Minu kallis maaelu ehk mis maksab saiapäts?

Ideaalne laupäevahommik minumoodi veel aasta tagasi nägi välja nii: hiline ärkamine, kohv tõmbama, hommikusöök ja pikk mõnulemine voodis, ühe silmaga telekast naistekaid kiigates. Täna tabasin end mõttelt et täisväärtuslik hommik on minu jaoks juba ammu teistsuguses vormis ja mõõtmes.

Ärkan harjunult(!) vara, umbes kaheksa paiku - esimese asjana lasen Bibi õue, siis kohvi jooksma (mitte ise ;), dressid selga ja talli. Kabjakaapsude ja mühatuste saatel segan kaera-müslisegu valmis ning sel ajal kui seda kahe suupoole poolt manustatakse, kannan heina ette, koristan pabulad ja harjan hobudelt öötolmu maha. Lakad sirgu ja - koplisse sammu marss! Kui hobud koplis, lükkan elektrikarjuse järgi, toidan koerad ja kui ilm vähegi lubab, võtan kohvitassi näppu ning suundun hobude juurde. Istun kivi otsas, vaatan kuidas nad mind silmanurgast jälgides järjest lähemale ampsavad ja tunnen end....tohutult õnnelikult. Loodus, vaikus - Õnnis!

Sõbrad-tuttavad on sageli küsinud, et miks otsustasime linnaelu maaelu vastu vahetada? Ja et kas on ka odavam oma majas elada, pidades silmas oma aiamaa kasutamist ja vee ning kanalisatsioonimaksete puudumist. Maal elamine on kallis lõbu. Jah, vesi tuleb küll puurkaevust
ja kanalkaks on septikuga imbväljak, ent maja hooldamine ning loomapidamine selllises võtmes nagu meil - see maksab ja mitte vähe... Pole küll täpset arvestust pidanud, ent kahe kaukaaslase ja kahe hobuse ülalpidamiskulud kuus on ~4000 krooni ümber. See on ainult toit ja arstiarved. Ei arvesta siia talliehituse kulusid, aga ehitusmaterjalide hinnad on teadagi kõrged. Käesolev aasta on olnud kuidagi eriti arstide rohke... ainuüksi Bonhami op läks maksma kopsaka summa... Lisaks Mozarti liigesteravim, mille maksumus kuus 1200 jne jne. Lisanduvad veel ajutised kulutused ratsatarvete peale. Kuna eluks vajalik teenistus eeldab sagedast ja teineteisest sõltumatut sõelumist linna ja muude Eesti punktide vahet, siis on taolise elustiili lahutamatuks osaks 2 neljarattalist hobujõudu. Ka nende ülalpidamine pole just odav lõbu.

Oleme jõudnud tõdemuseni, et tõepoolest, töötame selleks et taolist elustiili endile võimaldada. Paljudele tundub see kindlasti maja ja loomade orjamisena. Mulle mitte. Ei suudaks enam linnas olla. See tunne, mis tekib kujuteldava linnaukse sulgemisel Tartu mnt-l Lennujaama kandis, see on pingutamist väärt. Minu jaoks algab siis teine reaalsus. Maailm, kus miski pole juhuslik ega pealiskaudne. Kunagi üritasin end leida reisides, võimalikult erinevaid inimesi kohates ning uusi maid avastades. Paraku on tavapärase turismireisi kestvuseks nädal-paar ja õige pea mõistsin, et mind taoline pealiskaudsus ja põgus kokkupuude ei köida... Armastan detaile, mis teha:)

Sestap olengi vahest kimbatuses kui mult küsitakse möödunud nädalavahetuse või puhkuse kohta - ja kuuldes et ma kusagil ei käinudki - konstanteering ah, et olid JÄLLE kodus. Jah, ma ei soovi ringi süstida eri paigus - leian järjest uusi ja uusi nüansse oma kuningriigis. Puhkan niimoodi kõige paremini, omas tempos...kallis maaelus. Vabatahtlik valik.