Sahkari talu

Tagasilöök pole tingitud mitte Theo suutmatusest või tüdimusest treeningute suhtes, vaid RAO-st. Õhus on hetkel midagi sellist, mis talle ei sobi. Laupäeva hommikul leidsime Theo tugeva hingeldusega boksis seismast. Viisime ta kibekähku koplisse, kus hingeldamine küll taandus, ent väike hingamisraskus siiski jäi püsima. Kahjuks ei saa ma Mozarti pärast Theod õue jätta. Mozart magab pikaliasendis ainult boksis, haigetele õlgadele on ju puhkust vaja... Esmaspäeval tuli drAibolit, vaatas mõlemad üle ja vangutas pead: "Võta üks ja viska teist!..." Santalaager! :) Tuli välja, et ka ta oma hobu emfüseemik, sarnase probleemiga rinda pistnud. Imekombel on hobu elanud 18-aastaseks ja alates 10-ndast eluaastast polevat tal ühtegi haigushoogu olnud. Aibolit soovitas uurida Võrumaal toodetavat spetsiaalselt emfüseemikutele toodetavat ravimtee manustamist. Täna hommikul tegime siiski Theole süsti, sest lõõtsutamine oli tagasi tulnud. Õhtupoolikul, pärast kaera etteandmist, läksin Theod

Kuuldavasti kirgastavad ilmad jätkuvad:) Mida meile, eestimaalastele, siis veel vaja kui päiksesevalgust?! Ja tugev keskklass olla ka juba väljakujunenud räägib Äripäev . Riputan siia ühe lõbusa video (Jon Anderson & Mike Oldfield) nende uudiste taustaks.

Pühapäev... Päikest täis nagu tänane - jah, selliseid pühapäevi on võimatu mitte nautida. Sõitsin kodust välja, mere äärde. Avarus. Tardhelid. Puhastustuli. Aeg möödus märkamatult.

Oeh, kell on juba 15:40 ja poja mobiil on endiselt väljalülitatud... Olen pisut mures ta teemavaliku pärast. Tean, et tema eelistuseks oli hariduse teema, tänaste teemade hulgas oli see küll olemas, ent suur võimalus liiga ühekülgselt kirjutada.... "Harimatusest tulenevad turvariskid" eeldab laia ja faktirohket teemakäsitlust. Minu uskumust mööda peaks ta küll hakkama saama... Ent kerge närv võib loogilist mõtlemist pärssida. Peaasi, et ta ei valinud mõnd "lobevat teemat". Virtuaalsed inimsuhted on just üks selline, mu meelest. Äkki otsustas teemat vahetada poole pealt ja on nüüd ajahädas? Oeh...jube,... närin küüsi. Edit: sain lõpuks pojaga kontakti. Ta kirjutas hoopis 7. teemal - Olla nagu kõik või jääda iseendaks? Väsinud oli ja tahtis rutem seda kõike peast välja saada, asutades end Tartu poole teele. Aga kerget kirjutamistunnet polevat olnud ja tulnud , seda näitas ka asjaolu, et ta kogu ajalimiidi ära kasutas...

Kõnekeel on enamasti vaene. Kui poleks toetavat kehakeelt, ei tahaks vist rääkides enam üldse suhelda ... Enamus inimeste poolt suuliselt väljaöeldu kubiseb klisheedest, kantseliitidest, meedia poolt nämmutatust, kusagilt kuuldust-loetust-kirjutatust... Kõnesse jõuavad üldistused ja pealiskaudsus. Niipalju jääb ütlemata ning varju "ridade vahele". Kuidagi on juhtunud nii, et tunderikkaimad hetked on minuni jõudnud kirjasõnaga. Mäletan siiani esimest armastuskirja, mille oma klassivennalt sain. Koolis, garderoobis, kinga sisse peidetuna:) Esimene reaktsioon - temas ma seda küll poleks uskunud, nii lüüriline ja teistmoodi, kui igapäevane pealiskiht välja oleks lasknud paista... Mäletan ka abikaasa kirju haiglasse, kus poega oodates paar nädalat viibima pidin. Tollase korra järgi külastajaid haiglasse ei lubatud. Paki seest hea-paremaga leidsin alati ka kirjakese humoorikate joonistuste ja emotsionaalsete sõnadega. Kui paha ja kurb oli, lugesin armsaid ridu ja kohe hakkas kergem

Varustus sobis väga hästi, ent külgratsmeid proovime järgmisel korral, olin unustanud vaadata, kuidas need täpselt peale käivad ja seetõttu hindasime need algul liiga pikkadeks, tahtsin neid juba poodi ümbervahetama minna... õnneks taipasin Mailise käest telefonitsi järgi uurida:) Selgus, et need külgratsmed lubavad aga tavapärastest palju suuremat vabadust - seetõttu nad ongi topeltpikkusega, need tuleb hoopis suuliste vahelt pooleks jagades hobuse jalgevahelt sadulavöö külge kinnitada, teine ots aga sadula külge. Teiselt suulise poolelt samuti. Point ongi selles, et pead ei tõmmata karmilt ühte asendisse vaid hobune saab end ka ise painutada ning sobivat lõdvestuasendit otsida. Ja tunni lõpus tegime kohe 3 auringi:) Nüüd teeme peaaegu nädalase pausi - niikaua on Theol aega seedida, mis temaga viimastel treeningutel toimus.

