri- ja haldusjuhtidest, kes justkui midagi koordineerivad, ent ettekujutust süsteemiarendusest pole. Pädevaid ja suurte kogemustega IT-visionääre peaks me riigis olema piisavalt ning rahalisi ressursse nende ülesostmiseks samuti. Jõuaks see ka ministeeriumi kantslerite ja muude asjapulkadeni.
Aga jah, töö... Olen jõudnud äratundmiseni, et on olemas palju olulisemaid asju kui töö... Selle tõdemuseni jõudmine ei läinud üldse lihtsalt. Märkamatult olid töömõtted hõivanud enamiku mu vabast, töövälisest ajast. Eelistasin kolleegide seltskonda perekonnale ja sõpradele, sest tundus mõnusalt loomulik ja vajalik arutada tööasju ka väljaspool tööaega. Enam mitte. Juba õige mitu aega ei mõtle ma linnast ära sõites tööasjadele, suudan ka kodus töötades "automaatseid ümberlülitusi" teha. Maailm on värvirikkam küll...ent olen ka avastanud, et olen suhteliselt üksi jäänud.
Kommentaarid