Üks lugu - inimesed minevikust

Nägin Sind täna unes, Hannes. Tegelikult mõtlesin Su peale õhtul põgusalt... põletasin lõkkes käbisid, ööliblikad pekslesid valguse ümber. Ilmselgelt pöörased ootamatust soojalainest ja alanud kevadest.

Mõtlesin, kuivõrd kõik on kinni ühes saatuslikuks momendis. Meie kohtumisest alates kuni Sinu surmateateni ja viisini, kuidas Sa läksid.

Õppisin keskkooli eelviimases klassis, kui väikses alevikus levis kulutulena pommuudis - pealinna spordikooli poisid on laagrisse tulnud:) Küla kaunitarid puhvisid sabasuled kohevile, patseerides kohalikus rannas, kus poisid päevaplaani kohaselt ujumas käisid või siis toitlustuskohas, kus laagrilised einestasid. Mina jäin kahjuks sellest kõigest eemale, sest mul oli sel suvel eesmärk - kõvasti raha teenida:) Täpselt ei mäletagi, mille jaoks - küllap hilbud, mis muud. Nii me siis naabritüdrukuga otsustasimegi EÕM`ist "üleajateenijateks" jääda. Käisime koos täiskasvanutega (tollal kutsuti turuvarblasteks) igal hommikul kolhoosikeskuses töökäsku saamas ja täitsime järelejäänud suve küll kõplamise, puude silmamise, maasikate harvendamise ja heinateoga.

Oli üsna vihmane suvi. Seetõttu kasutati äkitselt saabunud põuaperioodi maksimaalselt ära - heina tehti hiliste õhtutundideni ja meid naabritüdrukuga komandeeriti küüni heinapalle vastu võtma. Algselt olime vaid neljakesi... autod muudkui saabusid ja meie ponnistused heinapalliuputust kuidagimoodi hallata, hakkasid raugema. Brigadir vaatas asja murelikult pealt ja lubas abijõudusid organiseerida. Nojah, ja siis vuraski ette bussitäis kiledressides (heinateol muideks asendamatud) sihvakaid noormehi. Vahetasime naabritüdrukuga pilke...mõlemad aimasime seiklust:)

Puhkepauside ajal algaski elav vestlus - kes kust pärit jne. Kui selgus, et ma samuti spordiga tegelen, saime kohe uue jututeema - tulemused meetrites ja sekundites:) Töö kulges lõbusalt ja väsimusest polnud enam märkigi... eks poisid säästsid meid ka. Iga heinateo õhtu lõppes brigadiri käsuga kogu seltskond järve äärde "pessu viia". Pilgud. Noorus. Unustamatu.

Heinateo lõppedes olid meist kõigist saanud suured sõbrad - liikusime suure kambaga, kolasime mööda "mägesid ja orge". Käisime öösel kirsiraksus kohalikus aiandis - kirsse ei saanud, kuulsime vaid koera urisemist ja andsime jalgadele valu;-) Lõbu oli sellegipoolest laialt. Lõõpisime, tögasime, õpetasime mulgi keelt... väike flirt kõige taustaks. Kui saabus kätte poiste lahkumisaeg, otsustasime edaspidi kirjavahetusse jääda. Oi, kui põnev oli kes kirjutab... Mäletan, et ootasin väga konkreetselt noormehelt kirja. Deivil oli ta nimi. Tänaseks on temast spordiajakirjanik saanud. Tjah, aga ta ei kirjutanud. Kirjutasid hoopis Hannes ja Ilmo:) Ilmo õppis tollal kunstikoolis, tegeles kümnevõistlusega, ent plaanis end tulevikus kunstiga siduda. Mäletan, et ta tuli mu sünnipäevale südatalvel, -20kraadise pakasega. Koolis toimus just talispordipäev, Ilmo ootas kuni ma oma suusatiirult saabusin - paljapäi, käes tort ja lilled. Kodus andis ta mulle üle ka imeilusa kaarti - süda, kuhu sisse oli joonistatud minu portree. Külmavärinad tulevad veel praegugi peale:) Nii ilus.

Hannesega kirjutasime samuti. Tema kirjad olid lõbusad, siirad ja hellad. Kui laulupeo paiku Tallinnas viibisin, käisin tal külas koos sõbrannaga. Samuti Valgas, kui ta spordilaagris oli. Hannes reisisis tollases N.Liidus palju - ta oli lootustandev keskmaajooksja. Laager laagri järel, meid ühendasid kirjad. Kuniks... olime kõik abituriendid, taas oli talv ja mu sünnipäev, nemad talvelaagris. Nad tulid, Hannes koos Ilmoga. Otsustasime kultuurimajja diskole minna. Tundsin end kohutavalt halvasti, sest sain aru, et sõprusest on arenenud miskit enamat. Aga ei osanud valida. Olin sel õhtul häbematu mõlemi vastu.

Järgnes suvi, sisseastumiskatsete ajal kohtusin taas Hannesega, leppisime kokku - jääme sõpradeks. Edaspidi kohtusime vaid tänu mu klassivendadele, kellega TTÜ-s ühele kursusele sattus. Ilmoga meist samuti paari ei saanud. Tegin talle ülekohut, kahetsen... Noor, dramaatiliselt rumal, põikpäine ja miskõik kokku veel... ma ei saanud sinna midagi parata.

Olin juba mitmed aastad abielus ja perekonnainimene olnud, kui juhtusin kokku klassivennaga. Hannes on surnud, oli ta teade. Oldud seltskonnaga pubis, mingil ajal oli hakatud suhtlema naaberlaudkonnaga. Kui saabus aeg koju minna, pakkusid võõrad inimesed Hannesele küüti ööbimiskohta sõitmisel. Kuis muidu - ta oli ju nii aval, meeldiv. Tee oli libe, must jää... Auto libises kurvist välja, üle katuse... Hannes, kes oli tagaistmel, kukkus sõidukist välja ja oli ainus, kes seltskonnast hukkus. Ta oli just äsja abiellunud, naine lapseootel.