Üsna kipakast valikust hoolimata said ostud siiski sooritatud. Neid Pfiffi valjaid, mida sihtisin, kahjuks enam polnud. Samas hinnaklassis ja kvaliteediga olid saadaval vaid beežikad (550.-). Müüja lohutas, et küllap need ajapikku tumedamaks tõmbuvad. Sobivaid suulisi esmapilgul ei leidnudki. Vähemalt selle hinna ja tegumoega, mis ma suvel Mozartile ostsin. Tahtsin kolmelülilisi oliive. Selliseid oli ainult Sprengeri omi, hinnaga 1350.- Mina olina arvestanud ~600. Mailis muidugi seletas lahti, et need ikkagi õigest metallisulamist ning neid raskem ära kriipida, täksida, mistõttu suuliste eluiga ka pikem. Kuna mul sobivat summat kaasas ei olnud, jäid suulised ostmata. Külgratsmed sain siiski - tumepruunid, nahast ja soodushinnaga 400.- Kuldse Ratsu poodi võib end muidugi täiesti ära unustada - sõrmitseda käsitööna valminud valjaid, uurida sadulaid, lambanahast valtrappe... inimesele mõeldud ratsavarustusest rääkimata... Vabalt võib kümneid tuhandeid hakkama panna. Aga jah... olen otsust

Ohh, emotsioonid on siiani üleval! Mis ma pikalt keerutan - treeningu lõpus lubas Theo treeneri endale esimest korda sadulasse. Täiesti rahulikult seisis - mina julgestasin kõrval, hoides ohelikust kinni:) Kui ta treenerit seljas tundis olevat, vaatas korraks tahapoole, nuusutas ning tegi paar sammu edasi, ent ratsmete tõmbamisele reageeris koheselt seismajäämisega. Kui hobune rahulikult seisis, tuli treener sadulast maha. Kiitsime kui tubli ta on, pingutasime pisut sadulavööd ja proovisime veelkord. Tegime ka väikse sammutiiru. Täiesti rahulik, väike üllatusmörin vaid selga minnes:) Taas jäädi märguande (kerge ratsmete tõmme) peale seisma. "Kuldse ratsu" pood on kahjuks avatud vaid T-R. Mina seda ei teadnud ja seetõttu mul külgratsmeid tänaseks veel hangitud polnud. Traavis hoiab Theo pead üleval ja pingutab seetõttu liigselt seljalihaseid. Proovime esmalt külgratsmeid kaelaasendi fikseerimiseks ja hiljem tõenäoliselt ka chamboni . Homme aga saab Theo endale igatahes oma esi

Kellel hobuinimestel seda poleks... Siin on ühe unistuse täitumise lugu:) Hoolimata sellest, et nad sel, 2006.a võistlusel koolisõidus maailmameistriteks ei tulnud, pole kahtlustki et tegu on väga erakordse hobusega. Igal juhul võitis Blue Horse Matine selle võistluse raames väga paljude südamed. Sport ja rõõm inimesega koostööst käskikäes. Vähemalt oma blogis võin ju järjestada järgmiselt:) ja 2006.a maailmameister:

Theo 6.tund toimus tegelikult juba neljapäeva õhtul, sest alates reedest viibib treener Hannoveri messil. Seekordne trenn toimus treeneri toodud Wintec sadulaga, 31-raamiga. Poiss laskis selle ilma närveldamata selga panna, ka sadulavöö lubati probleemideta kinnitada. Sadul sobis kui valatult. Treener kordetas Theod sadulaga. Oldi väga tubli ja kuulekas. Tõsteti end käskluse peale sammust galopile ja puha. Endiselt kinnistab treener ta pea allaviimist sammus, seisus ja ka traavis. Suunamuutus on oluline. Theole on vasakultpoolt kordetamine harjumatum kui paremalt. Võrdselt peaks mõlemat poolt treenima. Haruldaselt kuulekaks ja koostöövõimeliseks on Theo lühikese ajaga muutunud. Isegi sedavõrd, et täna söandasin trenni ise läbi viia. Kuna endiselt tunnen end treenides pisut ebakindlalt, siis võtsin ette vaid elemendid, mille läbiviimises olin kindel et hakkama saan. Esmalt valjad koos ratsemetega pähe (endiselt päitsete peale). Poiss langetas pea alla ja oli täiesti rahulik. Siis kinnit

Lugu on on muidugi Dream Theatre 2005 aasta albumi nimilugu, õigemini selle intro. Head ööd muusika mulle:)

Endiselt piinavad mind seljavalud:( Käisin eile taas perearstil, kes suunas mind Magdaleena polikliiniku röntgenoloogi juurde. Ei olnud sinna majja tükil ajal sattunud. Olin meeldivalt üllatunud - mantli äraandmine käis kähku, registratuuris on juurutatud järjekorranumbri süsteem, arvutid viidud võõra pilgu eest ära, teeninduslettidel turvakardinad - tiptop värk, ühesõnaga. Tuli välja, et saatekirjaga pole registratuuris midagi peale hakata ja pidin otsejoones röntgenoloogi juurde minema. Suunaviitade järgi sammudes jõudsin teise registratuuriletini. Andsin lehe ära ja mind paluti istet võtta. Hea nali:) Istumine ongi just see kõige vaevalisem asend hetkel... Noh seisin siis seal uksetaguses ja jõudsin juba närveldama hakata, sest peale minu oli veel 6 inimest ootel. Ukse kõrval oli ka silt, mis teavitas et haiglast suunatud patsiente teenindatakse eelisjärjekorras. Pabin pika ootamise pärast osutus asjatuks, sest paralleelselt võeti vastu kolmes toas. Inimesi hõigati nimepidi sisenema

Klõpsisin üle mitme aja hobustest paar pilti. Arvata võis, et Theost tuleb suuremat sorti hobune, ent sellist kontrasti nagu pildilt avanes, ei osanud ma nii ruttu küll oodata:) Olgu öeldud, et ka Mozart pole pisike hobune nagu kirjude puhul võiks eeldada. Mozarti turjakõrguseks on 168 cm. Aga Theo on viimaste kuudega tõesti rohkem (täis)arenenenud. Nii pea- kui muudelt ümbermõõtudelt. Mõni ime, et ta viimastel nädalatel üritanud "karjas" võimu üle võtta, ajade Mozartit õues heinasalve juurest minema jne. Sellistesse suhete klaarimistesse minul ilmselt sekkuda mõtet pole, saan vaid aidata Mozarti toidukoguse suurendamisega. Theo, Thetfordi ja Fuxia sälg, 3, 10.a

