Theo 4.tund
Eilse tunni märksõnadeks võib tuua * uus olukord ja *kuulekus.
Uue olukorrana püüdsime hobud teineteise nägemisulatusest täiesti eraldada. Selleks püüdsime Theo talli viia (tahtsime talle varustust peale panna), jättes Mozarti üksi suurde koplisse. Mossu reageeris suhteliselt rahulikult. Theo seevastu püüdis juba käekõrval käies pidevalt vastu punnida, jäädes seisma, keeldudes edasiliikumast. Jälle tuli treener appi - hobuse seisma jäädes liikusin 2 sammu tagasi, sirutasin käe ettepoole ja tõmbasin päitsetest. Noh, paar sammu sai niimoodi edasi jälle. Lõpuks sai hobune aru, et ma jonni ei jäta ja nii sammusime sujuvalt tallini. Tallis, tühja naaberboksi nähes, haaras teda taas kerge paanikahoog. Vaatasin, et asi kisub liiga käest ära ja treeneriga otsustasime, et toome seekord ka Mozarti järgi. Suur oli mu üllatus, kui Mossuga talli sisenesime - treener oli juba boksis ning Theo täiesti maharahunenud. Seekord lasti valjad rahulikult pähe libistada.
Kordeaias võttis treener ette ~20 minutilise treeningu, kus põhirõhk oli pea allaviimisel ja traavil. Kõik toimub endiselt veel kordenööri otsas. "Ilus samm!", kiitis treener Theo traavi, tehes vaheldumisi kiiremat ja rahulikumat traavi, paaril korral ka galoppi tõusmist. Püüdsin samal ajal Mozartit jalutusnööri otsas sammule meelitada. Tulemusteta! Samas - kui ta jalutusrihmast vabastasin, lontsis hobune järele nagu kutsikas. Kui jooksma hakkasin, kiirendas temagi end traavile:) Mingi jalutusrihm on temataolisele aristokraadile ilmselgelt liiast. Oleks te näinud seda põlglikku pilku, millega mind mõõdeti:D
Uue olukorrana püüdsime hobud teineteise nägemisulatusest täiesti eraldada. Selleks püüdsime Theo talli viia (tahtsime talle varustust peale panna), jättes Mozarti üksi suurde koplisse. Mossu reageeris suhteliselt rahulikult. Theo seevastu püüdis juba käekõrval käies pidevalt vastu punnida, jäädes seisma, keeldudes edasiliikumast. Jälle tuli treener appi - hobuse seisma jäädes liikusin 2 sammu tagasi, sirutasin käe ettepoole ja tõmbasin päitsetest. Noh, paar sammu sai niimoodi edasi jälle. Lõpuks sai hobune aru, et ma jonni ei jäta ja nii sammusime sujuvalt tallini. Tallis, tühja naaberboksi nähes, haaras teda taas kerge paanikahoog. Vaatasin, et asi kisub liiga käest ära ja treeneriga otsustasime, et toome seekord ka Mozarti järgi. Suur oli mu üllatus, kui Mossuga talli sisenesime - treener oli juba boksis ning Theo täiesti maharahunenud. Seekord lasti valjad rahulikult pähe libistada.
Kordeaias võttis treener ette ~20 minutilise treeningu, kus põhirõhk oli pea allaviimisel ja traavil. Kõik toimub endiselt veel kordenööri otsas. "Ilus samm!", kiitis treener Theo traavi, tehes vaheldumisi kiiremat ja rahulikumat traavi, paaril korral ka galoppi tõusmist. Püüdsin samal ajal Mozartit jalutusnööri otsas sammule meelitada. Tulemusteta! Samas - kui ta jalutusrihmast vabastasin, lontsis hobune järele nagu kutsikas. Kui jooksma hakkasin, kiirendas temagi end traavile:) Mingi jalutusrihm on temataolisele aristokraadile ilmselgelt liiast. Oleks te näinud seda põlglikku pilku, millega mind mõõdeti:D
Olen endiselt elevil, kuigi - treener ütles et Theoga seisab ees veel suur töö enne, kui unistuste pilt täitub - meie koos hobustega metsaradadel. Jah, muidugi oleks olnud lihtsam minusugusel algajal mõne rahumeelse eestlasega asja õppida. Täisverelise sportlasehingega hobuseni vaja kõigepealt kasvada ja areneda endal. Aga küllap jõuan, aega on. Lihtsmalt keerulisemani - nagu ikka elus. Sain Veskimetsas kokkuleppele ratsatundide osas.
Täna õhtul 19 paiku viies tund! Muide, sellisel kellaajal õues olla on lihtsalt lust - kordekoppel asub metsa ääres ja see sädin ning rõõmus vilekontsert, mis sealt kostub - see viib mõtted vägisi ebaoluliselt olulisele. Kevad on ! Elu ärkamise aeg!
Kommentaarid