György Ligeti

Pean kohe tunnistama, et ma otseselt tema muusikaga enne tuttav ei olnud. Muidugi olin tema loomingut kuulnud läbi St.Kubrick`u filmide 2001: A Space Odyssey, The Shining, Eyes Wide Shut. Teadlik olin ka Metronoomide sümfooniast. Ent ei seostanud neid kuidagi Ligeti nimega, pigem sündmustena.

Reedel, ERSO ettekandes kuuldud topeltkontsert oboele ja flöödile, tekitas kogu napis kontserdipublikus väga jõulise emotsiooni. Erakordne helide maailm! Kusjuures, sel kõigel polnud absoluutselt pistmist mu seniste muusikaeelistustega. Fookus interpreetide virtuoossuselt, muusika kompositsioonilt oli täielikult vaid helipildile viidud. Igal nüansil oli tähtsus. Hoolimata sellest, et näiteks altflöödiga on võimalik tekitada ligilähedane sound bassflöödile (abikaasa kommentaar:). Seetõttu oli lava "kaetud" väga erinevate instrumentidega. Igal oma eesmärk helilooja poolt loodud mikropolüfoonias (pojaga vesteldes sain targemaks:)

Meelolu ja tunded, mida Ligeti muusika kuulamine esile kutsub, võivad tõenäoliselt olla inimeseti kardinaalselt erinevad. Rahust paanikani. Olen kuulnud selliseid helisid enda sees. Unenägudes... siis kui haige olen või haiget saanud. Pinge ja salapära.

Täna olengi peaasjalikult tema muusikaga tutvunud - lugenud, kuulanud, mõtisklenud.

Ilmestamaks mu juttu ja vaimustust - üks erakordne teos Youtube`st.