Uhh, väsinud olen, ent võtsin endale kohustuseks Theo arengud või tagasilöögid üles märkida. Treeningpäevik või nii... Tänase tunni märksõna on ....*sadul! Treener läbis kõigepealt meeldiva protseduuri, harjas ja puhastas Theod ja siis kinnitas talle Mozarti sadula selga. Selle peale tehti pisut hapu nägu. Kahjuks on Mozarti sadul Theole lootusetult väikseks jäänud. Isegi 140 cm sadulavöö ulatus hoolimata kummidest vaid esimesse auku. Selline kamakas siis:) Treener lasi paar tiiru tal kordel joosta ja ei kiusanud teda rohkem rohkem sadulaga. Järgmiseks tunniks lubas ta oma hobuse sadula tuua, mis pidi olema laiema raamiga. Eks olen käinud Theole ka sadulaid hiilimas, leppisime kokku Kuldse ratsu poe müüjatariga, et kui asi nii kaugele jõuab tuleb ta erinevate sadulatega kohale, passima või nii... Siis tahaks muidugi ka uusi valjaid, suulisi, lambanahast valtrappi... oeh, pea hakkab ringi käima, kui mõtlen sellele, mis see kõik kokku maksma läheb:) Mnjah, varustuse hankimine pole odav

Eilse tunni märksõnadeks võib tuua * uus olukord ja *kuulekus. Uue olukorrana püüdsime hobud teineteise nägemisulatusest täiesti eraldada. Selleks püüdsime Theo talli viia (tahtsime talle varustust peale panna), jättes Mozarti üksi suurde koplisse. Mossu reageeris suhteliselt rahulikult. Theo seevastu püüdis juba käekõrval käies pidevalt vastu punnida, jäädes seisma, keeldudes edasiliikumast. Jälle tuli treener appi - hobuse seisma jäädes liikusin 2 sammu tagasi, sirutasin käe ettepoole ja tõmbasin päitsetest. Noh, paar sammu sai niimoodi edasi jälle. Lõpuks sai hobune aru, et ma jonni ei jäta ja nii sammusime sujuvalt tallini. Tallis, tühja naaberboksi nähes, haaras teda taas kerge paanikahoog. Vaatasin, et asi kisub liiga käest ära ja treeneriga otsustasime, et toome seekord ka Mozarti järgi. Suur oli mu üllatus, kui Mossuga talli sisenesime - treener oli juba boksis ning Theo täiesti maharahunenud. Seekord lasti valjad rahulikult pähe libistada. Kordeaias võttis treener ette ~20 min

... kirja panema kujuteldavad nõuanded 16-aastasele minale. Mõnevõrra on tegu siis analüütilise kokkuvõttega läbitud etappidest. Pean tõdema, et järgneval loetelul on alati olnud kõrval "siil", kes on õpetanud/soovitanud, kuidas edasi talitada. Ent ikkagi olen talitunud oma äranägemise järgi. Niiet - need nõuanded on mu kujuteldava 16-aastase minaga kõik arutlusel olnud:) sellest olen valinud teisiti... kurat teab, kelle soovitust järgides... 1. Ära püüa saavutada kõike kiiresti ja läbematult! Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Emakssaamine on vastutus kogu eluks. Lapsel on kergem kasvada peres, kus küpsed vanemad:) 2. Ära lase end mõjutada edasiõppimise valikus. Vaid ise proovides ja kaaludes jõuad selleni, mida tõeliselt soovid teha. Nõudku see tagasilööke, pingutusi , pettumusi - mis iganes. Tee solfedžoga tööd ja mine muusikat õppima! Õpi seda, mida armastad enim! 3. Ära hinda inimeste juures välist sära, tema saavutusi töös või isiklikus elus. Ära loo selle tõdem

Pean kohe tunnistama, et ma otseselt tema muusikaga enne tuttav ei olnud. Muidugi olin tema loomingut kuulnud läbi St.Kubrick`u filmide 2001: A Space Odyssey, The Shining, Eyes Wide Shut . Teadlik olin ka Metronoomide sümfooniast . Ent ei seostanud neid kuidagi Ligeti nimega, pigem sündmustena. Reedel, ERSO ettekandes kuuldud topeltkontsert oboele ja flöödile, tekitas kogu napis kontserdipublikus väga jõulise emotsiooni. Erakordne helide maailm! Kusjuures, sel kõigel polnud absoluutselt pistmist mu seniste muusikaeelistustega. Fookus interpreetide virtuoossuselt, muusika kompositsioonilt oli täielikult vaid helipildile viidud. Igal nüansil oli tähtsus. Hoolimata sellest, et näiteks altflöödiga on võimalik tekitada ligilähedane sound bassflöödile (abikaasa kommentaar:). Seetõttu oli lava "kaetud" väga erinevate instrumentidega. Igal oma eesmärk helilooja poolt loodud mikropolüfoonias (pojaga vesteldes sain targemaks:) Meelolu ja tunded, mida Ligeti muusika kuulamine esile ku

Alustasime väikses koplis, Mozarti sulgesime taas talli selleks ajaks. "Hüüdmised" on jäänud kõvasti harvemaks võrreldes esimese tunniga. Seekord lisasime valjastele lisaks uue elemendi - ratsmed. Täiesti rahumeelne reageering Theo poolt. Peamiseks vaatlusobjektiks võttis treener Theo pea. Harjutuse lõpus, seisma jäädes õpetati hobust pead alla langetama, et niimoodi lõdvestuma õpiks. Paari pikema mõtlemishetke järel jõudis asi kohale:) Pea langetati kenasti alla. Väike trikk tehti Theo poolt ja seeläbi tuli välja ka esimese treeningtunni didaktiline väärtus;-) Nimelt tegi treener sääre eest äraasteid vasakule poole. Seejärel küljendamist ning siis soovis, et Theo traavile tõuseks - pisut keerulisem kombinatsioon tekitas hobus hetkeks protesti. Pea aeti selga ja korraks tundus, et nüüd tõmbab end taas lahti, aga sealsamas käis temast läbi väike nõksakas - meelde tuli! Niimoodi ei tohtinud ju teha!:) Umbes 15 min järel siirdusime kordeplatsile. Mina koos Mozartiga väljaspool a

