Unistus helesinisest hobusest

Kellel hobuinimestel seda poleks... Siin on ühe unistuse täitumise lugu:) Hoolimata sellest, et nad sel, 2006.a võistlusel koolisõidus maailmameistriteks ei tulnud, pole kahtlustki et tegu on väga erakordse hobusega. Igal juhul võitis Blue Horse Matine selle võistluse raames väga paljude südamed. Sport ja rõõm inimesega koostööst käskikäes.

Vähemalt oma blogis võin ju järjestada järgmiselt:)




ja 2006.a maailmameister:

Kommentaarid

Aurora ütles …
Tere,
kas sinu hobustega absoluutne algaja (3 kuud Veskimetsas 2 korda nädalas ratsutamas käinud, (lastetreeneriga, sest oli kõige positiivsem ja julgustavam), lisaks mõned ratsamatkad islandlastega nii Islandil kui Kohala mõisas) ratsutamas käia saab? Vist olete liiga profid selle jaoks, nii sina kui hobused? Hipodroomil kedagi soovitada ei oska? Mida sa islandi hobustest üldse arvad?
Ja orja kohta -- ta varjab oma salakirge piisavalt, et ma ei usu, et teda selles mõttes laenata saab... Sorry!
Heli ütles …
Tere Aurora
Tegelik tõde on see, et ma isegi suhteliselt algaja sel alal - sain hobuste omanikuks alles 2007. novembris:)Enne mingit kokkupuudet ei omanud... Kuna teadsin, et selline sündmus juhtub, siis alates juulikuust käisin küll "olukorraga" Kurtna tallis tutvumas.
Nüüdseks olen siis asjaga tegelenud alles 1,5 aastat. Käisin pisut aega Kurtnas trennis ning nüüd (analoogselt Sinuga laste omas:) ja nüüd otsustasin eratundide kasuks Veskimetsas, Larsi juures.
Hobused, kelle omanik saatuse tahtel olen, on oma olemuselt küll profid, jah:) Sporthobused - sellised kõrged (turjakõrgused 168ja 175)ja närvilised. Noorem lisaks veel alles algratsastuses (saduldamata). Niiet - ise arenen nendeni samuti sammhaaval. Kuna tegelen nüüd hobustega praktiliselt igapäev, siis loodetavasti tunnen neid ühel päeval nii hästi, et julgen ka väiksemate kogemustega ratsanikke selga lubada. Praegu on Mozartiga väljaspool koplit ratsutanud vaid 1 - ja temal kogemust 10.a jagu. Niiet, ta teab juba kuidas härra reageerib, kui kusagilt rohu seest linnuke õhku tõuseb:)
Islandlastest olen kuulnud, et nad rahulikud ja kannatlikud. Ise sõitnud pole.
Enamasti kasutan juhust Hiiumaal olles Kassari ratsatalu maasudega (eesti tõugu madalad ja rahulikud hobud) maastikul käimiseks. Sel aastal tahaks suisa paaripäevase retke ette võtta. Nii saabki mu meelest kõige paremini tasakaalu kätte ja krampisolekust üle.

Sinu sooviks on tõenäoliselt rahulikus ja keskendumist võimaldavas kohas ratsutamisega tutvust teha? Kui soovid kontakte, kirjuta meilile (profiili juures).

P.S Orjalugu oli sellegipoolest...ahvatlev.