Sain täna analüüsi vastused teada - selgus et mittemiski ei viita põletikulisele olukorrale mu organismis:) Ju siis oli selg lihtsalt tuult saanud või siis ma midagi tõstes/rassides endale ise liiga teinud. Tänasest heast uudisest hoolimata, oli mul eile õhtupoolikul tõsiselt halb. Pidev näriv valu puusas ja püstijalu olles tundsin isegi kerget iiveldust ja peapööritust. Õhtupoolikul neelasin valuvaigistit, magasin ja olin kell 3 öösel unetute reas. Mingil ajal suigatasin siiski ning täna hommikul tundsin end oluliselt paremini. Igatahes olen suutnud töiselt üsna produktiivne olla. Kodune küll, ent paberile sai pandud ammu kummitanud probleemide rägastik koos lahendusvariantidega. Homme veel viimistlen ja esmaspäeval laon edasise tegevuskava lagedale. Sjgellel on ilmselt õigus, et immuunsüsteem on nõrgenenud. Ütleme nii, et töine probleemide soos sumpamine ei tule organismi tugevdamisele ka just kasuks... Aga ise ma tahtsin suure süsteemi arendamisega seotud väljakutseid. No neid ikka

Kas tõesti on tegu 40.a piiri müstilise ületamise või siis juhuste kokkulangevusega? Nimelt on mind sel aastal asunud kimbutama mõned tervisehädad, millest enne aimugi ei olnud.... Enne aastavahetust tabas mind näriv käenärvi põletik küünarliigese piirkonnas. Alguses mõtlesin, et see hobustega kukkumise tagajärg. Kuna see vältas pikka aega, siis otsustasin arsti juurde pöörduda. Tabletikuur ei aidanud, tuli välja et tegu on "hiirehaigusega". Kuuldes, et ma igapäevaselt pikemalt arvuti taga, ähvardas arst vägisi käe kipsistada:) Et vähemalt 1 nädal peaks olema käsi täiesti rahus. Noh, mul sellist võimalust sel hetkel ei olnud - kipsis käega on tallis toimetamine üsna komplitseeritud. Panin kõik lootused Tenerife puhkuse peale - õnneks aitas tõesti. Tänaseks on valu taandunud. Püüan ka paremat kätt rohkem säästa ja jagada koormust paralleelselt vasakule... Paar nädalat enne Tenerifele sõitu jäin üpris tõsisesse hingamisteede haigusesse - bronhhidest kuni kurgupõletikuni välja.

Elus on ikka nii, et head asja saab harva... Contus Firmus`t saab kuulda üliharva, ometi on tegemist Eesti omanäolisema ja virtuooslikuima bändiga. Eelmisel nädalal õnnestus käia sellisel üritusel Von Krahlis . Viimasest live elamusest seoses selle bändiga oligi ~3 aastat möödas. Selle bändi vaimseks isaks selles koosseisus on kahtlemata(analoog)klahvpillide mängijana tegev Andres Kontus, kes oma perenimega ka bändi nime iseloomustab. Algkuju peaks siis olema cantus firmus ... Mul on raske erapooletult nende muusikat hinnata ja kirjeldada. Olenemata Von Krahli teatri kehvadest soundivõimalustest nautisin igat päralejõudvat nüanssi. Selliseid helindeid nagu Andres Profeti abil kuuldavale manas - neid ei kuule ju iga päev. Väga imponeerib ka Raul Aani poolt mängitav. Mulle kohutavalt meeldivad dramaatilisus ja liialdused muusikas. Jah, minu jaoks on efektne kui suudetakse peadmurdvate tempode või rütmidega koos püsida. Dramaatiliselt pikad pausid, rõhutatult aeglane või siis ülikiire tem

Seekord ei üritatudki enam putku pista! Ei teagi, kas asi oli vihmases (unises) ilmas, äsja söödud kaeraportsust või lihtsalt lõpetati treeneri proovilepanek? Eks seda ole edaspidi näha. Aga jah, täna oli Theo oluliselt kuulekam. Treeneri sisenemisel boksi üritati seekord vaid 2 (!) korda tagumik ette lükata. Siis tekkis juba huvi ja tuldi "asja uurima". Väike sabistamine oli ka valjaste pähepanekul -Theo ikka üritab harjumatusest suulisi maigutada/nätsutada. Treener sai aga üsna kähku ta pea kummargil asendisse ning liikumatuks. Tema kindlameelsus ja järjepidevus mõjuvad poisile hästi... inimkeeles sobib treeneri käitumist iseloomustama "vastuvaidlemist mittesalliv toon":) Mis siis täna? Piirdusime 20 min treeninguga: sääre eest ära asted - päris kenasti tuli välja. Eriti paremale poole liikumisel. Siis taandamine ja seis, kah nelja peale:) Pisut käekõrval traavilt sammule üleminekuid jne. Theo oli igatahes väga taltsas ja kuulas treenerit üsna süvenenult. Järjest

Laupäeval toimus siis esimene kohtumine Theo ja treeneri vahel. Algus käekõrval oli paljutõotav - Theo tegi kuulekalt sammud-seisud-traavid kaasa. Mingil ajal aga tüdines ja tegi sama triki nagu viimasel ajal minuga - tõmbas end kordest lahti ja kihutas minu ja Mozarti juurde. Treener aga oli järjepidev. Viisime mõlemad hobud talli, Mozarti sulgesime üldse boksi ja Theole panime päitsete peale valjad. Hobusid lahutades hakkas pihta tuttav transvaal - Mozart hirnus alguses lakkamatult, kui Theoga platsil taandamisi ja sammu tehti. Theo lingutas kutse suunas kõrvu ja niipea, kui ratsastaja püüdis ta kordel traavile saada, tõusti tagajalgadele ja tõmmati end taas lahti ning maanduti kõrvalboksis Mozarti kõrval - olin jätnud talliukse lahti ja poiss teab juba, kuidas sinna kõige kiiremini peitu pugeda. Edasi leppisime treeneriga kokku, et seisan avause ette ja niipea, kui trikki korratakse, peatan ta seal ning viime ta tagasi treeningplatsile. Nii juhtuski, ootamatult tõusti taas tagajalga

Nägin Sind täna unes, Hannes. Tegelikult mõtlesin Su peale õhtul põgusalt... põletasin lõkkes käbisid, ööliblikad pekslesid valguse ümber. Ilmselgelt pöörased ootamatust soojalainest ja alanud kevadest. Mõtlesin, kuivõrd kõik on kinni ühes saatuslikuks momendis. Meie kohtumisest alates kuni Sinu surmateateni ja viisini, kuidas Sa läksid. Õppisin keskkooli eelviimases klassis, kui väikses alevikus levis kulutulena pommuudis - pealinna spordikooli poisid on laagrisse tulnud:) Küla kaunitarid puhvisid sabasuled kohevile, patseerides kohalikus rannas, kus poisid päevaplaani kohaselt ujumas käisid või siis toitlustuskohas, kus laagrilised einestasid. Mina jäin kahjuks sellest kõigest eemale, sest mul oli sel suvel eesmärk - kõvasti raha teenida:) Täpselt ei mäletagi, mille jaoks - küllap hilbud, mis muud. Nii me siis naabritüdrukuga otsustasimegi EÕM`ist "üleajateenijateks" jääda. Käisime koos täiskasvanutega (tollal kutsuti turuvarblasteks) igal hommikul kolhoosikeskuses töökäsku

Lisaks pikkade sammudega üle lumehangede tõttava kevade teeb mu "rinna rõõmsaks" üks teadmine:) Juba mõni aeg tagasi andis poeg teada edasistest edasiõppimisplaanidest. Muusika!! Kui eksamid ja sisseastumiskatsed õnnestuvad, saab tal olema ääretult põnev... Ehh, ka mina olen saanud ju seda elu pisut nuusutada. Mäletan, millise ahnusega kuulasin omal ajal selgitusi " ätiplaat... see solnik.. see crash... see räkk.. :) Poiss oli neljandat kuud mu kõhus, kui Tartu Levi päevadel ta isa bändi soundchecki aeg hommikul kell 4 kätte jõudis. Püüdsin täislaksuga võimenduse saatel pehmes Vanemuise toolis tukkuda omaette mõeldes, et no see beebi saab oma rockiristsed ikka väga varakult kätte:) Asised inimesed ikka püüavad manitseda, et õppigu ta ikka mingi "leibaandev eriala" samuti kõrvalt. Noh, muusiku eriala ei takista hiljem pidamast mõnd "asist eriala", vastupidi aga on küll vist võimatu. Seetõttu ajab mind ääretult vihale jõrmilik suhtumine "kle, moos

Jah, kui oleks võimalus nautida kohustustevaba elu, kes teab kas see siis niivõrd ahvatlev olekski? Praegu valdab mind küll kihk mittemidagi teha: ei taha tööle minna, sest hetkel terendavad seal vaid probleemid, ei ühtegi töövõitu- või tulemust, mis heameelt valmistaks... Ei taha ka talli minna, sest hetkel näen seal vaid suurpuhastust ootavaid nurkasid ja nurgataguseid. Ei taha ka metsa jalutama minna, sest kohe läheb pimedaks ja vot täna pole ma peale kohustusliku hobustesöötmise suurt midagi teinud... ainult vedelenud ja netis aega surnuks löönud. Ei meeldi mulle ka toas avalduv vaatepilt: käisin eile haiget sugulast Tartu haiglas vaatamas (vaeseke toibub seljaoperatsioonist) ja seetõttu jäid ruumid tolmust imemata ja lilled kastmata. Triikimisnurgast vaatab vastu üüratu triikimata pesuhunnik... Mnjah, täna tunnen, et tahaksin kohustustevaba elu elada. Vähemalt ühe nädala. Kõiges on süüdi... pühapäev ja edasi pööratud kellamäng. Ei taha, et keegi minu aega pöörab/väänab. Vot kui ha

Äkklumi ummistas otseloomulikult ka meie kodu- ja metsarajad. Õnneks "vedeles" talu ees esimesel lumehommikul me peresõbra džiip ja nii saime koos pojaga ikka õnnelikult suure tee peale ja linna tööle/kooli. Töölt kojutulles tegime sama harjutuse läbi - mees ootas neljaveolisega teeotsas ja vedas mind väravani. Õhtul ja öösel hoolitses juba vald, et tee lahti oleks:) Niiet, pole me väga metsaelanikud midagi! Hobud ja kaukad nautisid kohevat lumerohkust silmnähtavalt - püherdati ja sumati nii palju kui jaksati. Isegi sumasin põlvini lumes nii,kaua kui külm näpistama hakkas. Nii võrratut vaatepilti tänavune talv kahjuks ei pakkunud. Metsas oli imeilus - kõike kattis suhkruvatina puhvis lumi. Ei ühtegi metslooma ega inimjälge - peale tööpäeva lõppu seisin lummatult puude vahel. Hingasin karget õhku ja nautisin näol sulavaid helbeid. Kaunis, ent kõik oli pisut...vale, pettepilt, fatmorgaana. Märtsi lõpp ju... Endiselt on majaümbrus valge, ent kui ilmateate plusse usaldada, siis j

Avastasin, et pole hulgal ajal hobuste käekäigust pajatanud... Tundub, et neil on kõik hästi - omavaheline kiindumus on nii suur, et eks tule väikestviisi neid hakata ajutise lahusolekuga harjutama. Hetkel on tegu isegi talliümbruses tiirutamisega, kuniks üks neist boksis kinni. Theo hakkab kohe laamendama või kui Mozart tallis, siis kutsutakse sõpra südantlõhestavate hirnatustega. Niiet - ärahellitatud! Paar päeva tagasi püüdsin Theoga käekõrval trenni teha,isoleerimata Mozartit teise koplisse või boksi. Algus läks vägagi sujuvalt, hobu liikus sujuvalt traavist sammule ja vastupidi. Kuulas mind kenasti. Mozart dubleeris tegevusi kõrvalt kuniks... lõi talle pähe, et nüüd võiks galoppi teha. Noja oligi Theo läinud, koos jalutusrihmaga. Taolisteks juhtudeks olekski vaja paanikaklõpsuga jalutusrihma. Siis ei jää vähemalt pael tolknema. Positiivne oli vast see, et õpilane Theo sai koheselt oma ülemeelikusest aru ja pöördus mu juurde tagasi:) Aga üldiselt jah - vajan abilist, sest ise talit

... tuppa sooja saanud.Olen alatoitumuses ja väga kurb. Palun kutsuge loomakaitsjad!---- Kõlbaks Bonhami poolt manatud ilme pildi allkirjaks:)

Seda ühte lisapäeva nädalavahetuse pikendamiseks oli sedakorda hädasti vaja. Muude tegevuste kõrvale mahtus ka filmielamus "Tüdruk pärlkõrvarõngaga" näol. Kes seda näinud, pole - julgeksin soovitada. Ilus lugu argiaskelduste kõrvale. Täis puhtust, hillitsetud tundeid ja maalilisi kaadreid. Mul igatahes jagus emotsioone ja filmi mõju all olemist terve laupäeva jagu... Ja neljapäeval tabanud tööalane tülpimus ja lootusetuse tunne vajusid samuti tahaplaanile. div> Seetõttu ehk võtsidki möödunud pühade ajal mu käte all vormi erinevad pirukad ja koogid... kaifisin küpsetamist, hakkimist, voolimist erilise innuga... Käeline tegevus aitab peaaegu alati. Vähemalt mõtteisse selguse toomise ja emotsioonidelt "tippude mahavõtmisega". Lõppude lõpuks ei pea ma seda ju taluma ning kui koostöö ning oma kogemuste rakendamine võimatuks osutub, siis tuleb lihtsalt uks enda järel sulgeda. Bonzo sai pikad jalutuskäigud ja hobud puhtaksküüritud künad. Mune ei värvinud, ent pühade hom

Ükski jalutuskäik pole mul jäänud pimeduse või muu põhjuse pärast olemata. Juba Tallinnas elades võisin olenemata kellaajast võtta Bibi paela otsa ja näiteks Kadrioru parki patseerima minna. Kõikvõimalikud inimkooslused hoidusid minust ja kaukaaslasest ohutusse kaugusse. Kaukaasia lambakoerte halvast kuulsusest tingitud privileeg? Küllap vist. Üldiselt ma pole selle poolt, et koer võiks inimesele ohtlik või hoiatav olla, ent... kõik sõltub. Kas ma tahaksin, et valvekoeraks aretatu soovimatut tülitajat või kutsumata külalist korrale aitaks kutsuda? Juhul, kui inimkõne ja veenmine mõju ei avalda? Arvatavasti. Kaukaasia lambkoera kasvatamine pole raketiteadus, ent mõnigaid olulisi tõdesid peab järgima. - kindlasti on see koer n.ö "ühe karja" koer. Vahepeal levis ka müüt, et suisa "ühe peremehe" koer - nii see ei tohiks olla. Kauka peaks kõiki leibkonna liikmeid võrdselt kohtlema. Loomulikult on ka temal omad lemmikud, keda ta oma silmis karjajuhi staatusesse tõstab ni

Lõpuks ometi sain pildid arvutisse tõmmatud. Ütlen kohe alguses ära, et mulle väga meeldis. Kanaari saarestikust olin ~15 aastat tagasi käinud Gran Canaria`l, Playa de Inglesis. Nüüd siis Playa de Las Americas:) Loodus oli mitmekülgsem ning ilmaga vedas samuti rohkem - minu mäletamist mööda oli Gran Canarial päeval liiga palav ja öösel suhteliselt jahe. Tenerifel päeval 22 - 30 ja öösel ~20. Vesi ookeanis oli samuti 20. Eriti sügava mulje jättis väljasõit lähedalasuvale La Gomera saarele. Kes juba Tenerifele sattunud, soovitan soojalt ka sinna minna. Panen kirja mõned märksõnad, mis mulle reisi ka kunagi hiljem meenutaks: * imeilusad metstuvid (pruunikad)ja nende häälitsemine kahe vahelduva põhirütmiga * kus oli asustus, seal kõik õitses ning haljendas. Promenaadid olid ääristatud pöetud põõsaste ja muruga, kõnniteed plaaditud ja läikivpuhtad. Õhk oli lihtsalt nauditavalt õhuline:) * kolme jalaga emane kass, kes hotelli kõrval asuval kaljurinnatisel peesitas. Hommikuti turnis ta alla e

Raadio Mania sünnipäeva raames astusid Rock Cafes üles tõelised Eesti metal hiiud:) Shower `i algkooosseisust olid küll järgi vaid grand-old trash-man Tamur Marjasoo ja bassimees. Kunagise star trummari Ardo Põder`i oli väljavahetanud Atso ja teise kitarristi Toomas Vanem`a - 8-keelse kitarri keevitamise oskusega Karu:). Kahju, muidugi et Ardo Põtra näha/kuulda ei õnnestunud. Mõningate väitel olevat ta esinenud möödunud aasta detsembris ja üldse mitte halvasti. Atso on küll vägev, ent hakkab juba häirivaks muutuma ühe ja sama trummimehe ekspluateerimine metalli viljelevates bändides... Kes vähegi vägemavamat topeltbasstrummi soundi tahab, kasutab Atsot. Aga muidu oli Shower heas vormist, ilmselt oldi vaeva nähtud tempode ja kokkumängu osas, ei tuldud niisama lavale kokku, et vaatame mis saab:) Mulle meeldis juba 15 aastat tagasi Tamuri diskreetsed ja inisevad kitarrisoolod muu kõmaka taustal:) Sama tase. Igal juhul püüan neid uuesti tabada - värskelt ja toniseerivalt mõjusid Eesti k

Olen tagasi ja hästi puhanud:) Blogimine jäi sellest hoolimata soiku, sest kodune elu vajas taas sisseelamist. Samuti töine. Õnneks olen seda tüüpi inimene, kel sündumuste koldest eemal olles õnnestub tõeline reset teha. Tõesti-tõesti, ei ühtegi painavat mõtet või pelutavaid tööülesandeid minuni reisiloleku aja jooksul ei jõudnud. Reisimuljetest kunagi pikemalt, esmalt tuleb pildid arvutisse tõmmata ja mingi valik teha nii elamustest kui piltidest:) Juba teist nädalat (siiani on olnud uude töökohta sisseelamise aeg) olen püüdnud saada sotti, mismoodi ja millise andmekoosseisuga luua uut infosüsteemi. Arvestades andmete mitmekülgsust ja rohkust (!) , pole see teps mitte lihtne ülesanne. Metadata kirjeldus on üks asi, ent kõigepealt nagu ikka, tuleks selgeks teha, mida üldse kirjeldada, eks ole. Jah, DW on tore asi selgete äriloogiliste funktsioonidega organisatsioonidele, ent kui andmetöötluse eripärad lähevad kuni isikute tasandini välja, siis on suht raske DW püsistruktuuri normalisee

Tulemas on väike blogimispaus. Sain tööandjaga kokkuleppel (väljateenitud aastad;-) pisut puhkust, et teha teoks soov, mida seoses hobude lisandumisega leibkonda polegi õnnestunud teha. Mõneks ajaks juhe seinast välja ja sugulastele-sõpradele pisut peavalu seoses loomaaia ülalpidamisega. Loodetavasti õnnestub kunagi "tagasi teha":)

Pean kohe tunnistama, et ega ma ilukirjandust enam eriti loe... Sellel on mitmeid põhjusi. Üks kindlasti see, et kunagi lugesin arutult palju:) Ilmselt tekkis mingisugune küllastusmoment. Nii ongi juhtunud, et mu öökapil oma järge ootamas virn raamatuid, mida tuju tulles vahes sirvin, ent lõpuni lugemise motivatsioon puudub. Teisalt, eks maailmakirjanduses valitse enam-vähem sama seis nagu ükskõik, millises teises kunstiliigis - üllatada on väge raske, ilukirjanduses eriti.. Kõikvõimalikke formaate ju juba katsetatud. Nii ongi juhtunud, et ma väga pikka ilukirjanduslikku teosesse enam süüvida ei jaksa, eriti kui kompositsioonis tunnetan deja vu´ efekti. Viimasel ajal loengi peamiselt esseistikat ("Avatud raamatu" sari) või siis "vanu häid" (Woolf, Bulgakov,Hesse, Eco). Seda enam naudisklesin haiguse ajal juhuslikult kätte sattunud Rilke "Armastusest" saatel.Loomingu Raamatukogus ilmunud vihikusse on koondatud poeetiliusest ja sümbolitest tüüned novellid:)

Püüan juba pikemat aega kirja panna barokkfestivali raames toimunud kontserdi elamusi, ent seni tulutult.Energiat on vähe ja kirjutamine seega vaevaline. Otseloomulikult võrdlesin esitatut Glenn Gould`i interpretatsiooniga, kuis muidu. Mitte midagi ei härinud, vastupidi - kõik pakkus meeldivat äratundmisrõõmu võrratult esteetilise keelpillidele seatud arranžeeringu läbi. Aria Da Capo esitus oli kindlasti hõrk pala muusikagurmaanidele. Siinkohal ei saa jällegi läbi omaette muigamata...pruugib vaid mõelda Hannibal Lecter`i õhtusöögile nimetatud pala foonil... Loomulikult elab G.Gould`i poolt vahetult enne ta lõplikku äralibisemist sissemängitud Aria Da Capo oma elu hoopis teistsuguses ruumis ja tähenduses. Natuke vingun ka. Raekoda on küll imeilusa interjööriga paik taolise kontserdi läbiviimiseks, ent juba mitmendat korda tajun ebameeldivalt tänavamelu (Raekoja plats!) tungimist kontsertsaali. Ikka väga räige on, kui piano pianissimo ajal lõhestab muusikat kellegi homeeriline naer välj

Juba mõnda aega on Theo`l igav ja õigustatult. Kahjuks pole ma hetkel võimeline talle kordetki tegema... Novembrikuus vigastatud käsi annab tänaseni tunda ja oheliku otsa jooksma teda ei söanda panna. Piisab ühest järsust tõmbest kui käsi taas paigast (järgiproovitud). Milles igavlemine seisneb? Kõige ehtsamas koolipoisilikus laaberdamises...:) Paar nädalat tagasi vedasime temaga vägikaigast saepurukoti juures. Tema arvas, et peab ilmtingimata saama järgi uurida, mida ~1,5 m kõrgune kott endas sisaldab. Selleks oli vaja esijalgadega kotile tõusta ja koormakilet ära rebida. Teda ära ajades ja karmimat häält tehes vastas ta ulja galopiga ning isegi üritas tagajalgadega miskit susida... Va pukitaja! Eile märkasin aknast, et talle on hakanud huvi pakkuma talli nimesilt, mis kettidega müüri külge kinnitatud, vot oli vaja seda sealt hammastega alla sikutada. Sellega ta õnneks hakkama ei saanud. Enne tüdines või tuli parem mõte. Distsipliiniga on samuti probleeme, seda pani tähele Mari, kelle

Ma pole absoluutselt vastu väitele, et inimene, kes peab avalikku blogi, peab arvestama ka tema kirjutiste identifitseerimisega. Loomulikult tekitab loetu mingil määral suhestamist ning on üliinimlik, et mõnede lugejate sooviks on kokku viia pilt-tekst-nimi. Eesti ju väike. Samas olen ju enne blogipidamist mõelnud formaadile...vaaginud, kas kirjutan avalikult või mitte. Mina valisin sellise "poolavaliku" variandi koos anonüümse kasutajanimega, ma pole nimme avaldanud enda kohta täpseid andmeid - ja leian, et sellist privaatsusetahet võiks siiski arvestada. Mul pole olnud kunagi soovi lahata avalikus blogis väga isiklikke teemasid. Ma lihtsalt pole nii vabameelne, et neid mõtteid jagada tahaksin. Teisalt, isiklike mõtete sõnastamine - sageli jään sellega hätta iseendagi ees, saatiks siis lugejatele vahendamisega. Ja mõtete väljakirjutamise teraapia minu puhul ei toimi:) Seega, pole justkui midagi varjata... või siiski? Aga suletud blogis ma kirjutada ei taha - leian, et minu k

Pill tulevat pika ilu peale... Minu puhul see nüüd igatahes kehtib. Pühapäeva õhtul, kui eakaaslased (!) lahkusid, tundsin kuidas lümfisõlmed pakitsema hakkasid. Öösel ärkasin lämmatavate köhahoogude tõttu korduvalt üles ja hommikuks oli juba kogu rindkeres krõbin. Olgu siis neljakümpsise algavatest rõõmudest detailne ülevaade tehtud:) Tegelikult olen suhteliselt harva haige. Olen täheldanud, et külmetushaigused ründavadki mind peamiselt siis, kui emotsionaalne müür hõredavõitu. Kogu käesoleva aasta algus on mind kuidagi rahulolematuna hoidnud... peamiselt enese suhtes. Olen hakanud kahtlema viimase aja valikutes. Kogenenumad ütleksid kindlasti, et peamine põhjus on tänavuse talve lumetus ja sellest tulenev heleduse/valguse vaegus. Eks see aurune ja märjast mulksuv maastik kindlasti süvenda masendust ja tekita hämarolekut. Mulle isiklikult aga valmistab raskustunnet jätkuv pidustuste ahel, aastalõpust sujuvalt kuni minu sünnipäevani välja. Rahvarohked seltsiüritused. Kümned lauakatmise

Nädalavahetuse retkelt tagasi sõites, kuulsin autoraadiost allolevat lugu ja ohkuipaljumälestusi meenus sellega seoses. Nendes soundides on noorusaeg, kahtlemata. Meeletu ootusärevus tantsusaalis ja seletamatu õnnetunne, kui ootus täkkesse läks. Ülikõva lugu tänaseni, mu meelest:) Kõikvõimalikku energiat sisendab... Ja nostalgiat. Nostalgiaks on ka põhjust, sest täna tulevad mu tüdrukud mind õnnitlema!

Leelo sõnastas läbi Shoyen Shaku, esimese Ameerikasse jõudnud mõtlusõpetaja läbi kuldsed tõed: * Hommikul enne riietumist, süüta lõhnarohi ja mõtlusta. * Maga alati kindlal ajal. * Söö korrapäraste vaheaegade tagant. * Söö mõõdukalt, mitte kunagi küllastumiseni. *Külalise juuresolekul säilita sama hoiak, mis üksi olles. *Üksi olles ole samasugune nagu külalist vastu võttes. *Jälgi, mida sa räägid ja mida tahes sa ütled, seda tee. *Kui on vaja tegutseda, siis ära viivita, kuid mõtle enne kaks korda järele. * Ära kahetse minevikku. *Vaata tulevikku! *Võta omaks kangelase kartmatus ja lapse armastav süda. *Puhkama heites maga nii nagu oleks see sinu viimane uni. * Ärgates jäta kohe voodi nagu heidaksid kõrvale vana kingapaari. Tõttöelda, kõiki loetletud mõtteid olen püüdnud teadliku elu jooksul (alates 30-ndast eluaastast:) alateadlikult järgida ja suutlikkusest neid täita või mitte täita sõltub mu tuju(tus). Jah, neid on rohkem kui 10 käsku . Ent olgem ausad, ka kümnest käsust tehakse s

Tehtud:) Noored:) Vennalastega Karl-Erik Tänud kõikidele õnnitluste edastajatele! Teate ju küll, et mulle meeldiks sellistel juhtudel end hästi väikseks teha ja kusagile ära peita! Sugulaste eest see ei õnnestunud:) Meelolukas oli ja tuiskas nagu ikka. Täna puhkan rahus.

Esmaspäeval sai fotograaf Tiiduga fotosessioon ajakirja Lemmik jaoks kokkulepitud. Pakkusin küll kolmapäeva, ent Tiit uuris ilmateadet ja mainis, et neljapäev tundub ainus sademetevaba päev olevat. Nii täpselt oligi! Kokkulepitud ajaks oli Tiit kohal ja alustasime tallist, Bonham sai eriloa päevavalges talli sisenemiseks. Tegime mõned klõpsud Mozarti ja Bonhami nuusutamise rituaalist. Siis sai hobud paela otsa võetud ja suurde koplisse sammutud. Niipea, kui koplivärav seljataga sulgus, läks lahti tõeline möll. Ei teagi, mis oli nii suure elevuse põhjuseks, kas eilne boksis konutamine lausvihma tõttu, superilus ilm või Tiit oma suure kaameraga! Igal juhul hobud olid sõna otseses mõttes pöördes! Küll püherdati kordamööda, tehti võimsaid hüppeid, kõnniti tagajalgadel... Tiit muudkui pugises naerda ja klõpsis. Sugugi ei tahetud "ilutulestikku" lõpetada:) Viimaks, kui häid kaadreid piisavalt arvasime olevat ja koplist ära liikuma hakkasime, korraldas Mozart enneolematu galopishow

Kunagi,mõned kuud tagasi olles erakirjvahetuses mr Costello `ga, lubasin kirjutada ühest legendaarsest loost seoses Salvadore Dali ja Luis Buñue l`iga:) Kuulsin seda legendaarset lugu ~15 aastat tagasi tolleaegselt sürrealismi ja avangardismi sõltlaselt, Ervin Õunapuult . Ervin mõistagi, on meisterlik story teller, ent püüan siinkohal võimalikult autentselt loo kirja panna. ********************************* Teada on, et Luis ja Salvadore olid pikaaegsetes sõprussuhetes. Tänu sürrealistlikule sünergiale pandi nii mõnigi märk maailma kultuurikaardile (Andaluusia koer, näiteks). Siis aga tekkis sõprusesse mõra. Buñuel, va kiimakott, hakkas Dali selja taga ajama liini Dali muusa, Galaga . Dali tõlgendas lähenemiskatset kui lõplikku reetmist ning katkestas igasugused suhted Luis`ga. Aastakümneid hiljem, seilates juba rahunenud 70-ndates eluaastates, hakkas tüllipööramise lugu Buñueli vaevama. Ta otsustas pakkuda lepitust, kirjutades Dalile: Armas Salvadore, oleme juba üsna eakad mehed nin